Maia (postitus on kõnealusega kooskõlastatud)

Maia on 12 ja oli ehk kõige enam kahtleval seisukohal Hispaaniasse tulemise osas. Suuresti tema rahustuseks tulime siia ka veebruaris, tõestamaks, et me ei ole ei Kuule ega Marsile kolimas. Reis läks kenasti ja oli nagu reis ikka, põnev ja seiklusterohke. Ka Maiale meeldis.
Siin elamine on aga olnud hoopis erinev.
Eestist lahkudes müüsime maha oma maja ja andsime meie koera minu õele ja kassi minu emale. Pean tunnistama, et mulle oli viimane hommik kodust ära tulles väga raske. Poetasin igas toas pisara ja tegin koerale kalli. Minu üllatuseks oli Maia täiesti ükskõikne, kehitas õlgu ja ütles, et mis siin ikka pillida. Temal on kahju vaid sellest, et sugulased ja parim sõbranna jäävad kaugemale. Maia sõbranna oli meie juures veel ööd ja poetas koduteel samuti pisaraid.
Hispaanias aga läks Maial palju raskemaks. Esimeseks raskuseks on kindlasti teistsugune välimus- pikk ja blond, siinsetest Lõuna-Hispaania noortest väga erinev. Peale selle, et ta ka ise näeb, et ta teistele silma jääb, lisab õli tulle ka see, et kohalikud täiskasvanud on mitmeid kordi öelnud, et ei tohiks tal lasta üksi ringi jalutada ja silma tuleks kindlasti peal hoida. Noorele tekitab see tohutult hirme ja ebakindlust. Ühel korral oli ka korralik nutt, kuna talle tundus, et me oleme siinse kultuuri ja elu jaoks liiga erinevad ja keegi ei taha meid siia. Need mõtted olid kantud ka ühest väga kirevast päevast, kus korteriotsingute jooksul meile korduvalt ära öeldi, kuna eelistati kohalikke üürnikke. Koju jõudes oli ka siinne pereema väga stressis ja pahuras tujus, näitas seda ka välja (sellest räägin pikemalt hiljem).
See suur nutt oli tegelikult ka järellainetus kodust lahkumise osas- alles siin jõudis Maiale kohale, et ta ei saa enam oma vana elu tagasi, ka siis kui peaksime Eestisse naasma ootab meid uus kodu, uus kool ja kõik muu. Vana enam ei ole.
Veel teeb Maia olukorra keeruliseks see, et hetkel on Hispaanias august ja puhkuste aeg. Me ei ole veel seetõttu kokku saanud oma kohaliku tuttava perekonnaga, samuti ei saa me selle tõttu veel kontakti koolide ja huviringidega. See kõik kokku tähendab, et enamuse ajast veedab ta minu ja Kaupoga ning kantseldab Kauri. Omavanustega suhteid ei ole ja see tekitab koduigatsust. Kui siis ringi reisides leiabki rannast või lõbustuspargist mõne noore, kellega aega veeta, siis liigume edasi ja suhtlus saab läbi.
Oleme nüüd külastanud ka üht kohalikku kogudust, täna oli kolmas kord. Tutvusime siinse noortejuhiga, kes Maia kohe noorterühma kutsus ja laupäeval ongi tal esimene kohtumine. Koguduse lastehoius on puhkuste tõttu samuti ka noori ja tundub, et seal sai ta  pisut suhelda ja positiivset tähelepanu. Täna on ka kohe suhtumise muutumist ja sära silmades näha.
Loodame talle leida siin ka kohaliku kooli, kus ta saaks stabiilsemaid suhteid luua ja keelt omandada. Samal ajal jääb ta Eestist ka koduõppele, juhuks, kui peaksime tagasi minema.

PS!
Välimuse osas on huvitav ka see, et Maia on teistest omavanusest olulisem pikem. Siin pakutakse tema vanuseks 15-16. Pikkuse osas on ka see naljaks, et kuna kohalikud on siin üldse lühemad, siis on Maia ka paljudest täiskasvanud meestest pikem. Kaupo jääb samuti oma suurusega silma, ikka näidatakse tema peale ja proovitakse kehakeeles märku anda, et on küll on ikka suur mees. Eestis mees nagu mees ikka :)
Kaur jääb silma oma punapäisusega ja mina olen lihtsalt sobivalt lühike ja sobivalt tumedate juustega.