Kohaneme uue eluga

Kaks nädalat tagasi kolisime uude koju ja asusime ümbruskonnaga tutvuma.
Lisaks uuele kodule  tuli hakata ka muutusi tegema transpordiga seotud küsimustes- jäime jalameesteks. Viisime oma rendika tagasi ja proovime esialgu hakkama saada ilma autota, selleks tegime juba Viimsis ettevalmistusi ja harjutusi. Kui oma aastat Jerezis plaanisime, siis mõtlesime kohe ka sellele, et ilmselt autot me siin kasutama ei hakka- vähemasti proovime.
Esimene samm autovabaks eluks sai tehtud siis, kui Kaurile käru ostisme. Otsisime midagi suuremate ratastega, kuna elasime tol hetkel vanalinna piirkonnas ja sealsed teed on nö vihmavarjukatele läbimiseks liiga keerulised, ometi nägime linnapildis just väikeste ratastega kärusid.
Nüüd, kus oleme käruga ringi liikuda saanud, hakkab selguma, miks kohalikud teistsuguseid kärusid eelistavad. Nimelt on meie kärul õhkkummid, mis ei sobi siinsesse piirkonda loodusliku eripära tõttu. Teedele ja teeservadele kukuvad väikesed okkad ja taimede osad, mis on kohutavalt teravad ja tugevad- nii ongi Kaupo saanud käru rehve korduvalt lappida ja parandada.
Selleks ajaks, kui liikumisvõimetu käru toanurgas parandust ootab, sai  Kaurile ostetud jooksuratas. Kohalikus taaskasutatud asjade poes, Cashconverteris, maksis see 12 eurot ja erinevalt Eestis olnud kordades kallimast puidust jooksurattast on see oluliselt töökindlam. Nüüd, kus Kaur on vabaduse maitse suhu saanud, on päris raske veenda teda kärusse istuma. Samas on jalakäijana jooksuratta tempoga oluliselt keerulisem sammu pidada, eriti langustel.

Maia liigub suurema osa ajast rulaga, mille samast kohast soetasime- nimelt käib ta trennides ja vajab liikumisvahendit.
Samuti avastame kohalikku bussimaailma, selgus on meie maja juurest käib kaks Jerezi põhiliini, mida oleme nüüd usinasti kasutanud. Bussid on suhteliselt mugavad ja eesti bussidest kohati isegi paremini varustatud, eriti just käru ja ratastooli kasutavatele inimestele. Pildil on Kauri reakstioon bussijuhi sõidustiilile ilmselge liialdus.

Veel vajab harjumist meie ümberpööratud päevaplaan, kuna alustan tööpäeva kl 16 ja väljun kodust tavaliselt 15:30.
Esmaspäevast neljapäevani teeme hommikuti Maiaga koduõpet, õpikud ei ole veel siia saabunud, kuid opiqu keskkonnast leidsime mitmete tema õpikute digivariandid, mida on väga hea kasutada. Proovime neis ainetes pisut ette jõuda, et ülejäänud ained õpikute saabudes järgi teha. Õhtuks oleme plaaninud trennid ja ringid.
Kehalise osa teeb Maia kohalikus kergejõustiku trennis, see toimub kolm korda nädalas ja 1,5 tundi järjest- asja võetakse täie tõsidusega ja talle see väga meeldib. Sealt on ta saanud ka mitmeid tutvusi kohalikega, kellega siis õhtuti Instas suheldakse.
Kahel päeval nädalas käivad nii Maia kui Kaur samal ajal inglise keele akadeemias (seal, kus töötan).
Maiale otsime veel kohalikku kitarriõpetajat, kuid kui see ei õnnestu, siis teeme videokõne teel Mooste Rahvamuusikakooliga tunde edasi.
Selleks ajaks, kui mina olen tööl ja Maia trennis, otsime Kaurile ka hoidjat. Kohaliku seaduse järgi ei tohiks me lasta ka Maial ja Kauril kahekesi järelvalveta olla. Nimelt võib last järelvalveta jätta alates 14. eluaastast, seega peaksime ka Maiale hoidja vaatama, kes saadaks teda trenni ja läheks vastu.
Meile tundub see päris veider, kuna oleme teda harjutanud iseseisvalt ringi liikuma juba esimesest klassist alates. Seitsme-kaheksa aastaselt toimetas ta Viimsi kohalike bussidega ringi ja jõudis kenasti trennidesse/kooli, arvestas busside graafikuid jne. Aasta hiljem liikus juba ka Tallinna vahet. Seda arvesse võttes tundub naeruväärne, et Kaupo jalutab temaga trenni, keelekooli jne.

Siinsed vanemad võtavad asja aga äärmiselt tõsiselt- nad tõesti sõidutavad oma lapsi kõikjale.
Toon näite: minu töökohas kestab tund 50 minutit, vanemad toovad oma lapse kl 15:55ks akadeemiasse, ootavad üldjuhul maja ees pinkidel, mänguväljakul või autodes terve tunni ja võtavad siis lapsed peale tunni lõppu vastu. Minu üheks tööülesandeks ongi tunni lõppedes lapsed üles rivistada, ukse juurde minna ja ükshaaval laste nimed välja hüüda ja vaadata, et nad jõuaksid oma vanemani. Kuna mul on kokku 113 õpilast, siis on päris keeruline nende nimesid meelde jätta, samuti ei tea ma, kes on nende vanemad- seega loen kehakeelt ja vaatan, kas laps ja täiskasvanu on ema-vähem sama nägu. Tänaseks oleme lastega juba nädala töötanud (siin algas kool 12. septmbril) ja ühtegi last veel kadunuks kuulutatud ei ole, seega tulen vist toime.
Kord on laste üleandmise osas väga karm.
Siin näide minu töökoha uksetagusest lasteootamisest, näeb pisut välja nagu red carpet event :)

Olen ise ka nüüd vaikselt uue tööga harjumas. Annan küll rohkem tunde, kui esialgu oli planeeritud, kuid õnneks pole see midagi kontimurdvat. Olen õpetaja ja alates oktoobrist ka koolijuhi abiline inglise keelt õpetavas akadeemias It Sounds Fun- ingles para ninos. Käisin kooli ka veebruaris külastamas, et näha, mida see endast kujutab ja juba siis tundus see põnev koht, sel ajal olid õpetajad graafiku alusel tööl kolmel päeval nädalas, kuid sel aastal oli huvi kooli vastu suurem ja oleme tööl viiel päeval nädalas. Kuna meie praktikalepingutes oli ka kirjas, et töökoormus võib olla kuni 20 tundi nädalas, siis oli see vastuvõetav. Kokku annan nädalas 16,5 tundi, klassijuhatamist ei toimu paberimajandust ei ole, koduseid töid ja kontrolltöid ei ole samuti, mis tähendab, et üldjuhul ei jää ka midagi parandada, lastevanematega suhtleb sekretär või õppejuht (vanem peab vähemalt nädal ette teada andma, kui soovib õpetajaga kohtuda ja rääkida).

Kõige selle juures on Erasmus stipendiumi ja koolipoolse lisahüvitisega "palk" sama, mis Eestis täiskoormusega õpetajal, kes juhatab klassi. Veelgi enam- ära jääb tülikas aastaplaani ja tunnikavade tegemine, et need on kooli poolt juba kõik olemas. Iga tund läbi kogu aasta on planeeritud- minu vaevaks on enne uut töönädalat kodus Drive lahti võtta ja tunni materjal üle vaadata. Mugavamaks muudab õpetamise ka see, et klassis on 26 lapse asemel max 15 (ühes klassis on mul vaid 5 last) ja klassis on ka hispaanlasest assistent, kes laste haldamise, töövihikute parandamise ja muuga aitab. Kõik kooli töötajad kannavad vormi. Siin näide suvisest vormist- siin on suvi täies hoos, eile oli üle 40 kraadi.
Lapsi käib sellest aastast akadeemias üle 900 ja populaarsuse põhjus seisneb osati ka selles, et uue seaduse järgi peab ülikooli astuja oskama inglise keelt B1 tasemel ja lõpetama vähemalt B2 tasemel. See on aga kohalikku inglise keele taset arvestades ulmeline nõue. Suures hirmus, et üldhariduskool ei suuda keskkooli lõpuks B1 taset pakkuda, pannakse lapsed nüüd juba teist aastat varakult akadeemiatesse keelt õppima. Lisaks enda töökohale, olen linnas ringi liikudes näinud veel nelja samalaadset keeltekooli. Õpetama hakatakse üldjuhul teisest või kolmandast eluaastast, otsustasime ka Kaurile tunde võtta, nii saab sotsialiseeruda. Siiani on ta olnud nö koduse pesa muna ja lasteaias käinud ei ole. Üheks eesmärgiks on leida ka lasteaed/hoid, kus ta saaks paaril hommikul nädalas mängimas käia. Igapäevaselt teda sinna viia ei plaani, kuna sellisel juhul on ta päeval lasteaias ja õhtul hoidjaga (olen tööl), meie kohtumised hakkavad muidu toimuma vaid uneajal ja nädalavahetustel.

PS! Vormide kandmine on siinkandis väga popp, pea kõikidel huviringidel, trennidel, koolidel, poodidel, haiglatel, pankadel jne, on oma vormid.
Maial on samuti kergejõustikus oma vorm-siin näide sellest (laps küll pisut õnnetu olemisega, kuna vana vigastus lõi trennis välja).

Kolisime

Pärast paari nädalat ajutises elupaigas kolisime järgmisse korterisse.
Kuna rendiauto oli viimaseid päevi käes, siis otsustasime veel enne külastada El Puertot ja Gibraltarit.
Enne El Puerto de Santa Mariasse sõitmist avastasime, et olime saanud parkimistrahvi- 80EUR. Eks see väike ehmatus oli, kuid arvestades, et olime samasse kohta juba pea 2 nädalat parkinud, siis tegi trahv parkimistasu tasa. Põhjus, miks me nii nahaalselt parkimise eest ei maksnud on lihtne- parkimisautomaati saab sisestada ainult täpse summa (ka punased sendid), pidevalt avastasime, et meil pole kas münte või täpset raha. Öösel sai seal tasuta parkida, kuid hommikuks tuli auto teise kohta viia- enamasti ootasime, et keegi oma auto meie ööboimiskohaks oleva maja eest ära viiks ja Kaupo tõi auto hommikuks sinna. Ametlikult sai tasuta parkimise aeg läbi kl 8 hommikul, kuid seda rääkides naersid kohalikud, et kell 8 küll ükski ametnik veel tööl ei ole. Selgus, et üks siiski otsustas tulla.
Teel El Puertosse hakkasin trahvi "lugema" ja nägin lõpus väikest kirja, kus sulgudes seisis (8, midagi EUR). Ütlesin veel Kaupole, et tõlgin ära ja vaatan ehk õnnestub trahvist veel pääseda. Keskendusimegi väikesele kirjale, kuni ühe ringtee juures käis äkitselt pauk- sõitsime eesolevale autole tagant sisse. Parkisime siis autod tee äärde ja hakkasime kahjusid üle vaatama- eesolevast autost tulid välja vanem meestreahvas ja proua- natuke ehmunud, kuid muidu väga rahulikud. Lähemal uurimisel selgus, et nende auto pagasiluuk on üsna sisse sõidetud, avada seda ei saanud ja päris kole oli ka. Meie rendikal ei suutnud me kriimugi tuvastada ja kõik asjaosalised olid täiesti terved- pean ütlema, et see oli täielik hoidmine, kuna alles paar päeva varem saime Kaurile turvatooli. Kaupo tegi kiire kõne rendifirmasse ja selgus, et täiskindlustusest oli lõpuks ka midagi kasu- pääsesime nö puhta nahaga. Abivalmis ohvrihärra aitas kõik kindlustusdokumendid ära tõlkida ja täita ning tundus olukorda arvestades väga sõbralik ja rahumeelne. Küsisin veel Kaupolt, et ei tea, kas oleks nõme blogi jaoks pilti teha ja Kaupo ainult kiitis takka. Proovisin siis kedagi ärritamata pilti teha, mille peale võttis proua ka oma kaamera välja ja asus pildistama. Nii me siis jäädvustasime koos olukorda ja olime asjalikud.
Ja kõige tipuks saime õhtuks teada, et kui trahvile 24 tunni jooksul 8 euroga reageerida, siis ei peagi 80 maksma. Lõpp hea, kõik hea.

Eelviimasel päeval "vanas kodus" otsustasime minna ka Gibraltarile. Olime seal juba veebruaris Hispaaniat külastades käinud, kuid tipp jäi vallutamata- ajaliselt läks kiireks. Mõtlesime, et seekord teema ära. Sõitsime Cadizi, et sealt Kaurile käru osta (leidsime selle kohalikust kasutatud asjade kodulehelt Wallapop), see sarnanes kodus olnud kärule ja tundus just mugav oma suurte rataste poolest.

Lisaks kärule olime muidu ka hästi varustatud, erinevalt Sierra Nevada vallutamisretkest, olime seekord end sportlikult riietanud ja sobivad jalatsid kaasa võtnud. Kodus tegime veel võileivad valmis ja pakkisime toidukotid kaasa.

Gibraltarile pääseb läbi La Linea de la Concepcion asula ja see asub meie kodust umbes tunnikese autosõidu kaugusel. Linnakesse jõudes olime juba päris rõõmsad ja vallutusretkeks valmis, KUNI saime aru, et olime maha unustanud kotikese passidega. Nimelt on Gibraltar ametlikult Inglismaa ja sinna saab siseneda piiripunkti kaudu. Kuna minu ja Kaupo id-kaardid olid kaasas, siis otsustasime õnne proovida ja vaadata, et ehk saame lapsed nö kaasa rääkida. Moosisin küll politseionu ja küsisin korduvalt, et ehk ikka annab midagi teha, aga ei. Korraks küll tundus, et vist murdub, kuid lõpuks jäi ta endale kindlaks. Keerasime lööduna auto ümber ja sõitsime lähedalasuva lastepargi juurde, et edasisi samme arutada.
Park oli väga äge ja lapsed said kõvasti möllata- üheks uitmõtteks oli isegi pisut oodata ja siis uuesti õnne proovima minna, et ehk on vahepeal toimunud vahetus ja uus ametnik natuke pehmem, kuid edasiste sekelduste vältimiseks otsustasime seda siiski mitte teha. Võtsime Google mapsi lahti ja vaatasime, mida seal piirkonnas veel teha annab.

Leidsime, et kohe läheduses asub rand, sinnapoole sõites märkasime aga veel teist randa ja otsustasimegi hoopis sinna minna. lained olid meie jaoks päris suured, rand aga ise vapustavalt ilus. Saime natuke hullata ja liivalosse ehitada ja sõitsimegi tagasi koju, samas lootes, et ehk järgmisel korral saab Gibraltar vallutatud.

Õhtul jätsime veel hüvasti majaperenaise, Malikaga ja tema vennapoja Jaimega (perepoeg oli sel ajal kuskil peol).

Pakkisime kõik oma kola kokku- seda ei olnud ka väga palju, kuna suurema osa asjadest olime juba uude korterisse viinud ja kasutasime oma ühes toas ühtainsat kohvrit. Laste pudi-padi oli siiski piisavalt.
Kaur suutis veel sellega üllatada, et ronis salaja voodi alla ja võttis kaasa ühe Maia vildikatest, sodis siis voodialuse põranda sellega täis. Õnneks reageerisime kahtlasele vaikusele kiirelt ja saime põranda puhtaks.

PS! piltidel on Kaur kogu aeg paljas- nii ongi- nudism oli talle juba Eestis väga südamelähedane, siin on see ainult võimendunud. Kui saame ka läbi häda riided selga, siis juba varsti jookseb ta paljana ringi.

Uude kohta jõudes saime aru, kui must on uus korter. Eelmine üüriline elas siin koeraga ja kuna tolmuimeja ei ole selles piirkonnas väga popp (ka puhtuse hoidmine ilmselt), siis nägi korter kohutav välja- koera karvad katsid enamuse tubade põrandat vaibana, ühe magamistoa seinad olid määrdunud ja sisseehitatud kappide uksed laigulised. Köögis ei saanud oma kätt kuhugi vastu panna, kapid, sein ja tööpind toimisid kärbselindina.
Samuti oli meie jaoks üllatuseks lubatud konditsioneer, see polnud kindlasti see, mida meie silmas pidasime- tegemist oli vana külmapuhuriga, mis mõjus juba peale vaadates ohtlikuna, külma sealt samuti ei tulnud. Kuna tagumine kaitsekaas oli puudu, siis oli selge, et seda "konditsioneeri" me kasutama ei hakka- tõime endale magamistubadesse hoopis mõned puhurid.

Proua Rosa oli palganud Jaime (eelmise kodu elaniku) korterit koristama ja too andis teada, et võime u kolme tunni pärast tagasi minna. Kolasime seni poodides, et leida elamiseks vajalik- vannitarbed, saunalinad, köögitarbed, rätikud, voodilinad jne. Tegime tööjaotuse- Kaupo käis IKEAs ja tõi Kaurile vajalikud asjad- söögitooli, pissipoti jne ja meie Maiaga tegelesime Primarkis muu kraami leidmisega.
Korterisse tagasi jõudes nägi see palju parem välja, kuna põhiasjad olid tehtud, sellegipoolest kraamisime ka koristasime kolmekesi veel kaks päeva, et saada koht enam vähem viisakaks. Kappide uksi koristades avastasime, et need on tegelikult hoopis teist värvi, toas suitsetamisest oli neile peale tekkinud pruun kiht- see oli kohutav!

Nüüdseks oleme juba sisse elanud ja ootame täna ka remondimeest, kes koleda magamistoa üle värvib ja siin-seal värviparandustöid teeb. Siis loodame lapsed teise tuppa kolida ja Kauri suure lapse voodisse saada- siiani on ta pidanud magama transportvoodis.
Huvitav on siin ka pesu pesemise ja kuivatamise viis- pesumasinad asuvad üldjuhul korterist nö väljaspool, kas siserõdudel või selleks eraldi kinniehitatud rõdudel- samuti kuivatatakse pesu õues ja meie maja puhul on selleks veider sisehoov, millele ei ole juurdepääsuks ühtegi ust. Mõned riputavad pesu aknast välja kuivama, teised teevad seda pesuruumis.

Siin korteris on ruumi oluliselt rohkem, töökoht asub 10-15 min jalutuskäigu kaugusel ja on supersoodne. Piirkond on väga ilus ja viisakas- tänavad on erinevalt lõunapoolsest piirkonnast üsna puhtad ja inimesed on ilusa ja hea elukeskkonna nimel panustanud.

Nagu kirjutasin, siis saime korteri väga soodsalt, kuna ühte tuppa pidavat kolima keegi ameeriklasest piloot. Kui korter puhas, jäimegi tema saabumist ootama.

Umberto jõudis kohale arvatust päev hiljem ja jättis endast hea mulje- pigem tagasihoidlik ja heade kommetega. Praeguseks oleme teda tundma õppinud ja selgus, et tegemist on hoopis kohalikus piloodikoolis õppejõuna töötava Gran Canarialt pärit hispaanlasega, kes on aga mitmeid aastaid USAs töötanud ja kuna tööluba sai läbi, siis tuleb tal mujal riigis mõned kuud tööd teha, et tagasi minna. Gran Canarial elab ka tema abikaasa, kellega hetkel toimib visiitabielu, kuni naine oma kooli lõpetab.  Oleme korteris koos elanud paar nädalat ja hetkel on olnud väga meeldiv suhtlus- ta aitab meid hispaaniakeelse tõlkega ja mõista kultuuride erinevusi ja on muidu ka tore jutukaaslane. Näeme me teda üsna vähe, kuna päevad veedab ta töö juures ja õhtul pigem toimetab oma toas.

Nii me siin toimetame- üritame uut päevaplaani paika saada, aga sellest hiljem lähemalt :)

Sierra Nevada

Esimese nädala lõpus pidime Malagasse tagasi viima oma rendiauto. Plaanisime toimetada nii, et jään lastega Jerezi ja Kaupo viib auto ära ja liikleb siis rongi ja bussiga tagasi.
Kuna esimene nädal läks erinevate toimetuste peale "kaduma", siis mõtlesime ümber. Otsustasime võtta auto veel üheks nädalaks, aga mugavuse ja praktilisuse mõttes mõne väiksema ja sellise, mida saaks Malaga lennujaama asemel viima kohalikku lennujaama.
Jerezi sõitsime Fiat Doblo'ga, et kogu oma maine vara ära mahutada. Kõik muud asjad andsime ära ja müüsime Eestis maha- meie vara mahtus ära nelja kohvrisse, nelja spordikotti ja nelja käsipagasisse. Samas oli see auto siinse liikluse ja parkimise jaoks liigselt kohmakas.

Malagasse jõudes läks Kaupo rendiautodega toimetama ja meie lastega seni randa aega veetma. Kuna paar päeva varem tuli ka idee, et võiks tagasiteel läbi sõita Sierra Nevadast, siis olid meil rannas kaasas reisikotid ja veevarud.

Ilmselgelt ei suuda eestlased nädalaga uusi kombeid omaks võtta ja eeldasime, et autod saab vahetatud maksimaalselt paari tunniga, kui sinna arvestada ka esimese auto puhastus ja linnaliiklus. Kokku veetsime rannas üle kuue tunni, kuni lõpuks bürokraatiast solgutatud Kaupo randa jõudis. Samuti ei olnud me arvestanud sellega, et rannas ei ole riietevahetuseks kabiine. Kuna meil ujumisriideid seljas ei olnud, siis tegime Maiaga ühest suurest voodilinast "kabiini" ja proovisime selle varjus toimetada. Kohalikele tegi see muidugi nalja, sest väike paljastus ei ole siin sugugi häbiasi. Umbes veerand naistest käivad rannas ringi topless, samas väikestel põnnidel on ujumisriided seljas. Ühel puhul jooksis Kaur pärast riiete vahetamist paljalt ringi ja nägime enda suunas ikka mitmeid küsivaid pilke. Ühe pilgu saatis ka Eesti mõistes poolikult riides olev naisterahvas.
Veel on huvitav see, et kui Eestis läheme ikka randa päevitama, siis siin on vastupidi. Kõik panevad püsti oma telklaagrid ja mannetumal juhul päikesevarju, et päikese eest peitu pugeda. Laagrise võetakse kaasa külmakastid ja rannatoolid. Kaurile see komme sobib, käib laagrite vahel ringi ja teeb mesimagusat naeratust, et tädid talle head-paremat jagaksid. Harjutame mardi- ja kadripäevaks ;)
Suuremates randades on ka veepealsed seiklusalad, kus ujujad lapsed saavad 10 euro eest umbes tunnikese lustida. Malaga rannas proovis ka Maia ühe taolise ära. Jäi väga rahule.

Kui Kaupo tagasi jõudis, tegime veel viimsed ujumised ja hakkasime Sierra Nevada poole sõitma. Sõit ei olnud väga pikk, see eest päris mägine ja iga kord, kui kõrgemat mäge järgmise tagant nägime, olime kindlad, et see ongi kindlasti Sierra Nevada. Selles mäeahelikus asub Wiki andmeil Euroopa kolmas tipp (3478 m).

Tee läbis Granada linna ja peale seda läks päris hirmsaks. Ma arvan, et ükski foto ei suudaks edasi anda seda mägiteedel kogetud õõva. Teed olid küll väga korralikud ja mägede kohta ka küllaltki laiad, kuid sellegipoolest käänulised ja kalju servade peal.
Maial lõi üsna kiiresti välja merehaigus, mis segunes kõrgusekartusega. Õnneks meenus mulle, et kannan lennuhirmu tõttu kaasas ingveritablette, mis peaksid ärevust ja iiveldust leevendama. Maia puhul aitasid need päris hästi. Aknast välja vaatama ta siiski ei soostunud. Samuti keeldus ta autost välja tulema, kui kinni pidasime, et fotosid teha.

Kohale jõudes oli juba pime ja ööbisime ühes airbnb korteris, mis oli imetilluke, aga hästi läbimõeldud ja funktsionaalne. Toidupoodidesse hilise aja tõttu me ei jõudnud, aga Kaupo leidis lähedal ühe söögikoha, kust sai tuua burgereid ja friikaid. Kuna Maia just parima meelega burksi ei söö, siis see oli tema jaoks viimane piisk karikasse.
Ühel hetkel ütles ta isegi, et kas tõesti selleks me Hispaaniasse tulimegi, et siin mägedes ringi sõita ja burksi süüa.
Hommik oli selle eest mõnusam. Poed olid lahti, sõime kõhud täis ja Kaupo suure ärgituse peale otsustamise vaadata, kui kõrgele autoga pääseb ja siis jalgsi edasi minna.
Ühel hetkel tulid nähtavale juba hoiatavad sildid ja mina olin väga vastu, et autoga edasi sõita, Kaupo meelest oli tee täiesti ok. Vaidlesime pisut aega, kuni minu kahjuks tulid teised oma autodega ja sõitsid edasi nagu polekski mingeid hoiatusi väljas. Andsin alla ja sõitsime edasi.
Ees ootas meid suur parkla ja teel ei olnud tõesti häda midagi. Parklas ootasid ees mägironijate rühmad, varustuses ja puha. Me nägime seal päris koomilised välja, kaheaastane näpu otsas- samuti ei olnud meil muid jalatseid kui varbavahe plätud, Maial lahtised kingad ja Kauril riidest papud. Olime varustamatusele vaatamata päris tublid ja jõudsime pea 2700 meetri kõrgusele. Olin varem lugenud ka, et mägedes peaksid korralikud jalatsid olema, mis suudaksid mao-, skorpioni ja ämblikuhammustuse eest kaitsta, meie paljad varbad neid õnneks ei kohanud.

Alla sõites otsustasime läbi sõita ühe järve äärest, mida all orus nägime. Järv oli tõesti ilus, aga kahjuks ei suutnud me leida teed, mis viiks päris alla, et ujuma minna.

Paremaid ja kvaliteetsemaid pilte loodan kunagi näidata, kui saan need fotokast välja pigistatud :)