Sierra Nevada

Esimese nädala lõpus pidime Malagasse tagasi viima oma rendiauto. Plaanisime toimetada nii, et jään lastega Jerezi ja Kaupo viib auto ära ja liikleb siis rongi ja bussiga tagasi.
Kuna esimene nädal läks erinevate toimetuste peale "kaduma", siis mõtlesime ümber. Otsustasime võtta auto veel üheks nädalaks, aga mugavuse ja praktilisuse mõttes mõne väiksema ja sellise, mida saaks Malaga lennujaama asemel viima kohalikku lennujaama.
Jerezi sõitsime Fiat Doblo'ga, et kogu oma maine vara ära mahutada. Kõik muud asjad andsime ära ja müüsime Eestis maha- meie vara mahtus ära nelja kohvrisse, nelja spordikotti ja nelja käsipagasisse. Samas oli see auto siinse liikluse ja parkimise jaoks liigselt kohmakas.

Malagasse jõudes läks Kaupo rendiautodega toimetama ja meie lastega seni randa aega veetma. Kuna paar päeva varem tuli ka idee, et võiks tagasiteel läbi sõita Sierra Nevadast, siis olid meil rannas kaasas reisikotid ja veevarud.

Ilmselgelt ei suuda eestlased nädalaga uusi kombeid omaks võtta ja eeldasime, et autod saab vahetatud maksimaalselt paari tunniga, kui sinna arvestada ka esimese auto puhastus ja linnaliiklus. Kokku veetsime rannas üle kuue tunni, kuni lõpuks bürokraatiast solgutatud Kaupo randa jõudis. Samuti ei olnud me arvestanud sellega, et rannas ei ole riietevahetuseks kabiine. Kuna meil ujumisriideid seljas ei olnud, siis tegime Maiaga ühest suurest voodilinast "kabiini" ja proovisime selle varjus toimetada. Kohalikele tegi see muidugi nalja, sest väike paljastus ei ole siin sugugi häbiasi. Umbes veerand naistest käivad rannas ringi topless, samas väikestel põnnidel on ujumisriided seljas. Ühel puhul jooksis Kaur pärast riiete vahetamist paljalt ringi ja nägime enda suunas ikka mitmeid küsivaid pilke. Ühe pilgu saatis ka Eesti mõistes poolikult riides olev naisterahvas.
Veel on huvitav see, et kui Eestis läheme ikka randa päevitama, siis siin on vastupidi. Kõik panevad püsti oma telklaagrid ja mannetumal juhul päikesevarju, et päikese eest peitu pugeda. Laagrise võetakse kaasa külmakastid ja rannatoolid. Kaurile see komme sobib, käib laagrite vahel ringi ja teeb mesimagusat naeratust, et tädid talle head-paremat jagaksid. Harjutame mardi- ja kadripäevaks ;)
Suuremates randades on ka veepealsed seiklusalad, kus ujujad lapsed saavad 10 euro eest umbes tunnikese lustida. Malaga rannas proovis ka Maia ühe taolise ära. Jäi väga rahule.

Kui Kaupo tagasi jõudis, tegime veel viimsed ujumised ja hakkasime Sierra Nevada poole sõitma. Sõit ei olnud väga pikk, see eest päris mägine ja iga kord, kui kõrgemat mäge järgmise tagant nägime, olime kindlad, et see ongi kindlasti Sierra Nevada. Selles mäeahelikus asub Wiki andmeil Euroopa kolmas tipp (3478 m).

Tee läbis Granada linna ja peale seda läks päris hirmsaks. Ma arvan, et ükski foto ei suudaks edasi anda seda mägiteedel kogetud õõva. Teed olid küll väga korralikud ja mägede kohta ka küllaltki laiad, kuid sellegipoolest käänulised ja kalju servade peal.
Maial lõi üsna kiiresti välja merehaigus, mis segunes kõrgusekartusega. Õnneks meenus mulle, et kannan lennuhirmu tõttu kaasas ingveritablette, mis peaksid ärevust ja iiveldust leevendama. Maia puhul aitasid need päris hästi. Aknast välja vaatama ta siiski ei soostunud. Samuti keeldus ta autost välja tulema, kui kinni pidasime, et fotosid teha.

Kohale jõudes oli juba pime ja ööbisime ühes airbnb korteris, mis oli imetilluke, aga hästi läbimõeldud ja funktsionaalne. Toidupoodidesse hilise aja tõttu me ei jõudnud, aga Kaupo leidis lähedal ühe söögikoha, kust sai tuua burgereid ja friikaid. Kuna Maia just parima meelega burksi ei söö, siis see oli tema jaoks viimane piisk karikasse.
Ühel hetkel ütles ta isegi, et kas tõesti selleks me Hispaaniasse tulimegi, et siin mägedes ringi sõita ja burksi süüa.
Hommik oli selle eest mõnusam. Poed olid lahti, sõime kõhud täis ja Kaupo suure ärgituse peale otsustamise vaadata, kui kõrgele autoga pääseb ja siis jalgsi edasi minna.
Ühel hetkel tulid nähtavale juba hoiatavad sildid ja mina olin väga vastu, et autoga edasi sõita, Kaupo meelest oli tee täiesti ok. Vaidlesime pisut aega, kuni minu kahjuks tulid teised oma autodega ja sõitsid edasi nagu polekski mingeid hoiatusi väljas. Andsin alla ja sõitsime edasi.
Ees ootas meid suur parkla ja teel ei olnud tõesti häda midagi. Parklas ootasid ees mägironijate rühmad, varustuses ja puha. Me nägime seal päris koomilised välja, kaheaastane näpu otsas- samuti ei olnud meil muid jalatseid kui varbavahe plätud, Maial lahtised kingad ja Kauril riidest papud. Olime varustamatusele vaatamata päris tublid ja jõudsime pea 2700 meetri kõrgusele. Olin varem lugenud ka, et mägedes peaksid korralikud jalatsid olema, mis suudaksid mao-, skorpioni ja ämblikuhammustuse eest kaitsta, meie paljad varbad neid õnneks ei kohanud.

Alla sõites otsustasime läbi sõita ühe järve äärest, mida all orus nägime. Järv oli tõesti ilus, aga kahjuks ei suutnud me leida teed, mis viiks päris alla, et ujuma minna.

Paremaid ja kvaliteetsemaid pilte loodan kunagi näidata, kui saan need fotokast välja pigistatud :)