Kuna rendiauto oli viimaseid päevi käes, siis otsustasime veel enne külastada El Puertot ja Gibraltarit.
Enne El Puerto de Santa Mariasse sõitmist avastasime, et olime saanud parkimistrahvi- 80EUR. Eks see väike ehmatus oli, kuid arvestades, et olime samasse kohta juba pea 2 nädalat parkinud, siis tegi trahv parkimistasu tasa. Põhjus, miks me nii nahaalselt parkimise eest ei maksnud on lihtne- parkimisautomaati saab sisestada ainult täpse summa (ka punased sendid), pidevalt avastasime, et meil pole kas münte või täpset raha. Öösel sai seal tasuta parkida, kuid hommikuks tuli auto teise kohta viia- enamasti ootasime, et keegi oma auto meie ööboimiskohaks oleva maja eest ära viiks ja Kaupo tõi auto hommikuks sinna. Ametlikult sai tasuta parkimise aeg läbi kl 8 hommikul, kuid seda rääkides naersid kohalikud, et kell 8 küll ükski ametnik veel tööl ei ole. Selgus, et üks siiski otsustas tulla.
Teel El Puertosse hakkasin trahvi "lugema" ja nägin lõpus väikest kirja, kus sulgudes seisis (8, midagi EUR). Ütlesin veel Kaupole, et tõlgin ära ja vaatan ehk õnnestub trahvist veel pääseda. Keskendusimegi väikesele kirjale, kuni ühe ringtee juures käis äkitselt pauk- sõitsime eesolevale autole tagant sisse. Parkisime siis autod tee äärde ja hakkasime kahjusid üle vaatama- eesolevast autost tulid välja vanem meestreahvas ja proua- natuke ehmunud, kuid muidu väga rahulikud. Lähemal uurimisel selgus, et nende auto pagasiluuk on üsna sisse sõidetud, avada seda ei saanud ja päris kole oli ka. Meie rendikal ei suutnud me kriimugi tuvastada ja kõik asjaosalised olid täiesti terved- pean ütlema, et see oli täielik hoidmine, kuna alles paar päeva varem saime Kaurile turvatooli. Kaupo tegi kiire kõne rendifirmasse ja selgus, et täiskindlustusest oli lõpuks ka midagi kasu- pääsesime nö puhta nahaga. Abivalmis ohvrihärra aitas kõik kindlustusdokumendid ära tõlkida ja täita ning tundus olukorda arvestades väga sõbralik ja rahumeelne. Küsisin veel Kaupolt, et ei tea, kas oleks nõme blogi jaoks pilti teha ja Kaupo ainult kiitis takka. Proovisin siis kedagi ärritamata pilti teha, mille peale võttis proua ka oma kaamera välja ja asus pildistama. Nii me siis jäädvustasime koos olukorda ja olime asjalikud.
Ja kõige tipuks saime õhtuks teada, et kui trahvile 24 tunni jooksul 8 euroga reageerida, siis ei peagi 80 maksma. Lõpp hea, kõik hea.
Eelviimasel päeval "vanas kodus" otsustasime minna ka Gibraltarile. Olime seal juba veebruaris Hispaaniat külastades käinud, kuid tipp jäi vallutamata- ajaliselt läks kiireks. Mõtlesime, et seekord teema ära. Sõitsime Cadizi, et sealt Kaurile käru osta (leidsime selle kohalikust kasutatud asjade kodulehelt Wallapop), see sarnanes kodus olnud kärule ja tundus just mugav oma suurte rataste poolest.
Lisaks kärule olime muidu ka hästi varustatud, erinevalt Sierra Nevada vallutamisretkest, olime seekord end sportlikult riietanud ja sobivad jalatsid kaasa võtnud. Kodus tegime veel võileivad valmis ja pakkisime toidukotid kaasa.
Gibraltarile pääseb läbi La Linea de la Concepcion asula ja see asub meie kodust umbes tunnikese autosõidu kaugusel. Linnakesse jõudes olime juba päris rõõmsad ja vallutusretkeks valmis, KUNI saime aru, et olime maha unustanud kotikese passidega. Nimelt on Gibraltar ametlikult Inglismaa ja sinna saab siseneda piiripunkti kaudu. Kuna minu ja Kaupo id-kaardid olid kaasas, siis otsustasime õnne proovida ja vaadata, et ehk saame lapsed nö kaasa rääkida. Moosisin küll politseionu ja küsisin korduvalt, et ehk ikka annab midagi teha, aga ei. Korraks küll tundus, et vist murdub, kuid lõpuks jäi ta endale kindlaks. Keerasime lööduna auto ümber ja sõitsime lähedalasuva lastepargi juurde, et edasisi samme arutada.
Park oli väga äge ja lapsed said kõvasti möllata- üheks uitmõtteks oli isegi pisut oodata ja siis uuesti õnne proovima minna, et ehk on vahepeal toimunud vahetus ja uus ametnik natuke pehmem, kuid edasiste sekelduste vältimiseks otsustasime seda siiski mitte teha. Võtsime Google mapsi lahti ja vaatasime, mida seal piirkonnas veel teha annab.
Leidsime, et kohe läheduses asub rand, sinnapoole sõites märkasime aga veel teist randa ja otsustasimegi hoopis sinna minna. lained olid meie jaoks päris suured, rand aga ise vapustavalt ilus. Saime natuke hullata ja liivalosse ehitada ja sõitsimegi tagasi koju, samas lootes, et ehk järgmisel korral saab Gibraltar vallutatud.
Õhtul jätsime veel hüvasti majaperenaise, Malikaga ja tema vennapoja Jaimega (perepoeg oli sel ajal kuskil peol).
Pakkisime kõik oma kola kokku- seda ei olnud ka väga palju, kuna suurema osa asjadest olime juba uude korterisse viinud ja kasutasime oma ühes toas ühtainsat kohvrit. Laste pudi-padi oli siiski piisavalt.
Kaur suutis veel sellega üllatada, et ronis salaja voodi alla ja võttis kaasa ühe Maia vildikatest, sodis siis voodialuse põranda sellega täis. Õnneks reageerisime kahtlasele vaikusele kiirelt ja saime põranda puhtaks.
PS! piltidel on Kaur kogu aeg paljas- nii ongi- nudism oli talle juba Eestis väga südamelähedane, siin on see ainult võimendunud. Kui saame ka läbi häda riided selga, siis juba varsti jookseb ta paljana ringi.
Uude kohta jõudes saime aru, kui must on uus korter. Eelmine üüriline elas siin koeraga ja kuna tolmuimeja ei ole selles piirkonnas väga popp (ka puhtuse hoidmine ilmselt), siis nägi korter kohutav välja- koera karvad katsid enamuse tubade põrandat vaibana, ühe magamistoa seinad olid määrdunud ja sisseehitatud kappide uksed laigulised. Köögis ei saanud oma kätt kuhugi vastu panna, kapid, sein ja tööpind toimisid kärbselindina.
Samuti oli meie jaoks üllatuseks lubatud konditsioneer, see polnud kindlasti see, mida meie silmas pidasime- tegemist oli vana külmapuhuriga, mis mõjus juba peale vaadates ohtlikuna, külma sealt samuti ei tulnud. Kuna tagumine kaitsekaas oli puudu, siis oli selge, et seda "konditsioneeri" me kasutama ei hakka- tõime endale magamistubadesse hoopis mõned puhurid.
Proua Rosa oli palganud Jaime (eelmise kodu elaniku) korterit koristama ja too andis teada, et võime u kolme tunni pärast tagasi minna. Kolasime seni poodides, et leida elamiseks vajalik- vannitarbed, saunalinad, köögitarbed, rätikud, voodilinad jne. Tegime tööjaotuse- Kaupo käis IKEAs ja tõi Kaurile vajalikud asjad- söögitooli, pissipoti jne ja meie Maiaga tegelesime Primarkis muu kraami leidmisega.
Korterisse tagasi jõudes nägi see palju parem välja, kuna põhiasjad olid tehtud, sellegipoolest kraamisime ka koristasime kolmekesi veel kaks päeva, et saada koht enam vähem viisakaks. Kappide uksi koristades avastasime, et need on tegelikult hoopis teist värvi, toas suitsetamisest oli neile peale tekkinud pruun kiht- see oli kohutav!
Nüüdseks oleme juba sisse elanud ja ootame täna ka remondimeest, kes koleda magamistoa üle värvib ja siin-seal värviparandustöid teeb. Siis loodame lapsed teise tuppa kolida ja Kauri suure lapse voodisse saada- siiani on ta pidanud magama transportvoodis.
Huvitav on siin ka pesu pesemise ja kuivatamise viis- pesumasinad asuvad üldjuhul korterist nö väljaspool, kas siserõdudel või selleks eraldi kinniehitatud rõdudel- samuti kuivatatakse pesu õues ja meie maja puhul on selleks veider sisehoov, millele ei ole juurdepääsuks ühtegi ust. Mõned riputavad pesu aknast välja kuivama, teised teevad seda pesuruumis.
Siin korteris on ruumi oluliselt rohkem, töökoht asub 10-15 min jalutuskäigu kaugusel ja on supersoodne. Piirkond on väga ilus ja viisakas- tänavad on erinevalt lõunapoolsest piirkonnast üsna puhtad ja inimesed on ilusa ja hea elukeskkonna nimel panustanud.
Nagu kirjutasin, siis saime korteri väga soodsalt, kuna ühte tuppa pidavat kolima keegi ameeriklasest piloot. Kui korter puhas, jäimegi tema saabumist ootama.
Umberto jõudis kohale arvatust päev hiljem ja jättis endast hea mulje- pigem tagasihoidlik ja heade kommetega. Praeguseks oleme teda tundma õppinud ja selgus, et tegemist on hoopis kohalikus piloodikoolis õppejõuna töötava Gran Canarialt pärit hispaanlasega, kes on aga mitmeid aastaid USAs töötanud ja kuna tööluba sai läbi, siis tuleb tal mujal riigis mõned kuud tööd teha, et tagasi minna. Gran Canarial elab ka tema abikaasa, kellega hetkel toimib visiitabielu, kuni naine oma kooli lõpetab. Oleme korteris koos elanud paar nädalat ja hetkel on olnud väga meeldiv suhtlus- ta aitab meid hispaaniakeelse tõlkega ja mõista kultuuride erinevusi ja on muidu ka tore jutukaaslane. Näeme me teda üsna vähe, kuna päevad veedab ta töö juures ja õhtul pigem toimetab oma toas.
Nii me siin toimetame- üritame uut päevaplaani paika saada, aga sellest hiljem lähemalt :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar