Avastasin kooliaastat ja meie selleaastaseid rännakuid planeerides, et siinne tähtpäevade tähistamise süsteem on pisut erinev. Nimelt on lisaks tavapärastele koolivaheaegadele, mitmeid teisi vabu päevi. Vaheajad toimuvad sarnaselt eelmise Eestis kasutusel olnud süsteemile, kus on 4 veerandit. Eriliseks muudab aga pühade tähistamise see, et kui püha satub neljapäevale, siis on ka reede vaba. Kui aga peaks püha sattuma nädalavahetusele, siis saab vabaks ka esmaspäeva. Ehk siis saame selle kooliaasta jooksul nautida 14 vaba päeva, mis venitavad mitmed nädalavahetused 3-4 päevasteks. Kokku on vabu päevi aastas kahe töönädala võrra rohkem, kui Eestis antud õppeaasta jooksul.
Oma esimese pika nädalavahetuse saime ära kasutada juba septembri lõpus ja uus taoline on tulemas oktoobri alguses.
Eestlastele kohaselt ei tahnud me ootamatult tekkinud minipuhkust raisku lasta ja otsustasime esimest korda ilma autota minna avastama Cadizi saart ja selle randa. Vaatasime järgi (hispaaniakeelsed) rongi- ja bussiplaanid ning plaanisime Cadizi jõudes rattad rentida, olime samas kohas juba veebruaris käinud ja saime väga hea teenuse osaliseks.
Rongijaama jõudes selgus, et peame piletid lunastama piletiautomaadist, kuid iga sihtkoha jaoks oli oma automaat ning mingeid selgeid silte neil ei olnud, et milline võiks Cadizi oma olla. Õnneks on kohalikud väga abivalmid ja näitasid olulisema info kätte ning et eksinud nägudega turistid väga kauaks rongijaama ei jääks, võeti lausa näppu ja näidati ka koht ette, kust rong väljuma peaks. Rongisõidule kulus pere peale 24 EUR (sellele lisandub pere kohta veel bussiõit 6,6EUR), mis ei ole küll väga suur summa, aga arvestades, kui lähedal saar Jerezile on, tundus pisut krõbe. Hakkasin juba kahetsema, et autot ei ole- 24 EURga oleksime saanud autoga minnes mitu korda saare vahet sõita (sinna viivad sillad, praamipileteid ei ole vaja).
Meiega liitus ka üks minu kolleeg, Maria.
Rongisõit oli väga meeldiv ja kiire. Cadizi jõudes jalutasime kohe tuttava rattalaenutuse juurde ja selgus midagi, millega hakkame juba kohanema, see oli suletud. Siin ei ole mõtet Google Map'si sisestatud kellaaegu uskuda, ka kodulehtedelt uurides on mõistlik kellaaegade osas skeptiline olla. Kui ikka töötajal või omanikul ei ole sel päeval võimalik tööle tulla, pood/kohvik avada, siis jääb see lihtsalt tegemata. Kohalike jaoks on see ok- nad kasutavad isegi kõnepruugis kahtlevat tooni: "Kas läheme peale tööd La Pepasse istuma, kui see avatud on?"
Mitmetes kohtades on kellajad ustel kirjas, jõuad õigel ajal kohale (kuna autot pole, siis jalutad u 3 km kohutavas kuumuses koos lastega) ja ennäe imet, koht on suletud.
Cadizi rattarendis juhtub seda vist tihemini, kuna nemad on oma ukse vastavalt ka illustreerinud (kirjeldab hästi üleüldist suhtumist):
Ühesõnaga- rattaid me sealt ei saanud ega ka kolmest järgmisest kohast, kuhu Kaupo otsima läks. Samas oli jalutada ka päris tore- leidsime otsitava ranna ja veetsime seal super päeva. Ilm oli täiesti võrratu ja lained üüratud. Piltidele jäänud lained olid pigem minid, Kaupol ja Maial õnnestus päris hiiglastega rinda pista. Maiat tuli küll hiljem pisut turgutada/lohutada, kuna laine osutus temast tugevamaks. Samas oli see kogemus niivõrd põnev, et varsti kippus ta juba tagasi.
Maast leitud vaba päev möödus kiirelt ja juba varsti põrutasime rongiga kodu poole.
Nagu sügisel ikka, pidin keetma ka õunamoosi. Eestis kasvasid meil aias õunapuud ning mahla- ja moositegu oli tavapärane. Siin on olnud üks asi millest puudust tunneme, hea moos, mida hommikul pudru peale panna. Oleme suutnud leida vaid marmelaadi taolisi, väga suhkruseid moose. Kuna õunad on siin soodsad (1kg kotitäis maksab 59 senti), siis mõtlesin ise moosi teha, veidi innustas ka vestlus emaga, kes parasjagu õuna-ploomi moosi keetis ja seda väga kiitis.
Ostsin kotitäie õunu, puhastain ära ja panin keema- kodus oli ainult naturaalset pruuni suhkrut, seega sai moosi värv veidi tumedam. Enne pealehakkamist"kogusime" umbes nädalakese purke (majoneesid, teised moosid, hapukurgid jne) ja lehtrit ei olnud meil samuti köögis olemas (selle meisterdasime Maiaga pakendist, kus oli enne mesi).
Moos sai veidrale välimusele vaatamata päris hea ja tänaseks on see ka juba otsa saanud- tuleb uute õunte järgi minna.