Jerez de la Frontera

Jerez on Hispaania mõistes väike linnake (Suuruselt nagu Pärnu ja rahvaarvult nagu Tartu), mis on umbes 15 minuti autosõidu kaugusel ookeanist. Siit idasse jääb Marbella ja läände Sevilla, mõlemasse sõidab mööda kiirteid pisut üle tunni.
Linna külje all asub ranna-äärne asula El Puerto de Santa Maria, mis on oma olemuselt väga Pärnulik siseturiste täis suvituslinn. Ühe kohaliku sõnul elab tema pere ranna-äärses kortermajas, kus talvel ei ela nelja korruse peale mitte ühtki teist inimest peale nende. Ehk siis rannahooajal on seal korterid turiste täis ja muul ajal seisavad üüratud majad enam kui pooltühjadena. Oleme nüüd ka ise sealseid randu külastanud ja tõesti on mõnus!
Esimesel korral jooksis Kaur kohe Maiaga vette ja sattus ootamalt kohe ookeani lainetesse, mis ta jalust niitsid ja teda kõvasti solgutasid enne, kui Kaupo ta päästa jõudis. Vesi käitub teisiti ja see oli meile kõigile ehmatuseks. Nüüdseks oleme juba suutnud teda taas veega lepitada ja vana merekaru on tagasi :) Oma punapea välimusega on ta siinsete kahe- ja kolmeaastaste tütarlaste seas väga populaarne, tänu sellele on ta väga hästi selgeks saanud, kuidas hispaania neide taltsutada- kui tundub, et tullakse jälle vägisi kallistama, siis tuleb seista postsirgelt, käsi ette sirutada ja sõrme viibutades öelda: "no, no, no!" See hispaanialik kõla tema suust on laitmatu.

Jerezis elavad inimesed aga aastaringselt. Oleme avastanud siin väga huvitavaid kohti- nagu arvata võib, siis on need enamjaolt lastega seotud. 

Linnas on kõik olemas: apteegid, haiglad, koolid (ka mitmeid rahvusvahelisi erakoole), lasteaiad, staadion, jalka- ja tenniseväljakud, väliujulad, loomaaed, botaanikaaed, mänguväljakud, veekeskus, kohvikud, restod, vanalinn ja lisaks rongi- ja bussijaamale ka lennujaam.

Ujulate ja veekeskusega võtame veel hoogu, aga siin mõned vahvad kohad, mida oleme saanud külastada.

Loomaaed- huvitaval kombel on nii väikeses linnas täiesti arvesse võetav loomaaed, mis on samal ajal ka botaanikaaed. Infost saab kaasa kaardi, mille järgi saab teha nii looma- kui taimeriiki tutvustava ringi. Pileti hind pere kohta on üle 30ne euro ja siin eriti nö perepileteid ei tunta.

Samuti on siin üks väga vinge mänguväljak/mängumaa, mis avatakse kuumuse tõttu alles kl 7 õhtul ja suletakse kl 1 öösel. Esimesel korral oli see kohutavalt segadusttekitav, et sel ajal, kui meie oma pikale veninud õhtut lõpetama hakkasime, tulid teised pered alles mängima. Suures osas on mängumaa tasuta, kuid leiduvad mõned atraktsioonid, mille eest tuleb tasuda 1-3EUR või soetada kassast käepael, mis lubab igal pool toimetada (5,5EUR). Üks parimaid kohti antud pargis on väike veepark, kus lapsed saavad end 1 euro eest umbes pool tundi jahutada. 

Kogu linn elabki rohkem öises rütmis. Tädikesed toovad oma pingid majadest välja ja istuvad kõnniteedel ringis ja ajavad juttu, kohvikud ja restoranid on pilgeni inimesi täis ja elu keeb. Kell 10 õhtul on samasugused ummikud, nagu tööpäeva hommikul Pirita teel.

Poed on avatud 22ni, sest müüja tahab ka ju oma sõbrannadega ringis tänaval istuda ja muljetada. 

Elu rütm on teistsugune.

Korteriotsingud

Üks põnevamaid ja sealjuures ka stressi tekitavamaid teemasid siin oldud nädala jooksul on korteri leidmine. Selle otsing hakkas õigupoolest pihta juba enne veebruarit- vaatasin välja erinevaid korterid, et neid siis reisi vaatama minna, lihtsalt eluoluga tutvumise mõttes. Kirjutasin kokku umbes 8-le maaklerile, neist kaks võttis vaevaks vastata. Pikk lugu lühidalt- nende meelest ei olnud mõtet vaadata kortereid, mis augustiks on juba läinud. Igal juhul lõi välja ka manjana-kultuur, et no stress ja kiiret ju pole.

Reisil olles kohtusime ka praktikakooli direktori ja tema perega- neil nimelt oli alates septembrist üle üks korter, mida nad varem airbnb kaudu välja üürisid, kuid kus tol hetkel elasid 4 praktikanti. Tundus juba super lahendus, üürihind 480 EUR ja sellele lisaks kommunaalid. Soovi korral parkimiskoht kesklinnas 50 EUR kuus lisaks. Läksimegi rõõmsate ja rõõsadena Eestisse tagasi.
Kirjavahetuse käigus selgus kevade lõpus, et kommunaale arvutab omanik siiski teisiti- nimelt võttis ta nelja tudengi aasta kommunaalkulud ja jagas 12-ga. Nii sai ta kuus keskmiselt 250 EUR kommunaalkulusid. Meile tehtud ettepanekus oli ta eeldanud, et 480 EUR on üür ja fikseeritult 250 EUR on igakuine kommunaalkulu. Olgu öeldud, et ka neil neljal tudengil oli fikseeritud summa, seega võisid nad kõike kasutada, palju jaksasid, sealt vast tekkiski üüratu igakuine kulu. Kui lisada veel parkimine, siis oleks korteri kuluks kujunenud pea 800 EUR, mis on siinsete hindade juures proportsioonist väljas. Kuna ta läbirääkimistele avatud ei olnud, siis ütlesime koha üles. Mõni koht siin tõesti on seda hinda väärt, kuid antud juhul ei olnud see nii.

Suve hakul võtsime teema jälle üles ja hakkasin sobivaid kortereid läbi helistama. Umbes 90% lihtsalt ei vastanud, täpset põhjust ei teagi- ehk oli hirm vastata võõralt numbrilt tulevat kõnet, siesta või mõnu muu põhjus. Igal juhul sai neile jäetud nii inglise- kui ka hispaaniakeelsed teated, et meiega ühendust võetaks. Mõni julge, kes kõnele vastas, ei rääkinud üldse inglise keelt. Oli neid, kes panid lihtsalt kõne kinni, kui rääkima hakkasin, aga ka neid, kes võtsid vaevaks spellida oma e-maili aadressi, et saaksime Google'i tõlke abil edasi suhelda. Neid oli kokku umbes neli. Saime küll pisut kirjavahetust peetud, kuid paraku leidsid korterid enne meie saabumist uued üürilised.
Vahepeal sain oma praktikakoolist kirja, et neil on koostöö ühe kortermaja omanikuga, kes on ka varasemalt praktikantidele kortereid üürinud. Olin juba õnne tipul, sest fotod korteritest ja majast olid super. Jutt üürijaga jäi aga üürikeseks- nimelt ei sobinud talle, et korterisse tuleksid lapsed.
Olime tagasi alguses.

Hispaaniasse jõudes lootsime, et kohal olles on korterit lihtsam leida. Telefonidele vastamine jätkus samas tempos. Palusime meile praegust elukohta üüriva Senjora Rosa käest abi helistamisel. Saime kokku, istusime maha ja näitasime talle erinevaid kortereid, mida olime varem välja valinud. Suure enamuse välistas ta kohe, kuna need ei asunud turvalistes piirkondades. Need mõned kõned, mis said tehtud, tõid esile uue probleemi- välismaalastele ei soovita üürida. Kardetakse, et kolime enne lepingu lõppemist välja vms.
Meie õnneks pakkus Senjora Rosa meile üht oma korteritest, mis asub minu töökoha suhtes ideaalses kauguses, väga heas piirkonnas ja heas korras majas (graffititeta maju pole siin tänavapildis üleliia palju). Nagu ikka meie loos, pole selle korteri juures kõik super- nimelt elab selles korteris veel üks inimene. Nii palju, kui me Senjora Rosa saksa-hispaania-inglisekeelsest jutust aru saime (hea, et õpetajaks õppisin, muidu ei suudaks vist midagi aru saada- näide fotona allpool), on tegemist ameeriklasest meesterahvaga, kes õpib siin piloodiks ja veedab igal aastal mõned kuud siin. Plusspooleks on see, et maksame tänu antud meesterahva "olemasolule" oluliselt vähem üüri. Keskmiselt maksab antud piirkonna üürikorter 600-700 EUR, meie saame seda üürida 350ga ja meie kasutada on kaks magamistuba, elutuba, köök, söögituba, vannituba ja nö pesuruum.
Otsustasime antud pakkumise esialgu kuuks ajaks vastu võtta- sellel ajal on Kaupol veel puhkus ja saame koos uut inimest tundma õppida. Kui tundub kahtlane, siis saame juba varakult uut kohta otsida. Üheks mõtteks on olnud ka üürimise asemel siia midagi välja osta, kuna ostuhinnad on Eestiga võrreldes oluliselt madalamad. Samas ei taha olla rutakas ja soovime veel enne mitmetega konsulteerida ja üldse veenduda, et tahaksime siia jääda.

Homme siis kolimegi järgmisse kohta :) Põnevil.

Maia (postitus on kõnealusega kooskõlastatud)

Maia on 12 ja oli ehk kõige enam kahtleval seisukohal Hispaaniasse tulemise osas. Suuresti tema rahustuseks tulime siia ka veebruaris, tõestamaks, et me ei ole ei Kuule ega Marsile kolimas. Reis läks kenasti ja oli nagu reis ikka, põnev ja seiklusterohke. Ka Maiale meeldis.
Siin elamine on aga olnud hoopis erinev.
Eestist lahkudes müüsime maha oma maja ja andsime meie koera minu õele ja kassi minu emale. Pean tunnistama, et mulle oli viimane hommik kodust ära tulles väga raske. Poetasin igas toas pisara ja tegin koerale kalli. Minu üllatuseks oli Maia täiesti ükskõikne, kehitas õlgu ja ütles, et mis siin ikka pillida. Temal on kahju vaid sellest, et sugulased ja parim sõbranna jäävad kaugemale. Maia sõbranna oli meie juures veel ööd ja poetas koduteel samuti pisaraid.
Hispaanias aga läks Maial palju raskemaks. Esimeseks raskuseks on kindlasti teistsugune välimus- pikk ja blond, siinsetest Lõuna-Hispaania noortest väga erinev. Peale selle, et ta ka ise näeb, et ta teistele silma jääb, lisab õli tulle ka see, et kohalikud täiskasvanud on mitmeid kordi öelnud, et ei tohiks tal lasta üksi ringi jalutada ja silma tuleks kindlasti peal hoida. Noorele tekitab see tohutult hirme ja ebakindlust. Ühel korral oli ka korralik nutt, kuna talle tundus, et me oleme siinse kultuuri ja elu jaoks liiga erinevad ja keegi ei taha meid siia. Need mõtted olid kantud ka ühest väga kirevast päevast, kus korteriotsingute jooksul meile korduvalt ära öeldi, kuna eelistati kohalikke üürnikke. Koju jõudes oli ka siinne pereema väga stressis ja pahuras tujus, näitas seda ka välja (sellest räägin pikemalt hiljem).
See suur nutt oli tegelikult ka järellainetus kodust lahkumise osas- alles siin jõudis Maiale kohale, et ta ei saa enam oma vana elu tagasi, ka siis kui peaksime Eestisse naasma ootab meid uus kodu, uus kool ja kõik muu. Vana enam ei ole.
Veel teeb Maia olukorra keeruliseks see, et hetkel on Hispaanias august ja puhkuste aeg. Me ei ole veel seetõttu kokku saanud oma kohaliku tuttava perekonnaga, samuti ei saa me selle tõttu veel kontakti koolide ja huviringidega. See kõik kokku tähendab, et enamuse ajast veedab ta minu ja Kaupoga ning kantseldab Kauri. Omavanustega suhteid ei ole ja see tekitab koduigatsust. Kui siis ringi reisides leiabki rannast või lõbustuspargist mõne noore, kellega aega veeta, siis liigume edasi ja suhtlus saab läbi.
Oleme nüüd külastanud ka üht kohalikku kogudust, täna oli kolmas kord. Tutvusime siinse noortejuhiga, kes Maia kohe noorterühma kutsus ja laupäeval ongi tal esimene kohtumine. Koguduse lastehoius on puhkuste tõttu samuti ka noori ja tundub, et seal sai ta  pisut suhelda ja positiivset tähelepanu. Täna on ka kohe suhtumise muutumist ja sära silmades näha.
Loodame talle leida siin ka kohaliku kooli, kus ta saaks stabiilsemaid suhteid luua ja keelt omandada. Samal ajal jääb ta Eestist ka koduõppele, juhuks, kui peaksime tagasi minema.

PS!
Välimuse osas on huvitav ka see, et Maia on teistest omavanusest olulisem pikem. Siin pakutakse tema vanuseks 15-16. Pikkuse osas on ka see naljaks, et kuna kohalikud on siin üldse lühemad, siis on Maia ka paljudest täiskasvanud meestest pikem. Kaupo jääb samuti oma suurusega silma, ikka näidatakse tema peale ja proovitakse kehakeeles märku anda, et on küll on ikka suur mees. Eestis mees nagu mees ikka :)
Kaur jääb silma oma punapäisusega ja mina olen lihtsalt sobivalt lühike ja sobivalt tumedate juustega.

Järgmisel päeval

Esimeseks hommikuks olid meil uued plaanid:
minna kohe politseijaoskonda, et teha endale NIE numbrid (lähidalt hispaania isikukood, mis laseb ametlikult toimetada). Seejärel võtta ühendust apartmendi omanikuga ja viia asjad korterisse, end sisse seada ja hakata linna peal uudistama.

Reaalsuses:

Jaoskonna väravas võtsid meid vastu kaks politseinikku, kes Google translate'i  (asendamatu vahend) vahendusel tegid selgeks, et laupäeval selliste asjadega ei tegeleta, tulgu me esmaspäeval tagasi.
Seejärel tegime väikese tiiru vanalinnas ja katedraali ümbruses ning proovisime kontakti saada apartmendi omanikuga, et oma asjad kuhugi panna ja end sisse seada.
Pärast ootamist saime sõnumi, et kohtume sama hotelli juures, kus me ööbisime. Kohale sõitis umbes 50-60 aastane naisterahvas pisikese kollase Fiatiga ja palus endale järgneda. Sõitsime teisele poole linna ja võtsime ette jalutuskäigu korterisse. Tee peal selgus, et me ei lähe sinna korterisse, mida broneerisime, vaid et on olemas VEEL parem võimalus, kus tuba on parem, köök on parem, vannituba on parem jne. Seda, miks ei saanud broneeritud korterisse minna, ei suutnud naistrahvas päris täpselt selgeks teha. Otsustasime seda VEEL paremat võimalust vaatama minna, kuna ega muid kohti ei leiaks tipp-hooajal nagunii ja olime seda juba ka kogenud.
Korter, kuhu läksime ja jäime on kolme magamistoaga, millest kahes elab korteri pererahvas (naisterahvas oma teismelise poja ja nõoga). Koter ise on väga kena, kuid puudub konditsioneer (saime oma tuppa ventilaatori) ja poistest jääb tihti köök lagaseks.
Otsustasime peale kaalumist, et tulimegi ju Hispaaniasse, et kogeda teist kultuuri ja elada teistmoodi, muidu oleksime võinud ju sama hästi koju jääda. Samuti oli meil eesmärgiks inimestega suhtlemine ja seda saab teise perega kodu jagades kenasti teha.
Lohutasime end sellega, et antud olukord kestab kaks nädalat ja leiame selle ajaga oma kodu, samuti tuleb veeta palju aega väljas ja linna tundma õppida, nii pole vaja korteris väga ollagi.
Lükkasime siis voodid kokku, et üks ventilaator kõigini jõuaks ja tõime asjad autost ära.

Esimene päev 18.08.18

Kõige esimene päev algas tegelikult Eestis. See oli igas mõttes suurpäev- hommikul käisime notaris ja müüsime maha oma maja, seejärel check-in ja pagasi ära andmine, siis lõuna perega ja hüvastijätt lennujaamas. Seal oli küll ausalt öeldes tunne nagu saadetaks ära olümpialootusi, nii paljud kallid inimesed võtsid keset tööpäeva aega, et tulla ja olla.

Lennureis kulges läbi Oslo, kus olime 6 tundi lennujaamas "aega sisustamas". Lend lükati pool tundi edasi ja siis veel natuke.

Esialgne plaan oli:
jõuame Malagasse  südaöösel, rendime auto, sõidame paar tundi, et jõuda Jerezi ning saame korteri võtmed. Korterisse plaanisime jõuda umbes kella kahe-kolme ajal öösel. Omanikku oli eelnevalt teavitanud, et oleme öised tulijad.

Reaalsus:
pärast parajalt raputavat lennureisi jõudsime Malagasse, auto rentimiseks tuli maha käia päris pikk maa, seejärel ootama kuskil silla all bussi, mis meid kogu pagasiga (12 ühikut) peale võtaks ning rendikohta viiks. Busside peatumiskohas oli päris palju rahvast, segadust ja kuumust. Saime kohe esimese hispaania tunde kätte. Esimese bussi peale me ei mahtunud, veidi aja pärast tuli järgmine ja surusime end esmajärjekorras peale.
Pärast ootamist viidi meid rendipunkti, saime peale pikemat järjekorras ootamist auto kätte ja asusime Jerezi poole teele. Kuna kogu toimetamine oli oodatust rohkem aega võtnud, siis otsustasime airbnb kaudu saadud korteri omanikule teada anda, et jõuame umbes kella nelja ajal.
Telefonile vastas umbkeelne naisterahvas ja ainus, mille ta väga selgeks suutis teha oli see, et meid oodatakse alles järgmiseks päevaks. Kõikvõimalikud katsed selgeks teha, et oleme öösel kahe lapsega (2 ja 12) teel Jerezi poole ja oleme broneeringu õigesti teinud, luhtusid.
Pärast segaseid telefonikõnesid ja sõnumeid saime sõnumiks, et võime hotellidest küsida, kas neil on ruumi või siis magada autos.
Jerezi jõudsime nelja ajal ja hakkasime siis erinevatest kohtadest küsima, kas vabu tube on. Olime valmis neljakesi ka tavalises kaheses toas ööbima, peaasi, et saaks autost ära. Kuna praegu on Hispaanias siseturismi tipp-hooaeg, siis on ikka väga keeruline midagi leida, sama käib ka apartmentite kohta.
Ühel hetkel oli isegi mõte, et mis seal ikka, magame siis autos, nagunii on varsti hommik. Siis aga tuli meelde, kui kuum siin on ja et me ei tea turvalisi kohti, kuhu peatuma jääda.
Peale kella viite hommikul leidsime lõpuks ööbimiskoha. Öeldi küll, et ainult üks väga tagasihoidlik kahene tuba on alles (selle juures oli hind suhteliselt kirves), aga tuppa jõudes selgus, et tegelikult on väga ok kohaga tegemist. Saime end vähemalt pesta ja välja magada.