Peod ja külalised

Oleme Jerezi tulles võtnud eesmärgiks, et me ei võta käesolevat seiklust ette selleks, et istuda kodus telefonides või tehes kõike nii nagu Eestis tegime.
Oleme kutsunud mitmeid külalisi ja seeläbi erinevate kommetega tutvunud. Pean tunnistama, et minu töökohast tulenevalt ja Lõuna-Ameerika rahvale sobiva Jerezi asukoha tõttu oleme pigem suhelnud rahvusvahelisema seltskonnaga kui "pärismaalastega".
Siit siis mõned erinevused meie ja kohalike vahel.

Kõige esimene erinevus on jalatsite kandmine toas. Iga kord, kui keegi külla tuleb, peame paluma jalatsid ära võtta. Enamasti on see neile lihtsalt veider, mõnele teeb nalja ning mõned võtavad seda kui eestlastega suhtlemisel kaasnevat paratamatust. Paaril korral oleme saanud kulmukortsutust ja kerget pahameelt tunda.
Aga, ühel korral tekkis sellest väikesest palvest pikk ja kummaline diskussioon. Nimelt käis meil külas üks kohalik Hispaania/Kuuba perekond, kus on sirgumas neljaaastane tüdruk ja üks beebi peagi tulemas. Just nimelt lapseootust toodigi põhjuseks, miks jalatseid ära võtta ei saa- nimelt ütles pereema, et raseduse tõttu ei saa ta endale taolisi ebahügieenilisi kombeid lubada. Minu jaoks oli see täiesti jalustrabav kogemus, ma pidasin siiani ebahügieeniliseks jalatsitega toas ringi käimist, eriti kuna siinsed koeraomanikud ei näe just väga palju vaeva, et oma lemmikutest pudenevat ära koristada ning tänaval kõndimine võib kohati meenutada miiniväljal ringi liikumist. Seda arvestades oleme ise ikka jalatsid ära võtnud. Kauri tossusid peame pea iga nädala tagant uuesti pesema, kuna tema tänavates miinivälja ei näe. Tookord andsin viisakusest järele ja lasin külalisel jalatsid jalga jätta, kuid kummaline oli siiski näha, kuidas tema tütar kõhuli põrandal mängis ja ema seal jalatsiga ringi patseeris.

Sama perekonnaga tabas mind veel ka teine ja kolmaski üllatus. Teine erinevus seisnes toitumisharjumustest. Siinkohal ei oska ma kommenteerida, kas tegemist on eestlastega üldiselt või meie pere kombega, kuid tavatseme toidu kõrvale juua tavalist vett. Siin küll peame seda erinevalt Eestist enne filtreerima, kuid mõte jääb samaks. Oleme tervise mõttes vältinud mullijookide ja suhkrumahlade joomist, vaid vahel väljas olles lubame seda endale. Lapsed armastavad piima juua.
Kui külaliste toodud kraami ja enda toite nö serveerima hakkasime, viisin veekannu lauale ja küsisin, kas nende laps sooviks piima. Pereema tegi selle peale suured silmad ja ütles, et nemad eelistavad ikka mahla. Kuna meie suhtluskeeleks oli Spanglish, ja seegi kohutavalt vaevaline, siis oli päris keeruline neile selgitada, et eelistame vett ja paraku limpsi või mahla meil ei ole. Kui olin oma pika jutu kehakeeles ja kõikides teistes minule teadaolevates keeltes ära rääkinud, proovis külaline mulle selgitada, et Hispaanias on poodides müüa sellised pakid, vahel ühe- või kaheliitrised, kus sees on mahl ja need on tegelikult küllaltki odavad. Ta lubas mulle teinekord näidata. Loobusin pikemalt ennast vaevamast ja tänasin info eest. Kuna olime külla ootamas veel üht külalist, kes pidi enne meile jõudmist kodust läbi minema, siis helistati talle ja selgitati kentsakat olukorda ning paluti midagi joodavat tuua. Külaline saabuski sidrunijoogi ja cokaga.

Nüüd siis kolmas erinevus- mingil minule selgusetul põhjusel on siin väga oluline, et külalistele kaetud laual peab kindlasti olema laudlina. Meie siinnne söögilaud on korralik puidust laud, mida katab klaas, olen seda ikka väga praktiliseks pidanud, Kauri järelt on väga hea koristada. Kui hakkasime toitusid lauda viima, siis tekkis külalistel kohe küsimus, et kus laudlina on. Nagu juba varem kirjutasin, siis tulime siia elama üks kohver ja üks käsipagas inimese kohta ja laudlina ei olnud mul kahjuks eluks vajalike asjade seas kaasa võetud.
Kui ütlesin, et lina pole, siis oli juba külalistegi näost näha, et mis seal ikka, eestlaste värk vist. Arvestades seda, millised nägid välja Kauri ja väikese peretütre söögikoht peale söömist, siis mul oli väga hea meel, et lina ei olnud.
Laudlina kohta on ka teised külalised hiljem küsinud, seega tundub see tähtis asi olevat.

Ja veel, mulle suureks üllatuseks on meie siinses tutvusringkonnas päris palju taimetoitlasi ja veganeid. Kedagi külla kutsudes tuleb enne kõik välja selgitada ja selle järgi toidud teha. Minu jaoks on see päris keeruline, kuna ma ei oska kohalike toodete pakenditel toiduainete sisaldust välja lugeda. Seega käib nende jaoks poodlemine Goole Translate'i abiga ja võtab aega. Leidsime Maiaga paar head vegan retsepti ja oleme nende seljas siiani "ratsutanud".
Näiteks suutsime teha kogu Halloweeni õhtusöögi menüü täielikult vegani, kuna meid külastasid minu kooli abikaasadest juhid, kelle kogu viieliikmeline pere on naise tervisehädade tõttu otsustanud veganluse kasuks. Antud perekonnaga olemegi siin rohkem suhelnud, kuna tegemist on inglaste/hispaanlaste perega, siis on suhtlemine oluliselt lihtsam.
Halloweeni pidu otsustasime teha pigem sellise "nunnuka", pidamata ei saanud seda jätta, kuna Jerezis on see üks väga suur pidu (nagu kõik pühad). Meie lapsed said samuti kostüümid, Maia otsustas roosa ükssarviku kasuks ja kuna Kaur poiste oskonnas hirmust nuttis (Hulk, Spiderman ja Batman võivad rängalt mõjuda), siis saime tüdrukute osakonnast musta kiisukostüümi. Pean ütlema, et siinsed vanemad tegid oma lapsed ikka päris hirmsaks.

Ma ei olnud päris kindel, kas Kaur julgeb kooli minnagi. Üldiselt ei ole me Halloweeni pooldajad, meile meeldivad kadrid ja mardid, kuid siin elades võtame sellest kultuurist osa. Üks perepoegadest, 13-aastane Joaquin läks Kauriga trepikotta komme pommima, viie minuti möödudes olid nad tagasi, ämber komme täis. Nunnumeeterile vajutamine oli mõjus.
Mõned näited minu klassidest.

Lisaks on käinud külas mitmed minu kolleegid (kaaspraktikandid), kes on siin õnneks sama segaduses kui mina. Eestis olles oli lihtne enne külaliste tulekut Selverist läbi käia, kringel võtta ja selle kõrvale siis teed/kohvi pakkuda. Siin kahjuks värskeid pagaritooteid poest ei leia. Võiksin praegu osta tordi, mida Maia sünnipäeval, 5. veebruaril külalistele pakkuda saaksin. Need säilivad kohutavalt kaua ja maitsevad samamoodi. Meie maja alumisel korrusel on ka kondiitripood, kuid siinsed tordid on väga-väga magusad, teist korda ei ole neid ostma läinud. Pagaripoodides müüakse enemasti saia, kringleid mitte.

Üheks suureks plussiks, mis muud erinevused hajutab on kohalike toit, mida nad hea meelega külla kaasa võtavad. Kui restoranides on tavaks pakkuda friikartuleid ja liha, siis kodudes valmistatakse väga mõnusaid toite. Olen saanud külaliste toodud toitudest mitmeid häid retsepte, mida oleme proovinud teha. Siiani ei ole keegi veel tulnud poest ostetud toiduga, tuuakse oma valmistatud hõrgutisi. Kuna meil siin ahju ei ole, siis jäävad toidud vahel ühekülgseks, hea kui keegi vahel meid hellitab.

Mul õnnestus siin ka aasta vanemaks saada. Meil on peres olnud kombeks, et sünnipäevalaps äratakse tordi, küünalde ja lilledega üles. Seda selgitasid Maia ja Kaupo ka Kaurile. Kui Kaur varahommikul ärkas, siis oli Kaupo veel trennis ja Maia magas. Laps tegi nagu kästud, äratas mind tordiga. Ärkasin selle peale, et Kaur viskas mulle tordi voodisse (õnneks küll pakendis) ja andis valjuhäälselt teada, et mul on sünnipäev ja oleks aeg seda torti temaga jagada. Sahmerdamise peale ärkas ka Maia ja proovis Kauri ruttu kööki meelitada, et "õige" äratus korraldada, mulle anti korraldus edasi magada või seda vähemalt teeselda. Õnneks jõudis ka Kaupo koju ja sain oma traditsioonilise äratuse ka. Torti lahtilõigates küll selgus, et tegemist oli šokolaadikooriku all oleva jäätisetordiga, mis teadmatusest tavalisse külmikusse sattus, armas oli see hommik ikka. Hiljem sai ka töökaaslastega pidu peetud, seltskond oli küll rahvusvaheline (rumeenlane, itaallane ja mitmeid inglasi), kuid tollest korrast suuri kultuurilisi erinevusi silma ei jäänud (peale jalatsite äravõtmise muidugi).