Teenager ja threenager

Vahepeal on nii Kaur kui Maia aastakese vanemaks saanud.

Kohutavast kahesest on saanud threenager. Nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, siis sattus Kauri sünnipäev kolmekuningapäevale, mil linnas toimus suur paraad. Sünnipäeva kurvemaks pooleks oli haigestumine enteroviirusesse, mis naelutas ta 39+ kraadise palavikuga paariks päevaks voodisse, hiljem tekkisid kätele, näole ja jalgadele villid, mis olid samuti päris valulikud ning arsti sõnul tuli anda endast kõik võmalik, et need katki ei läheks ning uusi ville juurde ei tekitaks.

Kuna villid olid jalgade all ja sõrmede vahel, siis oli see päris keeruline.

Sünnipäeva õhtuks oli paistetus vähemalt nii palju alla läinud, et jalatsid mahtusid jalga ja saime paraadile minna. Lisan veel juurde, et see viirus on ikka päris kole, võtab maha ka küüned ja on igati pikk ja piinarikas. Õnneks naisterahvaid see üldjuhul ei nakata ning pääsesime Maiaga puhta nahaga.

Kuna Kaupo oli sel ajal Rootsis tööl, siis pidasime hommikuse peo kolmekesi ega julgenud kedagi nakkusohu tõttu külla kutsuda. Sellele vaatamata tulid enne paraadile minemist külla Kauri hoidjatädi ning korteriomanik, pidasime siis ka teise peo kohe otsa, õnneks oli hommikust piisavalt torti alles. 

Kaur ise sai alles esimest korda sünnipäeva tähendusest aru ega jõudnud ära oodata, millal teda tordi ja lauluga äratatakse. Öö jooksul ärkas ta mitmeid kordi üles ja tuli ütlema, et on vist aeg. Lõpuks võtsin ta enda tuppa magama, et natukenegi rahu saada. Tema reaktsioon äratusele oli lihtsalt hindamatu.

Õhtune paraad oli temavanustele täielik paradiis- jalakäijatest sõitsid mööda erinevates kostüümides multika- ja muud tegelased. Samuti oli suurte aluste peale ehitatud linnu ja muid atrakstioone, millel olevad tegelased lapsed kommide ning kingitustega üle puistasid. Päris alguses ei saanud me paraadile väga lähedale minna ning nägime vaid kaugelt kommirahet, kuid päris kiirelt tehti Kauri nähes teed, et ta komme korjata saaks. Et tulemus oleks maksimaalne, siis anti meile veel kilekottki näppu ning meie ümber olevad inimesed aitasid komme kotti koguda. Kaurile oli see täielik imedemaa. Peale paraadi saime vanalinnas kolleegidega kokku ja sõime Kauri auks väikese koogikese. Koju jõudsime päris hilja ja lapsed lapsed läksid suhkrupauku arvestades üllatavalt kiiresti magama. Järgmisel hommikul oli Kauril esimese asjana meeles kilekott kommidega.
Nädal hiljem tulid  sünnipäeva pidama ka akadeemia õpetajad, kes ta siis kingitustega ära hellitasid.

Kaur on siinset elu kõige seikluslikumalt elanud, eks see on tingitud ka vanusest.

Mäletan, et Eestis olleks rääkis mulle üks sõbranna, et tema laps oleks justkui teadnud, et saab kolmeaastaseks ja ulakustega tuleb lõpparve teha. Üleöö, kolmeseks saades, sai temast paipoiss. Selgitasin ka Kaurile, et nüüd saab ta kolmeseks ja tuleb hakataka suureks poisiks ning kolmesed ei ole Pätud (nii nimetab ta ennast, kui on midagi korda saatnud). Ilmselt minu selgitustöö ei olnud piisavalt hea, kuna meil käivad asjad ikka samamoodi, kui enne 5. jaanuarit. Annan talle veel paar kuud aega, ikkagi enneaegne laps. 

Siin mõned näited tema suurepärastest tegemisest Hispaanias.
Üheks suureks huviks on Kauril katsetused vedelikega, saan ikka paar korda päevas mopiga ringi käia või mänguautosid (ka patareidega) veeklaasist või punniga kinni pandud kraanikausist päästa. Ühe eriti "hea" üllatuse tegi ta siis, kui otsustas külmkapist võetud piima jalatsite sisse kallata. Jalatseid pesime korralikult mitu korda läbi, haisesid ikkagi kohutavalt, jalga polnud eriti midagi panna. Lõpuks kallasid pesuvahendit otse jalatsite sisse ja jätsin pea nädalaks "tõmbama" ja pesin siis uuesti, tulemus oli rahuldav. 

Samuti suutis ta head hetke kasutades lukustada end korterisse ja meid Maiaga korterist välja. Tulin nimelt rattaga poest, kaasas oli ka Kaur. Maia nägi seda aknast ja otsustas tulla mulle lifti juurde vastu, et saaks poekotid sisse aidata. Pusserdasime liftide juures ja Kaur jooksis selle ajaga lahtisest korteriuksest sisse, hästi treenitud lapsena pani ukse enda järelt kinni ja see lukustus automaatselt. Kuna Maia oli kodus, siis ma võtmeid kaasa ei võtnud ja kuna Maia jättis ukse lahti, siis tema seda samuti ei teinud. Nii me siis olimegi kahel pool ust ja proovisime Kauri juhendada uksenupu keeramisel, ei õnnestunud. Kuna pidin juba ka tööle ruttama, siis helistan korteriomanik Rosale, kes oli teel Sevillast tagasi Jerezi.

Terve ootamise aja proovisime Kauri ukse läheduses hoida, et ta korterist muud põnevat tegemist ei leiaks. Kõige enam tegi mulle muret köök, kuna Maia mäletamist mööda jäi selle uks lahti. Seda on meil ka varem juhtunud.
Näiteks paar päeva enne jõuluks Eestisse lendamist tõin poest võrguga apelsine ja läksin oma tuppa riideid vahetama. Kuna unustasin paar asja vannituppa, siis pidin minema läbi koridori. Seal märkasin Kauri, kes oli köögist midagi kätte võtnud ja pigistas seda siis kahe käe vahel nii kõvasti, et terve magamistubadevaheline koridor ja elutuba olid punast mahla täis. Minule polnud ta nõus näitama ka, et mida ta seal peidus hoiab.

Natuke temaga "maadeldes" sain aru, et käes ei ole midagi ja mahla asemel on tegemist verega. 

Kuna ta oli ise ka päris šokis, siis ei lubanud kätt vaadata, krabasin vannitoast rätiku ja sain käe esialgu sinna sisse keerata ja kinni hoida. Kauri rahunedes lubas ta vaadata, mis käel täpsemalt viga on. Vasaku käe nimetissõrme kõverduskoht oli läbilõigatud ja haav väga sügav. Sõrm oli õnneks kenasti küljes. Tegin esimese kiire esmaabi ja helistasin kiirabisse, sealt inglisekeelset abi ei saanud ja oma hispaania keele tasemega ei suutnud ka olukorda selgitada. Seejärel helistasin oma koolijuhile, kes läheduses elab ja selgitasin, mis oli juhtunud. ta tuli kohale vaid mõne minutiga ja viis meid laste erakorralisse. Temast oli ka kohapeal palju abi, kuna vastuvõttu oli tööle võetud autistlike joontega noor meesterahvas, kellel läks meie registreerimisega päris kaua aega. Seni saime juba arstikabinetti ja tuimestuse peale, et saaks õmblema hakata. Arstid olid väga toredad ja rõõmsameelsed, võtsid kiirelt pingeid maha. Lisaks levis sõna, et majas on punapäine poiss  lastehiaglas kiirelt ja kogu visiidi aja käis meid külastamas mitmeid arste, õdesid ja praktikante, kes soovisid seda ilmaimet oma silmaga näha. Üks praktikant oli sellest nii vaimustunud, et ootas meid ära ja viis meid kes-teab-mis-osakonda, et näidata Kaurile suurt mängukarude bussi.

Kõige hämmastavam oli aga see, et vaatamata tohutule verevalamisele ja Kauri lappimisele jäid mu valged tööriided täiesti plekituks (mis ei olnud eesmärk omaette). Koju jõudes hakkasime täpsemalt uurima, mis oli juhtunud. Kaur oli minu toodud apelsinivõrgust võtnud välja ühe aplesini ja kuna koor oli liiga tugev, siis võttis köögist appi noa, mille kasutamisel jäi noa tera ülespoole, nii vajutaski ta tera omale kätte. Noa kasutamine iseenesest ei ole talle võõras, kuna ta on meil köögis toimetamisel pidevalt abiks, kuid ilmselgelt vajab see järelvalvet. 

Kuna käe ravimist võeti siin täie tõsidusega, siis pandi lisaks õmblustele käsi ka lahasesse, et ta sõrme liigutada ei saaks. Lahase sees oli metall-plaat, mis lennujaamas samuti eraldi tähelepanu sai, käisime koos kätt skännimas ja andsime püssirohuproovid. 

Eestisse jõudes tuli leida ka laiade varrukatega kombekas ja suurem kinnas, mis kätt mahutaks. Lahas võeti ära enne tagasilendu, seega saime lennujaamas kiiremini hakkama.

Kui Kauriga on meil päris palju sahmerdamist ja sekeldusi, siis Maia on üllatavalt kiirelt  täiskavanuks saanud ja on Kauriga tegelemisel pigem suureks abiks. Täpselt kuu aega peale Kauri 3. sünnipäeva, sai Maia 13. Meie kohalike inglastest sõprade seas on see suur asi, kuna nüüd on lapsest saanud teenager (thirTEEN). Kuigi suures osas tundub, et teismeeaga kaasnevad raskused on meil juba läbitud, siis vahel ikka tuleb uusi "faase"- hetkel oleme meikimise ja enese sättimise faasis. Kui pool aastat tagasi oli roosa värv täiesti out, siis praegu pole paremat värvi kui roosa.

Erinevalt siia saabumise ajast on tänaseks Maial suur soov Hispaaniasse edasi elama jääda- seda teemat puudutab ta iga päev. Suuresti kujundab seda soovi siin loodud sõpruskond ja hea kliima.
Tundub, et koduõppe valik osutuks heaks, kuna Maia ei saanud liiga suurt kultuurišokki ning sai trennide, akadeemia ja tuttavate kaudu rahulikult kohaneda. Samas on teatud hetkedel olnud koduõpetamine ka keerulisem, näiteks kiiretel aegadel töö juures on raske kätt pulsil hoida ja Maia teeb suure osa ära iseseisvalt, minu ülesandeks on leida aeg kontrollimiseks.

Sünnaks kõrvaaukude tegemine

Näen, et see on temas iseseisvust väga suurel määral kasvatanud ja samuti oma õppimise eest vastutuse võtmist. Lisaks on selle poole aasta jooksul omandanud ta hämmastaval määral kokkamisoskusi, valmistades vajadusel ka kõik toidukorrad päevas. Lisaks on saanud temast oma vanuse kohta hea ajaplaneerija ja lapsehoidja.
Inglise keele tase on samuti märgatavalt tõusnud, sellele on tähelepanu pööranud mitmed akadeemia õpetajad, kellega algusest peale oleme iganädalaselt läbi käinud. Päris kenasti julgeb ta purssida ka hispaania keelt ja põhiasjad saab aetud. Kuna hetkel oleme kaalumas siia jäämist, siis tuleb võtta ka keeleõpetaja, kes kogu perele suudaks intensiivkursused läbi viia. Kui siia jäämine peaks õnnestuma, siis läheb Maia uuel õppeaastal kohalikku kooli. Ootame nädalavahetusel külla minu assistenti, kes meid koolidesse sisseastumise (omapärase punktisüsteemiga) kurssi viib, et oskaksime paremini kooli valida. Kuna lastel algab siin koolitee 3-aastaselt, siis peame ka Kaurile kooli leidma. Aga sellest kõigest pikemalt siis, kui ise ka targemaks oleme saanud.
Samuti oleme korterite ostmise osas silmad lahti ringi käinud ja mõnda korterit ka vaatamas käinud. Kuna aga kooli sissesaamisel annab suurima osa punktidest elukoha asukoht, siis ootame ja vaatame veel ning ostuga ei kiirusta. Oleme astunud esimesi samme, et uurida siia jäämise võimalustest ka tööturul. Märtsis on plaanis minna kahele tööintervjuule ja oma akadeemiasse jäämise võimalust olen samuti kaalunud.

Eks varsti paistab, kas õnnestub ka järgmised laste sünnipäevad siin maha pidada. Sünnipäevade pidamine on siin võrdlemisi odav, kookide tellimine ja muu sünnipäevanodi on Eestiga võrreldes suuresti odavam ja valik väga suur. Maia peo tarbeid valisime päris kaua, sest mööda poe vahekäiku edasi liikudes muutus pidevalt ka peo "teema".
Erinevalt Kauri sünnipäevast, sai Kaupo Maia tähtsal päeval kohal olla (kuigi ka tema siia jõudmine oli äärmiselt seiklusrikas- sellest samuti mõni teine kord). Ka Maia sünnipäevale sai kutsutud minu kollegid, lisaks Maia sõbrannad kergejõustikust. Tänaseks on ta ka skautides osaline ja kirub, et võinuks nendega liituda juba varem, et oleks sealseid sõpru samuti saanud sünnipäevale kutsuda.

Jõulud Jerezis

Blogitamise jaoks aja leidmine on olnud terve pühadele eelneva aja ja jõulude ajal väga keeruline. Sain alles novembris-detsembris aru, et ülikooli lõpetamine välispraktika kõrvalt võib olla pisut suurem amps kui jaksan närida. Üldjuhul sain suure aja- ja närvikuluga vajalikud tööd esitatud, kuid ühe aine osas olen endiselt äraootaval seisukohal. Seega polegi veel täiesti kindel, et sellel aastal lõpetada saan.

Kogu jõulude nautimise ja kohapealse toimetamise tegi keerulisemaks ka asjaolu, et Kaupo oli taaskord pikemal tööreisil. Norrast tagasi tulles pidasime novembris maha minu sünnipäeva ja varsti peale seda sõitis ta edasi Rootsi. Plaan oli taaskohtuda jõulude ajal Eestis ja üheskoos Hispaaniasse tagasi lennata. Laeval olles õnnestus tal aga nakatuda enteroviirusesse ja nakkusohu tõttu tuli laevalt lahkuda ja Eestis pelgupaik leida. Pärast nädalakest isolatsioonis sai ta uuesti ringi toimetama hakata. Kokkuvõttes jõudis Kaupo Eestisse paar nädalat plaanitust varem ja seetõttu otsustas sel ajal hoopis Taxify teenust osutada ja meie jõudmiseks ettevalmistusi teha.

Samal ajal toimetasime meie oma rutiini järgi edasi ja proovisime erinevatest kohalikest jõuludega seotud üritustest osa võtta. Nagu ka varem kirjutasin, siis eriti populaarsed olid Zambombad, mida eri kohvikud ja söögikohad korraldasid. Pean tunnistama, et karge põhjamaalasena ei seostunud sealsed laulud ja olustik minule mitte kuidagi jõuludega. Tundus pigem selline rõõmus ja suvine õhustik, flamenko ja hispaania rahvalauludega. Ka meile harjumuspärase jõulurahu õhustiku asemel olid tänavad pigem tavapärasest lärmakamad, kuna Zambombale on kombeks kaasa võtta tamburiinid. Nii võiski tänavatel kohata inimesi, kes mõne veini kaasabil korraldasid omaalgatuslikke Zambombasid, nendega liitusid järgmised rõõmsameelsed pidulised ja lõpuks korraldati kuskil vanalinna tänavanurgal 50 pealine jõulupidu.
Kuna ma sellest kombest suurt midagi ei teadnud, siis tegin selle vea, et läksime keskväljaku jõulupuud vaatama käruga. Zambobade vahel liiklemine ja neist "läbi pääsemine" oli paras katsumus, kuna pidulistele jäid Kaur ja Maia oma välimuse poolest rohkem silma ja tuli ikka päris mitmel korral rääkida lugu, kuidas meiesugused Jerezi sattusid ja kuidas meile siin meeldib.

Tänavad olid siin väga ilusad, harjumatu oli muidugi näha jõuluehteis palmipuid, aga samas põnev ka. Maia jaoks oli suurimaks pettumuseks linna jõulupuu- kuidagi oma harjumuspärases ettekujutuses arvasime, et tegemist on kuusepuuga, tegelikkuses lihtsalt valgustatud koonusega. Kohale jõudes hakkas loogika tööle ja saime ise ka aru, et ega siin piirkonnas see kuuse hankimine just kõige lihtsam ei ole. Maia sai õnneks ruttu pettumusest üle ja kulutasime oma 15 minutit fotosessioonile.

Pühadehooajaks avati keskväljakul ka uisuplats, päris jääga. Soojade ilmade tõttu oli seda keeruline korras hoida, eriti libe ja lagane nägi see välja peale koolirühmade lahkumist. Ise me seda katsetada ei jõudnudki, kuid minu kolleegid käisid ühel hommikul uisutamas ja jõudsid pealelõunal tööle suurte sinikatega.
Pühadega seoses tekkis mul oma assistendiga arutelu selle üle, et mis tekitab jõulutunnet. Teema arenes sellest, et julgesin öelda, et mul ei ole Jerezis jõulutunnet peale tulnud, kuigi detsembri keskpaik juba käes.
Olga nimetas põhiliseks jõulutunde tekitajaks kastanite röstimise lõhna ja suitsuvinet tänaval ning lisaks veel südalinna tamburiinipidusid. Üsna ruttu sai selgeks, et minus need kaks asja jõulutunnet ei tekita ning et jõulutunde "trigerid" on kultuuriti väga erinevad.
Ka päkapikkudest ei olnud kohalikud midagi kuulnud, Santa Claus on tuttav nimi ja tore vanapapi, aga ei midagi rohkemat. Siin on kingituste toojateks kolm kuningat, kes siis jõuludele joone alla tõmbavad.

Ka akadeemias pidasime töötajate jõulupidu, kutses seisis: Christmas BBQ. See oli samuti uus kogemus, pidada jõulu-aiapidu. Täpsemini võiks isegi öelda, et vegan-jõulu-aiapidu, kuna koolijuhid ja arvestatav osa töötajatest on kas taimetoitlased või veganid. Ka meie otsustasime sel korral vegan toidu kaasa teha. Seekord siis piparkoogid, mille tegemine oli samuti paras seiklus, kuna ahju meil ei ole. Saime need seekord ühe akadeemias õppejuhina töötava leedulanna köögis valmis küpsetada. Lõhn oli päris piparkoogi moodi, maitse ehk pisut leebem. Samas pean tõdema, et Maia tegi taigna esimese korra kohta päris hästi. Piparkoogivormid ja taignarulli soetasime samal küpsetamise hommikul Tigerist, saime armsa mini lastekomplekti (mis ilmselt oli mõeldud voolimismassi jaoks).

Jõulupeo tarbeks tegime ka loosipakid. Eriti meeldis mulle idee selle poolest, et tegija ei tohtinud pakile oma nime lisada, selle asemel tuli sinna kleepida oma lapsepõlve pilt ning saaja pidi selle järgi arvama, kes talle paki tegi. Pakkide avamise protsess oli päris äge- see, kelle pilt oli pakil (ja tegija ära arvatud), sai paki järmiseks avada.

Jõulupühad veetsime perega Eestis, aasta lõpuks tulime lastega Jerezi tagasi, kuna pidin juba 2. jaanuaril taas tööl olema. Planeerisime osaleda kiriku aastavahetuspeol, mille tarbeks tegime suurema hulga salatit ja muud head-paremat. Paar tundi enne peole minekut jäi silma, et Kaur ei tunne ennast väga hästi. Kraadides selgus, et tal oli tekkinud üle 39 palavik. Pidasime kolmekesi väikese aastavahetuspeo ja pakkisin seejärel toidud Maiale kaasa, kes soovis meie puudumisest hoolimata väga peole minna.

Kuna ta oli jõulukinkideks saanud erinevaid meigiasju, siis tuli mul kiirelt ka esimene meigikatsetus läbi viia. Ise oli ta tulemusega õnneks väga rahul.
Meie Kauriga jäime koju ja vaatasime lastefilme. Südaööks jõudis Tuhkatriinu ka koju ja läksime koos maja katusele ilutulestikku vaatama. Katuselt avaneb vaade kogu linnale ja see tundus parim koht, kuhu minna. Jõudsime katusele mõned minutid enne südaööd ja imestasime, et keegi veel ei pauguta. Ootasime pea 10 minutit, kuna hakkasime kahtlema, kas siin on üldse kombeks ilutulestikku lasta. Esimesed raketid lasti õhku umbes 20 minutit peale südaööd- olime unustanud, et siin on kombeks teha 12 viinamarja söömise talitus ja alles seejärel hakatakse õue minema. Õnneks toimus rakettide laskmine mõistlikkuse piires ja pool tundi hiljem oli linn vaikne ja sain haige lapse kiirelt magama panna.
Järgmisel päeval selgus, et Kaur oli saanud sama nakkuse, mida Kaupogi paar nädalat varem põdes, ilmselt siis Kaupolt endalt.

Üheks uue aasta kombeks on siin süüa vahukoorekooki- nime jään kahjuks siinkohal võlgu, kuna kohe ei meenu. Terve nädala on koogiriiulid valikust tühjaks tehtud ja selle asemele on tekkinud ümmargused, hiid potšiku kujulised vahukoore ja kreemiga täidetud koogid. Vaatepilt on sarnane Eestis vastlapäeva aegu poes avanevaga.

Koogi sisse on peidetud üks kuninga kujuke ja üks "uba". esimese saaja saab terve päeva kanda koogiga kaasa tulevat krooni ja teda ootab ees õnnelik aasta. Oa saaja peab aga järgmisel aastal samale seltskonnale uue koogi välja tegema.
Pildil minu paariline, Olga, kes sai suurepärase aasta omanikuks.









Veel üks omamoodi üritus on jõuluaja lõpetamise paraad. Kolmekuningapäeva hommikuks tuleb välisukse taha jätta nii mitu kingapaari, kui majas elanikke, et kolm kuningat teaksid, mitmele inimesele on vaja kingitused tuua. Koolis lastelt ja tuttavalt uurides selgus, et siin on populaarne kinkida riideid ja mänguasju.
Päeval toimus linnas paraad, kuhu plaanisime lastega minna. Kuna Kaur oli veel üleni täpiline, siis otsustasime panna soojad riided ja kindad kätte, et ta "väga nakkav ei oleks" 😂.
Olime riided selga saanud ja juba välisuksest väljumas, kui uksel tulid vastu meie lapsehoidja ja korteriomanik, kes tulid Kaurile sünnipäeva puhul õnne soovima. Kutsime nad edasi ja tulime ise tagasi ning pidasime mini-sünnipäevapeo.

Hiljem viis Rosa meid kesklinna paraadi lõpp-punkti seda vaatama. Kaurile oli paraadi tipp-hetkeks kolme kuninga ja nende abiliste saabumine suurtes alustele ehitatud "linnades", mida vedasid traktorid. Kuningate abilised viskasid lastele komme, meid hoiatati ka ette, et kott tuleb kommide korjamiseks kindlasti kaasa võtta. Tänavad olid kommidega üle puistatud ja kleepuvad, aga meeleolu ülev. 



Siin pilt minu saabastest, kui olime koju jõudnud, neid pidin pärast kuumas vees leotama.