Minu esimene jõulukogemus hispaania stiilis algas tegelikult ühe tobeda õnnetusega- kaotasin ära oma telefoni. Üks itaallasest kolleeg, kelle isa töötab Disneys tootenäidistega (valib siis pakkujatelt sobivad välja), tõi lastele kraami, et saaksin neid jõuluajal susside sisse panna. Kraami üleandmine toimus otse kooli ukse ees, kuna aga seda oli terve suur kotitäis, siis ladusin kõik oma seljakotti ning selleks puhuks tõstsin kotist märkmiku, rahakoti ja telefoni välja. Ja nagu arvata võib, siis telefoni ma kotti tagasi ei pannud.
Kooli sisse jõudes märkasin, et telefon on puudu, aga kohe ei meenunud ka intsident uksel, arvasin, et ilmselt jäi vist koju. Kodus mõistsin, et seal seda ka ei ole. Google track näitas telefoni asukohaks üht küla, mis asub Jerezist umbes 10 km eemal. Kolleegidest ei tahnud keegi minuga sinna kaasa tulla, kuna piirkond ei ole just väga korralik ning tagasi telefoni nagunii ei saa.
Minu mõte oli vähemalt proovida ja küsima minna, kuna kaotada pole nagunii midagi. Põhiline keerukus seisneski transpordi ja tõlkija leidmisel, lõpuks tuli minuga kaasa Rosa, meie korteriomanik. Läksime sinna peale tööd, jube pime oli. Rosa sõidustiil pimedas on ka pehmelt öeldes hirmutav, aga lohutasin end mõttega, et ehk saan telefoni tagasi (sinna jäid kõik mu eesti ja hispaania kontaktid, smart id, ka whatsappi polnud ma arvutiga ühendanud, seega istusin info mõttes nö kotis).
Kohale jõudes sain aru, miks keegi ei tahtnud meiega kaasa tulla, see oli päris kole koht- enamjaolt olid seal madalad, väga kehvas olukorras ühekordsed, meie mõttes suvila stiilis majad ja mõned olid lihtsalt kokku klopsitud varjualused, kus elas ka kodutuid. Sellel hetkel sain alles aru, et kottpimedas, 65-aastase prouaga sinna minna ei olnud just maailma parim mõte, eriti kuna me ei läinud sinna midagi viima, vaid tagasi küsima.
Kolasime majade vahel ringi, aga õiget maja siiski ei leidnud, samas olid inimesed väga abivalmid. Ühest majast käisime just aadressi kohta küsimas, selle peale helistas ta naabrid kokku ja proovisime kaardi järgi õiget maja leida, kahjuks pimedas ja segaste numbritega tänaval, me lõpuks õiget maja ei leidnudki. Jätsime oma telefoninumbrid, et nad saaksid info korral ühendust võtta. Otsustasime tagasi sõita. Küla keskuses toimus Zambomba, mis on lihtsamini kirjeldatav kui mustlas-flamenko stiilis jõulupidu, mida peetakse igas kohvikus/baaris, tol päeval oli see siis antud küla peamises kohvikus ja kontingendist tingituna väga mustlaslik ja meeleolukas. Rosa arvas, et oleks hea plaan minna sisse küsima, ehk keegi teab, kus meie otsitav maja asub. Ta läks ise sisse ja jättis mu korraks autosse ootama. Hetke pärast oli ta uksel ja viipas, et läheksin sisse. Ohh, seda õnnetunnet, lootsin, et midagi selgus. Läksin sisse ja seal käis tohutu peomöll, Rosale oli tellitud juba esimesed šerrid ja snäkid.
Liitusime siis peoga ja selgus, et joogid/snäkid tegi välja baari omanik. Istusime Rosaga maha ja paaril korral mainisin ka, et Maia ja Kaur ootavad kodus ja õhtusöök on veel tegemata. Samas ei tahtnud väga pressida ka, kuna inimene oli õhtul hilja välja tulnud abistama. Veetsime seal pisut aega, inimesed olid supertoredad, omanik rääkis lugusid, mis selles kohas on aastakümnete jooksul toimunud ja kuidas tema vanaisa antud söögikoha rajas ja tema isa selle üle võttis ja siis tema. Vaatasime fotosid ja maitsesime nende talust tulnud toite, mida kohapeal ka müüdi.
Kell oli juba kümme läbi ja veidi kõhe oli mõelda, et peab hakkama šerritanud Rosaga tagasi sõitma hakkama. Sõidu ajal kartsin hullemat, kuna nagu öeldakse, parimat karta pole mõtet. Sõidu ajal suutis Rosa veel ka Messengeris videokõnet pidada. Peale Jerezi vahel ringi ekslemist jõudsime lõpuks koju, telefonitult. Kuni Eestisse jõudmiseni tuli hakkama saada vana telefoniga ja sellesse sisestatud hispaania numbriga, vähemalt saime Maiaga selle abil Messengeri kaudu helistada. Eestis olles sai Kaupo mulle juba uue simi sebida ja nüüd olen kontakti mõttes tagasi.
