Jätan seekord vahele loo, kuidas me perega 11 päevaga 12 riiki läbisime ja lõpuks Hispaaniasse jõudsime ning asun kohe asja kallale. Ehk leian kunagi hiljem aega sellest pikemalt kirjutada. Olen kogu postitamisega kõvasti maha jäänud, seekord siiski väga mõjusal põhjusel - meil ei ole olnud 2 ja pool kuud wifit! Oleme oma piiratud andmesidet hoidnud mapsi, translate'i ja töö/kooli tarbeks. Oleme saanud vahepeal internetivõlusid nautida vaid koolis (ja sealgi on kohutav levi) ning lähimas Ikeas. Viimane on super koht, kus kõik kohalikud wifitud saavad 80 sendi eest refill kohvi osta ja tasuta netti ja kliimaseadet nautida.
Hoiatan kohe ette- tegemist on vääääga pika looga.
Tänaseks oleme juba terve kuu oma korteris elanud ja hakkame vaikselt jõudma seisu, kus erinevad korteriga seotud asjaajamised on aetud.
Aga, see pole mitte lihtne teekond olnud. Järgnev lugu siis õppetunniks või teejuhiks neile, kellel külma ilma või suurte arvete eest plaanis Hispaaniasse pageda.
Hakkasime Eestist sõitma 26. juulil ja kohale jõudsime 5. augustil. Reis oli meelega pikem plaanitud, ilmselt otseteed pidi oleks tugevama pingutuse korral jõudnud 3-4 päevaga.
Kuna Valencia rannik on äärmiselt populaarne suvituskoht, siis on suvekuudeks ja septembriks siia keeruline elamispinda leida. Otsustasime siiski tulla kuu aega varem, et saada ülevaade kohalikest asulatest ja eluolust. Lootus oli ka selle kuu ajaga jõuda korda ajada vajalikud dokumendid ja leida püsivam üürikodu, et 1. septembril tööle minnes oleks juba mingi stabiilsus olemas ja saame tööle keskenduda.
Juunis saime juba aru, et kohe ranna äärde me midagi ei üüri, kuna hotellide ja üürihinnad olid meie jaoks ikka parajalt krõbedad. Leidsime ühe armsa hotelli sisemaal, koolist ja rannikust umbes 50min eemal, Xativas, 500eur/nädal.
Juba teel Hispaaniasse võtsime ühendust erinevate üürikorterite pakkujatega, vaatasime need välja Idealistast, kohalikust kinnisvaraportaalist. Valikut oli väga palju ja erinevates hinnaklassides, seega me väga ei muretsenudki ja olime üsna kindlad, et selle Xativas veedetud nädala jooksul me midagi leiame. Arutlesime veel omavahel, et kui peaks ka kauem minema, siis otsime järgnevaks nädalaks uue hotelli ja avastame edasi.
Oli mitmeid tegureid, millega me sel hetkel arvestada ei osanud.
Idealistas esmapilgul saadaolevad korterid ei olnudki tegelikult saadaval. Nimelt üürivad kohalikud juunist septembri lõpuni kortereid suvitajatele teise tariifi alusel ning sellel ajal on ka enamik neist täielikult hõivatud. Kõik kohad, kuhu kirjutasime/helistasime soovitasid septembri lõpus uuesti ühendust võtta, et siis oktoobrist päriselt üürima hakata. Kohapealne lühiajaline üüriturg oli selleks hetkeks (augustis) jõudnud punkti, kus airbnb, fb ja bookingu kaudu algasid kõige soodsamad pakkumised 2000 eur/nädal. Ja päriselt, need olid kõige soodsamad pakkumised ning needki meie piirkonnast eemal. Meie jaoks tähendanuks oktoobri "äraootamine" umbes kahte kuud taolist üürimist, ehks siis augustis 8000 eurot kuu ja septembris pidavad olema pisut soodsam. Oli selge, et seda teed pole mõtet meil minna.
Hakkasime usinasti kohalike linnakeste kinnisvarabüroosid läbi käima. Kokku käisime viie päeva jooksul 23es erinevas büroos ja igal pool oli täpselt sama jutt- tulge septembri lõpus tagasi.
Korraks tekkis isegi lootus, kuna üks maakler vastas Kaupo sõnumile ning kutsus korterit vaatama. Kuna tegemist oli kahetoalise korteriga, mille elutuba ei mahutanud isegi väikest diivanit, siis oli üürihinnaks 500 eurot. Kuigi korter oli meile neljale ilmselgelt liiga väike, siis otsustasime, et see on parem kui mitte midagi. Läksime kohale ja olime veel piisavalt julged, et hakata tingima. Maakler helistas omanikule ja andis meie info edasi, omanik vastas aga, et annab selle hoopis oma sugulasele üürile. Proovisime veel teistpidi strateegiat ning hinda hoopis üle pakkuda, kuid see ei õnnestunud. Siit meile õppetund, pole vaja tingida, kui ise nii nurka aetud olukorras oled!
Antud hetkeks oli meil Xativas jäänud veel 3 päeva ja polnud üldse kindel, et kuidas ja kuhu edasi liigume.
Tagasi Xativasse sõites mõtlesime uue strateegia- paneme mängu ka ostmise kaardi. Esialgu mõtlesime ostmise lükata kaugemasse tulevikku, kui piirkond juba tuttavam, aga olime valmis olema paindlikumad. Olime nii üürimise, kui ka ostmise kohta varem kõvasti uurimistööd teinud, aga ikkagi saime üürituru osas üllatuste osaliseks. Seetõttu ei olnud me ka kindlad, mida ostmise osas peaks veel teadma.
Järgmisse kinnisvarabüroosse läksime juba pisut teise jutuga. Nimelt sisse minnes uurisime, kas Idealistas üleval olevad üürikorterid, mida selleks hetkeks oli kaks, on antud büroo poolt endiselt saadaval. Neiu võttis meid vastu ja uuris täpsemalt, mida korterilt ootame, kus töötame jne jne, tavapärane taustakontroll ja vestlus. Ühel hetkel tuli kuidagi jutu sees välja, et me sooviks neid üürikortereid näha ja kui võimalik, siis võiksid nad meile ka näidata paari müügisolevat maja ja korterit, mille olime varem juba välja vaadanud. Sel hetkel muutus kõik väga kiirelt. Neiu kutsus kohale meesterahva, kes tegeleb ostjatega. Mees oli hetkel veel hõivatud eelmise kliendiga ja palus meil oodata. Tahtsime siis veel üürikorterite kohta mõned küsimused esitada, aga neiu vastas väga konkreetselt, et siit edasi tema meiega enam ei tegele ja seda teeb hr R (kutsugem teda nii, ehk kunagi veel ristuvad me teed, ei soovi kõiki sildu põletada).
Hr R juhatas meid oma kabinetti, liikusime eesruumi plastiktoolidelt tagaruumi nahksetele istmetele. Kabinet oli väga väärikas - suur ümar puitlaud, klassikaline roheline laualamp ja suured maalid seintel. Sellel hetkel mõjusime täielike võõrkehadena oma võimalikult õhukeste maikade ja plätudega, mida kandsime üle 40 kraadises kuumuses linnatänavatel ellujäämiseks. Härra ise oli väga viisakalt riides ja meie olekust ei teinud ta ka välja. Oli vägagi ilmselge, et tema jaoks oli see idaalne olukord- perekond eurooplased, kes on maininud, et soovivad midagi osta ning töökohana on samuti mängu toodud rahvusvaheline erakool (seda oleme siin kõvasti visiitkaardina kasutanud- ja mõjub!).
Ta tutvustas meile kinnisvara, mille kohta olime küsinud, kuid proovis täielikult vältida küsimusi üürkorterite kohta. Ta oli ikka päris kindlaks sihiks võtnud, et oleme ostjad, mitte üürijad. Lõpuks leppisime kokku ühe ridaelamu vaatamise kooli lähedal Barracas ja lahkusime.
Jalutasime mööda tänavat edasi, et leida veel paar bürood, kuid sisse jäi ikka kõva kripeldamine, et ehk ikka olid need kaks korterit saadaval. Kaupo kindlameelsus viis meid büroosse tagasi ja soovisime uuesti Hr Rga kohtuda, kuna üürituruga tegelev neiu ei võtnud meid endiselt jutule.
Hr R oli silmnähtavalt tüdinud, kui meid nägi, aga sellegipoolest kuulas meid ära, seekord meid VIP ruumi ei kutsutud. Ajasime väljapääsu juures püstijalu juttu.
Härra proovis selgeks teha, et üürikorter, mis on saadaval, kuulub tema heale sõbrale ning kui me pole valmis sõlmima aastast lepingut, siis pole meil mõtet seda näha. Samuti ei soovinud ta muidugi kuulda, et oleme valmis sõlmima aastase lepingu, sest tema eesmärk oli meile ikkagi midagi müüa. Kogu selle vaagimise peale proovis ta meile korduvalt sisestada, et me peame KINDLALT ära otsustma, kas üürime või ostame.
Mulle tundus kogu see emotsionaalne vestlus soovist olla hea sõber üürileandjale ja meie jõuline suunamine kinnisvaraostu suunas täielikult ebaprofessionaalne. Minu jaoks oli tegemist lihtsa äriga - minul on nõudlus, temal pakkumine. Mina nägin, et tema ülesandeks on näidata meile erinevaid kortereid ja maju ning meie ülesandeks siis nähtu põhjal teha otsus, kas on antud hetkel mõistlikum osta või üürida.
Meie vaated läksid siinkohal lahku ja kuulasime veel, kui raske on elu ja kuidas me peame ära otsustama, mida tahame. Ilmselt lõpuks sai ta lähemalt tuttavaks eestlasliku jonniga ja mõistis, et ega me uuesti ära ei lähe, kui üürikorteri vaatamist pole kokku lepitud. Nii saimegi juba järgmiseks päevaks vaatamise.
Samal päeval võttis ühendust seesama maakler, kes meile eelmist imepisikest kodu üüriks pakkus ning ütles, et vabanenud on veel üks korter, mis asub meie huviorbiidist küll eemal, kuid tegemist on suure, viietoalise ja konditsioneeriga korteriga. Ainsaks miinuseks oli see, et info oli alles nii värske, et maakler ei olnud ise seda korterit veel näinud, seega polnud ka fotosid. Leppisime vaatamise aja samuti järgmiseks päevaks kokku.
Järgmisel päeval, olgu mainitud, et see oli meie eelviimane päev Xativa hotellis, käisime vaatamas mõlemat korterit. Esimesena vaatasime Hr Ri sõbra poolt pakutavat Alzirase keskuses asuvat neljatoalist korterit. Tegime ringi peale, tegemist oli tüüpilise hispaania korteriga, pisut vintage, palju tumedat puitu, ühekordsed aknad ja kliimaseade puudus. Kliimaseade oli oluline faktor, kuigi proovime olla energia- ja planeedisäästlikud, siis mingil hetkel on hea, kui on olemas valik see sisse lülitada. Xativa hotelli sisetermomeeter näitas öösel püsivalt 38 kraadi ja see oli ikkagi üsna piiripealne olemine. Nädalaga olime juba päris harjunud, kui kliima abil öise temperatuuri 27me peale langetasime, siis hakkas magades külm.
Üürikorterist väljudes nägime, et meil on ka konkurendid. Paarike, keda olime korduvalt erinevates kinnisvarabüroodes näinud, oli samuti tulnud antud korterit vaatama. Jalutasime majast välja ja istusime lähedalasuva pargi pingile ja mõtlesime, kuidas edasi toimetada. Tahtsime veel teist korterit õhtul vaatama minna, aga samas kartsime, et nii kidurates üürituru tingimustes võib juhtuda, et too paarike jõuab meist ette, helistab Hr Rle ja broneerib selle meie nina alt ära. Ja kui õhtune vaatamine osutub katastroofiks, eriti kuna ka maakler ise pole antud korterit näinud, siis oleme sundolukorras.
Tegime südameks kõvaks ja saatsime Hr Rle sõnumi, et soovime üürikorteri broneerida. Ega enesetunne polnud just super, kuna teadsime, et läheme teist korterit nagunii vaatama ja kui too meeldib rohkem, siis peame esimese broneeringu ära ütlema. Mingit paremat, meeldivamat ja viisakamat varianti me sel hetkel ei näinud. Härra meile midagi ei vastanud. Tunni möödudes helistasime talle korduvalt, ka kõnedele ta ei vastanud. Seega läksime õhtusele vaatamisele ilma igasuguse teadmiseta, et mis seis esimese korteri osas on.
Teine korter oli esimesega võrreldes oluliselt parem: rohkem tube, elutoas oli konditsioneer, aknad oli viisakamad ja toad olid ka täielikult möbleeritud. Stiil oli sama, hispaanialikult vintage. Ütlesime omanikule, et oleme valmis järgmisel päeval sisse kolima ja tema nõustus. Seega leidsime üürikodu täpselt selleks päevaks, kui tuli Xativa hotellist lahkuda, seega ei pidanud vahepealseteks päevadeks asenduskodu otsima.
Saatsime Hr Rle uue sõnumi ja ütlesime, et soovime broneeringust loobuda, teadmata, kas ta eelmised sõnumidki on kätte saanud. Seekord vastas ta väga kiirelt ja oli ootuspäraselt üllatunud ja pahane. Ilmselt lihtsalt kinnitasime tema arusaama, et me ei tea, mida tegelikult tahame.
Sõitsime rõõmsalt oma hotelli, pakkisime asjad uuesti kokku ja olime järgmisel hommikul täiesti valmis kolima. Teadsime, et antud korterisse me kauaks ei jää, kuna see asus koolist liiga kaugel ning pikas perspektiivis ei olnud meil plaanis igapäevaselt pikalt reisida. Samas saime korteri asukoha tõttu super diili- 450 eur/kuu. Arvestades eelpool kirjapandud hindu, oli see super võimalus kuskil soodsalt peatuda ja edasi otsida. Antud summa tuli maksta kolmekordselt: ettemaks, üürimakse, maakleritasu.
Nagu mainisin, siis tänseks elame juba oma kodus, selle leidmise ja ostmise seiklusest kirjutan edaspidi.
Olgu siinkohal mainitud, et kuigi esimene nädal oli teguderohke, siis võtsime eesmärgiks võimalikult vähe stressata ja planeerisime igasse päeva ka rannaskäigu, matka või kohalike basseinide külastused. Tagantjärele tundub ilmselt see nädal stressirohkem kui ise sel hetkel seda kõike läbi elades.
Siin veel kõrvalepõikena üks halenaljakas lugu meie kolimispäevast
Kolimispäeva hommikul oli check-out kl 11 ja selleks ajaks olime oma camper-auto taaskord kokku pakkinud. Uude korterisse saime sisse alles kl 15 ajal, seega otsustasime minna ühte teepeale jäänud külla, kus asub munitsipaalbassein, et seal aega parajaks teha.
Poisid läksid oma riietusruumi ja meie Maiaga tüdrukuteruumi. Tegemist oli üsna tavalise riietusruumiga, iga külastaja jaoks oli ettenähtud väike vahe riidenagidega, riiulitega ning jalatsisahtliga. Tegemist oli nö avatud kappidega. Vahetasime kiirelt riided, dušši alla ja basseini äärde. Väga palju rahvast seal ei olnud, ümbes kümmekond inimest. Veetsime seal ikka mõned tunnid ja otsustasime siis hakata edasi liikuma, et enne korterisse minemist ja suurt asjade vedamist jõuaks ka kuskil süüa.
Duširuumi uksel keeras Maia ringi ja ütles, et meie asjad on läinud. Alguses arvasin, et ta tegi nalja, aga tõpeoolest, keegi oli kaasa võtnud meie riided. Mina olin õnneks plätudega basseini äärde läinud, aga Maia lippas paljajalu ning jättis ka oma tossud garderoobi.
Lähemal vaatlemisel selgus, et Maia seelikut ja sokke siiski ei peetud varastamisväärseks ning need oli maha jäetud. Nii me siis seisime seal, mina olin bikiinides ja plätudes ning Maia paljasjalgsena varastamiskõlbmatus seelikus. Kogusime end minutikese ja vaatasime kogu riietusruumi läbi, et ehk keegi pani asjad mujale, sest tundus uskumatu, et keegi üldse sooviks varastada muuhulgas meie kantud aluspesu. Kuna me midagi ei leidnud, siis läksime vastuvõttu, seal töötas üks meesterahvas, keda olime juhusikult päev varem ühel laadal kohanud (hoopis teises linnas), ta töötas ka batuutide piletite müüjana. Seletasime olukorra lahti, tema haaras selle peale telefoni ja helistas kellelegi ja palus meil oodata. Paar minutit hiljem tuli sisse üks naisterahvas ning algas kiire ja emotsionaalne arutelu Valenciano keeles, mida me mõistame veel vähem kui Castellano't (nö päris hispaania keelt). Seejärel helistas naine kellelegi ja palus meil uuesti oodata. Vahepeal olid poisid kohale jõudnud ja pidime neile selgitama, mis oli juhtunud ning ka seda, et me tegelikult ei saa täpselt aru, et mis hetkel toimub.
Mõtlesime edasi liikuda, kuna ilmselt nende mõne hilbu pärast pole mõtet politseid kustuda, aga naisterahvas palus ikkagi meil veel oodata. Varsti kihutas kohale veel üks mees, võttis kaasa esimese mehe ja nad sõitsid ära. Ja uuesti palus naine meil oodata. Seejärel kasutasime translate'i ja selgus, et me pole mitte esimesed, kellel selline asi on juhtunud. Nimelt elavat selles väikelinnas politseinik, kelle abikaasa kipub asju varastama. Osad asjad jätab endale ja teised paneb Marketplace'i müüki.
Varsti olid mehed tagasi, Maia tossud näpus. Kuna tegemist hetkel noorte seas poppide tossudega, siis jäid need silma ning kaasa nad võetigi! Ometi oli ta valmis need tossud loovutama, aga meie aluspesu mitte?! Kaur laulis terve tee korterisse "Sul pole alsupükse" ja mugis ootamise ajal õuelt korjatud viigimarju.
 |
| Maia oma varastamiskõlbmatutes riietes 44 kraadises kuumuses kolmandale korrusele asju kolimas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar