Jõulud Jerezis

Blogitamise jaoks aja leidmine on olnud terve pühadele eelneva aja ja jõulude ajal väga keeruline. Sain alles novembris-detsembris aru, et ülikooli lõpetamine välispraktika kõrvalt võib olla pisut suurem amps kui jaksan närida. Üldjuhul sain suure aja- ja närvikuluga vajalikud tööd esitatud, kuid ühe aine osas olen endiselt äraootaval seisukohal. Seega polegi veel täiesti kindel, et sellel aastal lõpetada saan.

Kogu jõulude nautimise ja kohapealse toimetamise tegi keerulisemaks ka asjaolu, et Kaupo oli taaskord pikemal tööreisil. Norrast tagasi tulles pidasime novembris maha minu sünnipäeva ja varsti peale seda sõitis ta edasi Rootsi. Plaan oli taaskohtuda jõulude ajal Eestis ja üheskoos Hispaaniasse tagasi lennata. Laeval olles õnnestus tal aga nakatuda enteroviirusesse ja nakkusohu tõttu tuli laevalt lahkuda ja Eestis pelgupaik leida. Pärast nädalakest isolatsioonis sai ta uuesti ringi toimetama hakata. Kokkuvõttes jõudis Kaupo Eestisse paar nädalat plaanitust varem ja seetõttu otsustas sel ajal hoopis Taxify teenust osutada ja meie jõudmiseks ettevalmistusi teha.

Samal ajal toimetasime meie oma rutiini järgi edasi ja proovisime erinevatest kohalikest jõuludega seotud üritustest osa võtta. Nagu ka varem kirjutasin, siis eriti populaarsed olid Zambombad, mida eri kohvikud ja söögikohad korraldasid. Pean tunnistama, et karge põhjamaalasena ei seostunud sealsed laulud ja olustik minule mitte kuidagi jõuludega. Tundus pigem selline rõõmus ja suvine õhustik, flamenko ja hispaania rahvalauludega. Ka meile harjumuspärase jõulurahu õhustiku asemel olid tänavad pigem tavapärasest lärmakamad, kuna Zambombale on kombeks kaasa võtta tamburiinid. Nii võiski tänavatel kohata inimesi, kes mõne veini kaasabil korraldasid omaalgatuslikke Zambombasid, nendega liitusid järgmised rõõmsameelsed pidulised ja lõpuks korraldati kuskil vanalinna tänavanurgal 50 pealine jõulupidu.
Kuna ma sellest kombest suurt midagi ei teadnud, siis tegin selle vea, et läksime keskväljaku jõulupuud vaatama käruga. Zambobade vahel liiklemine ja neist "läbi pääsemine" oli paras katsumus, kuna pidulistele jäid Kaur ja Maia oma välimuse poolest rohkem silma ja tuli ikka päris mitmel korral rääkida lugu, kuidas meiesugused Jerezi sattusid ja kuidas meile siin meeldib.

Tänavad olid siin väga ilusad, harjumatu oli muidugi näha jõuluehteis palmipuid, aga samas põnev ka. Maia jaoks oli suurimaks pettumuseks linna jõulupuu- kuidagi oma harjumuspärases ettekujutuses arvasime, et tegemist on kuusepuuga, tegelikkuses lihtsalt valgustatud koonusega. Kohale jõudes hakkas loogika tööle ja saime ise ka aru, et ega siin piirkonnas see kuuse hankimine just kõige lihtsam ei ole. Maia sai õnneks ruttu pettumusest üle ja kulutasime oma 15 minutit fotosessioonile.

Pühadehooajaks avati keskväljakul ka uisuplats, päris jääga. Soojade ilmade tõttu oli seda keeruline korras hoida, eriti libe ja lagane nägi see välja peale koolirühmade lahkumist. Ise me seda katsetada ei jõudnudki, kuid minu kolleegid käisid ühel hommikul uisutamas ja jõudsid pealelõunal tööle suurte sinikatega.
Pühadega seoses tekkis mul oma assistendiga arutelu selle üle, et mis tekitab jõulutunnet. Teema arenes sellest, et julgesin öelda, et mul ei ole Jerezis jõulutunnet peale tulnud, kuigi detsembri keskpaik juba käes.
Olga nimetas põhiliseks jõulutunde tekitajaks kastanite röstimise lõhna ja suitsuvinet tänaval ning lisaks veel südalinna tamburiinipidusid. Üsna ruttu sai selgeks, et minus need kaks asja jõulutunnet ei tekita ning et jõulutunde "trigerid" on kultuuriti väga erinevad.
Ka päkapikkudest ei olnud kohalikud midagi kuulnud, Santa Claus on tuttav nimi ja tore vanapapi, aga ei midagi rohkemat. Siin on kingituste toojateks kolm kuningat, kes siis jõuludele joone alla tõmbavad.

Ka akadeemias pidasime töötajate jõulupidu, kutses seisis: Christmas BBQ. See oli samuti uus kogemus, pidada jõulu-aiapidu. Täpsemini võiks isegi öelda, et vegan-jõulu-aiapidu, kuna koolijuhid ja arvestatav osa töötajatest on kas taimetoitlased või veganid. Ka meie otsustasime sel korral vegan toidu kaasa teha. Seekord siis piparkoogid, mille tegemine oli samuti paras seiklus, kuna ahju meil ei ole. Saime need seekord ühe akadeemias õppejuhina töötava leedulanna köögis valmis küpsetada. Lõhn oli päris piparkoogi moodi, maitse ehk pisut leebem. Samas pean tõdema, et Maia tegi taigna esimese korra kohta päris hästi. Piparkoogivormid ja taignarulli soetasime samal küpsetamise hommikul Tigerist, saime armsa mini lastekomplekti (mis ilmselt oli mõeldud voolimismassi jaoks).

Jõulupeo tarbeks tegime ka loosipakid. Eriti meeldis mulle idee selle poolest, et tegija ei tohtinud pakile oma nime lisada, selle asemel tuli sinna kleepida oma lapsepõlve pilt ning saaja pidi selle järgi arvama, kes talle paki tegi. Pakkide avamise protsess oli päris äge- see, kelle pilt oli pakil (ja tegija ära arvatud), sai paki järmiseks avada.

Jõulupühad veetsime perega Eestis, aasta lõpuks tulime lastega Jerezi tagasi, kuna pidin juba 2. jaanuaril taas tööl olema. Planeerisime osaleda kiriku aastavahetuspeol, mille tarbeks tegime suurema hulga salatit ja muud head-paremat. Paar tundi enne peole minekut jäi silma, et Kaur ei tunne ennast väga hästi. Kraadides selgus, et tal oli tekkinud üle 39 palavik. Pidasime kolmekesi väikese aastavahetuspeo ja pakkisin seejärel toidud Maiale kaasa, kes soovis meie puudumisest hoolimata väga peole minna.

Kuna ta oli jõulukinkideks saanud erinevaid meigiasju, siis tuli mul kiirelt ka esimene meigikatsetus läbi viia. Ise oli ta tulemusega õnneks väga rahul.
Meie Kauriga jäime koju ja vaatasime lastefilme. Südaööks jõudis Tuhkatriinu ka koju ja läksime koos maja katusele ilutulestikku vaatama. Katuselt avaneb vaade kogu linnale ja see tundus parim koht, kuhu minna. Jõudsime katusele mõned minutid enne südaööd ja imestasime, et keegi veel ei pauguta. Ootasime pea 10 minutit, kuna hakkasime kahtlema, kas siin on üldse kombeks ilutulestikku lasta. Esimesed raketid lasti õhku umbes 20 minutit peale südaööd- olime unustanud, et siin on kombeks teha 12 viinamarja söömise talitus ja alles seejärel hakatakse õue minema. Õnneks toimus rakettide laskmine mõistlikkuse piires ja pool tundi hiljem oli linn vaikne ja sain haige lapse kiirelt magama panna.
Järgmisel päeval selgus, et Kaur oli saanud sama nakkuse, mida Kaupogi paar nädalat varem põdes, ilmselt siis Kaupolt endalt.

Üheks uue aasta kombeks on siin süüa vahukoorekooki- nime jään kahjuks siinkohal võlgu, kuna kohe ei meenu. Terve nädala on koogiriiulid valikust tühjaks tehtud ja selle asemele on tekkinud ümmargused, hiid potšiku kujulised vahukoore ja kreemiga täidetud koogid. Vaatepilt on sarnane Eestis vastlapäeva aegu poes avanevaga.

Koogi sisse on peidetud üks kuninga kujuke ja üks "uba". esimese saaja saab terve päeva kanda koogiga kaasa tulevat krooni ja teda ootab ees õnnelik aasta. Oa saaja peab aga järgmisel aastal samale seltskonnale uue koogi välja tegema.
Pildil minu paariline, Olga, kes sai suurepärase aasta omanikuks.









Veel üks omamoodi üritus on jõuluaja lõpetamise paraad. Kolmekuningapäeva hommikuks tuleb välisukse taha jätta nii mitu kingapaari, kui majas elanikke, et kolm kuningat teaksid, mitmele inimesele on vaja kingitused tuua. Koolis lastelt ja tuttavalt uurides selgus, et siin on populaarne kinkida riideid ja mänguasju.
Päeval toimus linnas paraad, kuhu plaanisime lastega minna. Kuna Kaur oli veel üleni täpiline, siis otsustasime panna soojad riided ja kindad kätte, et ta "väga nakkav ei oleks" 😂.
Olime riided selga saanud ja juba välisuksest väljumas, kui uksel tulid vastu meie lapsehoidja ja korteriomanik, kes tulid Kaurile sünnipäeva puhul õnne soovima. Kutsime nad edasi ja tulime ise tagasi ning pidasime mini-sünnipäevapeo.

Hiljem viis Rosa meid kesklinna paraadi lõpp-punkti seda vaatama. Kaurile oli paraadi tipp-hetkeks kolme kuninga ja nende abiliste saabumine suurtes alustele ehitatud "linnades", mida vedasid traktorid. Kuningate abilised viskasid lastele komme, meid hoiatati ka ette, et kott tuleb kommide korjamiseks kindlasti kaasa võtta. Tänavad olid kommidega üle puistatud ja kleepuvad, aga meeleolu ülev. 



Siin pilt minu saabastest, kui olime koju jõudnud, neid pidin pärast kuumas vees leotama.