Koduotsing ja üürikodu leidmine

Jätan seekord vahele loo, kuidas me perega 11 päevaga 12 riiki läbisime ja lõpuks Hispaaniasse jõudsime ning asun kohe asja kallale. Ehk leian kunagi hiljem aega sellest pikemalt kirjutada. Olen kogu postitamisega kõvasti maha jäänud, seekord siiski väga mõjusal põhjusel - meil ei ole olnud 2 ja pool kuud wifit! Oleme oma piiratud andmesidet hoidnud mapsi, translate'i ja töö/kooli tarbeks. Oleme saanud vahepeal internetivõlusid nautida vaid koolis (ja sealgi on kohutav levi) ning lähimas Ikeas. Viimane on super koht, kus kõik kohalikud wifitud saavad 80 sendi eest refill kohvi osta ja tasuta netti ja kliimaseadet nautida.

Hoiatan kohe ette- tegemist on vääääga pika looga.

Tänaseks oleme juba terve kuu oma korteris elanud ja hakkame vaikselt jõudma seisu, kus erinevad korteriga seotud asjaajamised on aetud.
Aga, see pole mitte lihtne teekond olnud. Järgnev lugu siis õppetunniks või teejuhiks neile, kellel külma ilma või suurte arvete eest plaanis Hispaaniasse pageda.

Hakkasime Eestist sõitma 26. juulil ja kohale jõudsime 5. augustil. Reis oli meelega pikem plaanitud, ilmselt otseteed pidi oleks tugevama pingutuse korral jõudnud 3-4 päevaga.
Kuna Valencia rannik on äärmiselt populaarne suvituskoht, siis on suvekuudeks ja septembriks siia keeruline elamispinda leida. Otsustasime siiski tulla kuu aega varem, et saada ülevaade kohalikest asulatest ja eluolust. Lootus oli ka selle kuu ajaga jõuda korda ajada vajalikud dokumendid ja leida püsivam üürikodu, et 1. septembril tööle minnes oleks juba mingi stabiilsus olemas ja saame tööle keskenduda.
Juunis saime juba aru, et kohe ranna äärde me midagi ei üüri, kuna hotellide ja üürihinnad olid meie jaoks ikka parajalt krõbedad. Leidsime ühe armsa hotelli sisemaal, koolist ja rannikust umbes 50min eemal, Xativas, 500eur/nädal. 
Juba teel Hispaaniasse võtsime ühendust erinevate üürikorterite pakkujatega, vaatasime need välja Idealistast, kohalikust kinnisvaraportaalist. Valikut oli väga palju ja erinevates hinnaklassides, seega me väga ei muretsenudki ja olime üsna kindlad, et selle Xativas veedetud nädala jooksul me midagi leiame. Arutlesime veel omavahel, et kui peaks ka kauem minema, siis otsime järgnevaks nädalaks uue hotelli ja avastame edasi.
Oli mitmeid tegureid, millega me sel hetkel arvestada ei osanud.
Idealistas esmapilgul saadaolevad korterid ei olnudki tegelikult saadaval. Nimelt üürivad kohalikud juunist septembri lõpuni kortereid suvitajatele teise tariifi alusel ning sellel ajal on ka enamik neist täielikult hõivatud. Kõik kohad, kuhu kirjutasime/helistasime soovitasid septembri lõpus uuesti ühendust võtta, et siis oktoobrist päriselt üürima hakata. Kohapealne lühiajaline üüriturg oli selleks hetkeks (augustis) jõudnud punkti, kus airbnb, fb ja bookingu kaudu algasid kõige soodsamad pakkumised 2000 eur/nädal. Ja päriselt, need olid kõige soodsamad pakkumised ning needki meie piirkonnast eemal. Meie jaoks tähendanuks oktoobri "äraootamine" umbes kahte kuud taolist üürimist, ehks siis augustis 8000 eurot kuu ja septembris pidavad olema pisut soodsam. Oli selge, et seda teed pole mõtet meil minna.

Hakkasime usinasti kohalike linnakeste kinnisvarabüroosid läbi käima. Kokku käisime viie päeva jooksul 23es erinevas büroos ja igal pool oli täpselt sama jutt- tulge septembri lõpus tagasi.
Korraks tekkis isegi lootus, kuna üks maakler vastas Kaupo sõnumile ning kutsus korterit vaatama. Kuna tegemist oli kahetoalise korteriga, mille elutuba ei mahutanud isegi väikest diivanit, siis oli üürihinnaks 500 eurot. Kuigi korter oli meile neljale ilmselgelt liiga väike, siis otsustasime, et see on parem kui mitte midagi. Läksime kohale ja olime veel piisavalt julged, et hakata tingima. Maakler helistas omanikule ja andis meie info edasi, omanik vastas aga, et annab selle hoopis oma sugulasele üürile. Proovisime veel teistpidi strateegiat ning hinda hoopis üle pakkuda, kuid see ei õnnestunud. Siit meile õppetund, pole vaja tingida, kui ise nii nurka aetud olukorras oled!
Antud hetkeks oli meil Xativas jäänud veel 3 päeva ja polnud üldse kindel, et kuidas ja kuhu edasi liigume. 

Tagasi Xativasse sõites mõtlesime uue strateegia- paneme mängu ka ostmise kaardi. Esialgu mõtlesime ostmise lükata kaugemasse tulevikku, kui piirkond juba tuttavam, aga olime valmis olema paindlikumad. Olime nii üürimise, kui ka ostmise kohta varem kõvasti uurimistööd teinud, aga ikkagi saime üürituru osas üllatuste osaliseks. Seetõttu ei olnud me ka kindlad, mida ostmise osas peaks veel teadma.
Järgmisse kinnisvarabüroosse läksime juba pisut teise jutuga. Nimelt sisse minnes uurisime, kas Idealistas üleval olevad üürikorterid, mida selleks hetkeks oli kaks, on antud büroo poolt endiselt saadaval. Neiu võttis meid vastu ja uuris täpsemalt, mida korterilt ootame, kus töötame jne jne, tavapärane taustakontroll ja vestlus. Ühel hetkel tuli kuidagi jutu sees välja, et me sooviks neid üürikortereid näha ja kui võimalik, siis võiksid nad meile ka näidata paari müügisolevat maja ja korterit, mille olime varem juba välja vaadanud. Sel hetkel muutus kõik väga kiirelt. Neiu kutsus kohale meesterahva, kes tegeleb ostjatega. Mees oli hetkel veel hõivatud eelmise kliendiga ja palus meil oodata. Tahtsime siis veel üürikorterite kohta mõned küsimused esitada, aga neiu vastas väga konkreetselt, et siit edasi tema meiega enam ei tegele ja seda teeb hr R (kutsugem teda nii, ehk kunagi veel ristuvad me teed, ei soovi kõiki sildu põletada).

Hr R juhatas meid oma kabinetti, liikusime eesruumi plastiktoolidelt tagaruumi nahksetele istmetele. Kabinet oli väga väärikas - suur ümar puitlaud, klassikaline roheline laualamp ja suured maalid seintel. Sellel hetkel mõjusime täielike võõrkehadena oma võimalikult õhukeste maikade ja plätudega, mida kandsime üle 40 kraadises kuumuses linnatänavatel ellujäämiseks. Härra ise oli väga viisakalt riides ja meie olekust ei teinud ta ka välja. Oli vägagi ilmselge, et tema jaoks oli see idaalne olukord- perekond eurooplased, kes on maininud, et soovivad midagi osta ning töökohana on samuti mängu toodud rahvusvaheline erakool (seda oleme siin kõvasti visiitkaardina kasutanud- ja mõjub!).

Ta tutvustas meile kinnisvara, mille kohta olime küsinud, kuid proovis täielikult vältida küsimusi üürkorterite kohta. Ta oli ikka päris kindlaks sihiks võtnud, et oleme ostjad, mitte üürijad. Lõpuks leppisime kokku ühe ridaelamu vaatamise kooli lähedal Barracas ja lahkusime. 
Jalutasime mööda tänavat edasi, et leida veel paar bürood, kuid sisse jäi ikka kõva kripeldamine, et ehk ikka olid need kaks korterit saadaval. Kaupo kindlameelsus viis meid büroosse tagasi ja soovisime uuesti Hr Rga kohtuda, kuna üürituruga tegelev neiu ei võtnud meid endiselt jutule.
Hr R oli silmnähtavalt tüdinud, kui meid nägi, aga sellegipoolest kuulas meid ära, seekord meid VIP ruumi ei kutsutud. Ajasime väljapääsu juures püstijalu juttu.
Härra proovis selgeks teha, et üürikorter, mis on saadaval, kuulub tema heale sõbrale ning kui me pole valmis sõlmima aastast lepingut, siis pole meil mõtet seda näha. Samuti ei soovinud ta muidugi kuulda, et oleme valmis sõlmima aastase lepingu, sest tema eesmärk oli meile ikkagi midagi müüa. Kogu selle vaagimise peale proovis ta meile korduvalt sisestada, et me peame KINDLALT ära otsustma, kas üürime või ostame. 

Mulle tundus kogu see emotsionaalne vestlus soovist olla hea sõber üürileandjale ja meie jõuline suunamine kinnisvaraostu suunas täielikult ebaprofessionaalne. Minu jaoks oli tegemist lihtsa äriga - minul on nõudlus, temal pakkumine. Mina nägin, et tema ülesandeks on näidata meile erinevaid kortereid ja maju ning meie ülesandeks siis nähtu põhjal teha otsus, kas on antud hetkel mõistlikum osta või üürida. 
Meie vaated läksid siinkohal lahku ja kuulasime veel, kui raske on elu ja kuidas me peame ära otsustama, mida tahame. Ilmselt lõpuks sai ta lähemalt tuttavaks eestlasliku jonniga ja mõistis, et ega me uuesti ära ei lähe, kui üürikorteri vaatamist pole kokku lepitud. Nii saimegi juba järgmiseks päevaks vaatamise.

Samal päeval võttis ühendust seesama maakler, kes meile eelmist imepisikest kodu üüriks pakkus ning ütles, et vabanenud on veel üks korter, mis asub meie huviorbiidist küll eemal, kuid tegemist on suure, viietoalise ja konditsioneeriga korteriga. Ainsaks miinuseks oli see, et info oli alles nii värske, et maakler ei olnud ise seda korterit veel näinud, seega polnud ka fotosid. Leppisime vaatamise aja samuti järgmiseks päevaks kokku.

Järgmisel päeval, olgu mainitud, et see oli meie eelviimane päev Xativa hotellis, käisime vaatamas mõlemat korterit. Esimesena vaatasime Hr Ri sõbra poolt pakutavat Alzirase keskuses asuvat neljatoalist korterit. Tegime ringi peale, tegemist oli tüüpilise hispaania korteriga, pisut vintage, palju tumedat puitu, ühekordsed aknad ja kliimaseade puudus. Kliimaseade oli oluline faktor, kuigi proovime olla energia- ja planeedisäästlikud, siis mingil hetkel on hea, kui on olemas valik see sisse lülitada. Xativa hotelli sisetermomeeter näitas öösel püsivalt 38 kraadi ja see oli ikkagi üsna piiripealne olemine. Nädalaga olime juba päris harjunud, kui kliima abil öise temperatuuri 27me peale langetasime, siis hakkas magades külm.
Üürikorterist väljudes nägime, et meil on ka konkurendid. Paarike, keda olime korduvalt erinevates kinnisvarabüroodes näinud, oli samuti tulnud antud korterit vaatama. Jalutasime majast välja ja istusime lähedalasuva pargi pingile ja mõtlesime, kuidas edasi toimetada. Tahtsime veel teist korterit õhtul vaatama minna, aga samas kartsime, et nii kidurates üürituru tingimustes võib juhtuda, et too paarike jõuab meist ette, helistab Hr Rle ja broneerib selle meie nina alt ära. Ja kui õhtune vaatamine osutub katastroofiks, eriti kuna ka maakler ise pole antud korterit näinud, siis oleme sundolukorras. 

Tegime südameks kõvaks ja saatsime Hr Rle sõnumi, et soovime üürikorteri broneerida. Ega enesetunne polnud just super, kuna teadsime, et läheme teist korterit nagunii vaatama ja kui too meeldib rohkem, siis peame esimese broneeringu ära ütlema. Mingit paremat, meeldivamat ja viisakamat varianti me sel hetkel ei näinud. Härra meile midagi ei vastanud. Tunni möödudes helistasime talle korduvalt, ka kõnedele ta ei vastanud. Seega läksime õhtusele vaatamisele ilma igasuguse teadmiseta, et mis seis esimese korteri osas on.
Teine korter oli esimesega võrreldes oluliselt parem: rohkem tube, elutoas oli konditsioneer, aknad oli viisakamad ja toad olid ka täielikult möbleeritud. Stiil oli sama, hispaanialikult vintage. Ütlesime omanikule, et oleme valmis järgmisel päeval sisse kolima ja tema nõustus. Seega leidsime üürikodu täpselt selleks päevaks, kui tuli Xativa hotellist lahkuda, seega ei pidanud vahepealseteks päevadeks asenduskodu otsima.

Saatsime Hr Rle uue sõnumi ja ütlesime, et soovime broneeringust loobuda, teadmata, kas ta eelmised sõnumidki on kätte saanud. Seekord vastas ta väga kiirelt ja oli ootuspäraselt üllatunud ja pahane. Ilmselt lihtsalt kinnitasime tema arusaama, et me ei tea, mida tegelikult tahame.

Sõitsime rõõmsalt oma hotelli, pakkisime asjad uuesti kokku ja olime järgmisel hommikul täiesti valmis kolima. Teadsime, et antud korterisse me kauaks ei jää, kuna see asus koolist liiga kaugel ning pikas perspektiivis ei olnud meil plaanis igapäevaselt pikalt reisida. Samas saime korteri asukoha tõttu super diili- 450 eur/kuu. Arvestades eelpool kirjapandud hindu, oli see super võimalus kuskil soodsalt peatuda ja edasi otsida. Antud summa tuli maksta kolmekordselt: ettemaks, üürimakse, maakleritasu.
Nagu mainisin, siis tänseks elame juba oma kodus, selle leidmise ja ostmise seiklusest kirjutan edaspidi.
Olgu siinkohal mainitud, et kuigi esimene nädal oli teguderohke, siis võtsime eesmärgiks võimalikult vähe stressata ja planeerisime igasse päeva ka rannaskäigu, matka või kohalike basseinide külastused. Tagantjärele tundub ilmselt see nädal stressirohkem kui ise sel hetkel seda kõike läbi elades.

Siin veel kõrvalepõikena üks halenaljakas lugu meie kolimispäevast

Kolimispäeva hommikul oli check-out kl 11 ja selleks ajaks olime oma camper-auto taaskord kokku pakkinud. Uude korterisse saime sisse alles kl 15 ajal, seega otsustasime minna ühte teepeale jäänud külla, kus asub munitsipaalbassein, et seal aega parajaks teha. 

Poisid läksid oma riietusruumi ja meie Maiaga tüdrukuteruumi. Tegemist oli üsna tavalise riietusruumiga, iga külastaja jaoks oli ettenähtud väike vahe riidenagidega, riiulitega ning jalatsisahtliga. Tegemist oli nö avatud kappidega. Vahetasime kiirelt riided, dušši alla ja basseini äärde. Väga palju rahvast seal ei olnud, ümbes kümmekond inimest. Veetsime seal ikka mõned tunnid ja otsustasime siis hakata edasi liikuma, et enne korterisse minemist ja suurt asjade vedamist jõuaks ka kuskil süüa.

Duširuumi uksel keeras Maia ringi ja ütles, et meie asjad on läinud. Alguses arvasin, et ta tegi nalja, aga tõpeoolest, keegi oli kaasa võtnud meie riided. Mina olin õnneks plätudega basseini äärde läinud, aga Maia lippas paljajalu ning jättis ka oma tossud garderoobi.
Lähemal vaatlemisel selgus, et Maia seelikut ja sokke siiski ei peetud varastamisväärseks ning need oli maha jäetud. Nii me siis seisime seal, mina olin bikiinides ja plätudes ning Maia paljasjalgsena varastamiskõlbmatus seelikus. Kogusime end minutikese ja vaatasime kogu riietusruumi läbi, et ehk keegi pani asjad mujale, sest tundus uskumatu, et keegi üldse sooviks varastada muuhulgas meie kantud aluspesu. Kuna me midagi ei leidnud, siis läksime vastuvõttu, seal töötas üks meesterahvas, keda olime juhusikult päev varem ühel laadal kohanud (hoopis teises linnas), ta töötas ka batuutide piletite müüjana. Seletasime olukorra lahti, tema haaras selle peale telefoni ja helistas kellelegi ja palus meil oodata. Paar minutit hiljem tuli sisse üks naisterahvas ning algas kiire ja emotsionaalne arutelu Valenciano keeles, mida me mõistame veel vähem kui Castellano't (nö päris hispaania keelt). Seejärel helistas naine kellelegi ja palus meil uuesti oodata. Vahepeal olid poisid kohale jõudnud ja pidime neile selgitama, mis oli juhtunud ning ka seda, et me tegelikult ei saa täpselt aru, et mis hetkel toimub. 
Mõtlesime edasi liikuda, kuna ilmselt nende mõne hilbu pärast pole mõtet politseid kustuda, aga naisterahvas palus ikkagi meil veel oodata. Varsti kihutas kohale veel üks mees, võttis kaasa esimese mehe ja nad sõitsid ära. Ja uuesti palus naine meil oodata. Seejärel kasutasime translate'i ja selgus, et me pole mitte esimesed, kellel selline asi on juhtunud. Nimelt elavat selles väikelinnas politseinik, kelle abikaasa kipub asju varastama. Osad asjad jätab endale ja teised paneb Marketplace'i müüki. 
Varsti olid mehed tagasi, Maia tossud näpus. Kuna tegemist hetkel noorte seas poppide tossudega, siis jäid need silma ning kaasa nad võetigi! Ometi oli ta valmis need tossud loovutama, aga meie aluspesu mitte?! Kaur laulis terve tee korterisse "Sul pole alsupükse" ja mugis ootamise ajal õuelt korjatud viigimarju.

Maia oma varastamiskõlbmatutes riietes 44 kraadises kuumuses kolmandale korrusele asju kolimas

Kuidas samaaegselt sisse ja välja kolida

Hispaanias on juba parasjagu palju toimunud, aga iga kord kirjutama hakates, põrkun probleemiga, et tuleks mingeid kaugemaid teemasid avada. Seepärast otsustasin, et panen kronoloogiliselt kirja, mis ja kuidas juhtunud, et oleks lihtsam kontektsist aru saada.

Enne Eestist lahkumist leidsime ennast olukorrast, kus ühel pool korterit ootasid kastid ja kotid lahtipakkimist ning teisel pool olid juba uude kohta kolimise asjad valmis pandud. Seega kolisime samal ajal nii sisse kui välja. Endalegi ootamatu olukord, kuna peame ennast Kaupoga võrdlemisi headeks planeerijateks.

Kõik algas eelmise aasta sügise hakul kui ühe erakonna initsiatiivil oli võimalik välja võtta on teise sambasse kogutud raha. Arvutasime Kaupoga edasi ja tagasi, prognoosisime ja võrdlesime varasemat tulu jne ning otsustasime viimaks, et võtame oma sambad välja teeme ise investeeringu. Enne veel mõtlesime läbi erinevad investeerimise võimalused ja jäime kinnisvara juurde. See tundus hea ja kindel variant, kuna toonase eurooplase peas ei olnud siis veel kodude pommitamise hirmu.

Sõitsin iga päev Kauriga Peetrist linna tööle ja teatud kellaaegadel oli see paras nuhtlus. Nii otsustasimegi mu töökohale lähemale kolida ja Peetri kodu üürile anda.
Õige koha leidmine võttis samuti kõvasti aega, igal nädalal käisime peale tööpäeva mitu korda kortereid vaatamas, kuni siis lõpuks leidsime endale sobiva ja taskukohase variandi- ühe Stroomi piirkonnas asuva paneelmaja kolmetoalise. Korter oli üsna heas korras, kuid otsustasime siiski, et kui hakkame seal elama, siis teeme enda maitse ja vajaduste järgi ta ikka päris korda. Alustasime vannitoast, kuna selle ruumi remondi ajal ise korteris elada on ikka üsna keeruline. Nii elasimegi veel paar kuud Peetris ja käisime Stroomis remontimas ja lõhkumas. Lootsime leida ehitaja, kes oskaks meie soovide ja minu jonni järgi seal kenasti kõik ära teha, aga ei leidnud kedagi, kellel oleks lähikuudel aega olnud. Kui olime juba pikemat aega oodanud ja remonti edasi lükanud, võttis Kaupo youtube'i ette ja hakkas ise tegema. Ilma naljata, me ehitasime selle vannitoa videote järgi üles. Tegemist ei olnud väikese ilulihviga, kus värvisime ja kaunistamise pisut, vaid kapitaalremondiga. Võtsime paljaks seinad, vahetasime elektri ja torustiku, valasime uued põrandad, ehitasime uued seinad, plaatisime ja sisustasime. Ja "me" all pean suuresti silmas Kaupot.

Kui vannituba valmis, siis hakkasime asju sisse kolima, et saaks Peetri korterisse koristajad peale lasta ja kinnisvaraportaali jaoks fotod teha. Olgu mainitud, et selleks ajaks oli käes märtsi algus.
Korraks pidime kogu Peetri olukorra pausile panema, kuna ei olnud enam kindlad, kas üürime korterit või anname selle Ukrainast tulnud peredele kasutusse. Toona oli veel ka lootus, et minu pere Ukrainast põgenema saab ja sellisel juhul oleks neile kohe elukoht pakkuda olnud. Paraku nii ei läinud.

Kuna iga nädalaga kasvas pinge idanaabriga, siis otsustasime, et meil ei ole mõtet Eestis kahte kinnisvara omada, eriti kui peaksime olude sunnil lahkuma ja kodud maha jätma. Nii panimegi Peetri kodu müüki ja lootsime, et saame vajadusel mujal alustamiseks "seemneraha" kontodele. Teadagi oli märtsiks ja aprilliks kinnisvara turg hoogu veel juurde saanud ja ostja leidmiseks kulus vaid nädal. 

Lõpuks saime pühenduda uuele kodule. Olime enne plaaninud remondi ja ehituse suuremalt ette võtta, ikka korralikult-seinad maha ja uued teistesse kohtadesse jne jne. Ehitasime eelmisest elutoast avara lastetoa koos rõdu ja garderoobiga ning plaanis oli veel maha võtta sein ühe magamistoa ja köögi vahelt, et saaks avatud köögiga ruumi. Just siis, kui tapeedid seintelt maas ja uute elektrijuhtmestiku tarbeks sooned seintesse freesitud, tuli pakkumine Hispaaniast.
Nonii, järgmine ümberlülitumine. Kui otsus Hispaania kasuks tehtud, tuli tõdeda, et korteri remondiga enam tagasiteed ei ole. Sellises olukorras ei olnud seda võimalik ka niisama kellelegi pakkuda. Samas motivatsiooni "enda" uut kodu ehitada ka enam ei olnud.

Olime sunnitud tegema väikese mõttepausi, "õnneks" oli meil samal ajal käsil veel mitu muud nö projekti, mis vajasid tollel hetkel täielikku tähelepanu ja võtsid suure osa ajast: Maia lõpetas põhikooli ning tuli teda toetada ning natuke ka pidu planeerida, ise töötasin koolis esimest aastat uuel ja vastutusrikkal kohal, samuti vajas korraldamist üks suurem laager 70le lapsele ning et ikka korralikult juhe kokku ajada, siis planeerisime lastele ka lõpetamiste puhul üllatusreisi Disneyland'i.

Lisaks vajas toimetamist kogu Hispaaniasse kolimise ja laste kooli registreerimise bürokraatiline kadalipp. Multitasking on hea asi, aga tollel hetkel läks küll asi käest ära, suutsin jaanuari ja juuni vahel kolmel korral ikka täiesti haigeks jääda.  Kogu juunikuu kokkuvõtteks võiks öelda, et õppetund on käes ja järgmisel korral proovin oma võimeid adekvaatsemalt hinnata.

Juuni lõpuks jäime seisukohale, et kõik, mille oleme maha lammutanud, teeme lõpuni ja kõik, mille terveks jätsime, jätame samaks. Nii jõudsimegi juulikuuga korteri enam vähem viisakasse olekusse nokitseda ja plaanime järgmisel suvel ülejäänud poole ära teha. Motivatsioonile aitas kaasa ka asjaolu, et suutsime kordamööda enne Eestist lahkumist koroonasse jääda ja mis sa muud ikka isolatsioonis teed- remonti! 

Mu õde oli samuti oma kodu ära müünud ning otsis üürikodu, seega saime kiirelt jutule ning meie leidsime üürilise ning nemad üürikodu. Win-win.

Nii ma siis leidsingi suve alguses ennast olukorrast, kus pakkisin alles lahti asju, mis olid Peetrist ära toodud ja otsustasin siis, et kas mõni neist asjadest võiks olla

 Hispaaniaski vajalik ning mis veel tähtsam, kas see asi mahub ka meie auto peale, sest just sellega me kolisimegi. 

Kuidas see jälle juhtus?

Ilmselt kiireim vastus oleks, et see ei saanudki enne päris läbi. 

Esimese Hispaania tiiru ajal olime enne lahkumist täiesti kahevahel. Kinnitasime kapi seinale plakatid, kuhu jooksvalt kirjutasime Eestis, Hispaanias ja tollel ajal laual olnud Inglismaal elamise plussid ja miinused.
Kõikides neis kohtades olid töökohad olemas ja oli vaja teha otsus. Inglismaa välistasime üsna kiirelt, peamiseks põhjuseks elamiskulude kallidus. Sinna kolimine tähendanuks Kaupole palju projekte laevadel ja vähest aega perega.
Nii jäid kaalukausile jäämine Hispaaniasse või Eestisse tagasi kolimine. Lõpuks, peale kahte nädalat vaagimist ja mitut perekoosolekut, otsustasime, et seekord läheme Eestisse.

Tööpakkumine oli toona parem, võimalus kodu soetada suurem ja Kaurile võitsime lapsepõlve juurde (Hispaania lapsed lähevad kooli kolmeselt).
Eestis läks kõik täpselt nii nagu me ei planeerinud- vahetasin töökohta peale esimest päris tööpäeva eelpool mainitud töökohas. Ja üldse mitte sellepärast, et seal oleks midagi halvasti või valesti olnud, vastupidi, kohtusin selle lühikese aja jooksul meeletult ägeda värske koolidirektor-visionääriga, kelle tegemistel siiani silma peal hoian ja salamisi fännan. Ilmselt võiks avalikult ka, aga pooleldi olen ikkagi eestlane ju.
Asusin tööle meie suurimasse rahvusvahelisse kooli, kuna tundsin ikkagi puudust sellest teatud saginast ja põnevusest, mida rahvusvahelisus endaga kaasa toob. Samuti tundus see mulle suures plaanis perspektiivikam töökoht, kust edasi areneda. ja tagantjärele tuleb tõdeda, et just see töökoht ja inimesed muutsid Eestist lahkumise raskeks, parim töökoht, mis mul on olnud! Esimest korda sai töökohalt lahkudes viimasel päeval kõvasti pisaraid valada.

Veetsime Eestis tervelt kolm aastat, igal aastal mõeldes, et peaks ikka tagasi minema, nii mõnus oli ju! Panin ise ka tähele, et teistele toon alati siinseid (oleme juba kohal) tegemisi näiteks, kõige lõbusamad ja seiklusrikkamad lood on siit pärit ja iga kord ikka tekkis suurem soov tagasi tulla. Maia ja Kaupo olid täiesti sama meelt, Kaur on ilmselt terve oma teadliku elu arvanud, et on Hispaaniast pärit, kuna siit on pärit tema esimesed mälestused.

Nende kolme aasta jooksul sai ka palju reisitud, eelkõige läbi kammitud Lõuna-Euroopat ja iga kord oli tunne nagu oleks koju jõudnud, eriti koduselt mõjub see kuumuse lõhn, kui lennukist maha astud.
Igal aastal kandideerisin mõnda Hispaania kooli tööle, kuid sel korral oli tööd raskem saada, esiti covidi tõttu, kuna palgati kohalikke või siin juba elavaid õpetajaid, teiseks olid ka meie nö nõudmised töökohale palju muutunud. Peamisteks kriteeriumiteks olid: lastele tasuta koolikohad erakoolis, mugavad palgatingimused ja merelähedus, kuid selliselt, et turistid päris seljas ei elaks. Tundub, et see polegi nagu väga palju tahetud, aga igal korral oli midagi justkui puudu ning sai nii mõnelegi pakkumisele, mis esmapilgul väga hea tundus, ära öeldud. Kolmandaks keerukuseks oli loomulikult keeleoskus- kohalikke koolidesse siinse süsteemi tõttu kandideerida ei ole mõistlik ning inglisekeelsed erakoolid otsivad inglise keelt emakeelena rääkivaid õpetajaid.

Siiski-siiski, sel aastal võttis ühendust kool, mis oli mu siinne esimene valik, täites meie eelpool olevad nö soovid. Kohtusin nendega veebis ja töövestlus jättis koolist väga hea mulje. Olgu siinkohal öeldud, et see mitte alati nii ei ole olnud. Üks markantsemaid näited oli samas piirkonnas asuvast koolist, kus intervjuu lõpus mainiti, et olen väga hea kandidaat, kuid kõlan liiga britipäraselt, ehk saaksin septembriks oma aktsenti ameerikalikumaks muuta. Selle kooliga väga pikalt läbi ei rääkinud. Praegu ei oska veel uut kooli ei kiita ega laita, kirjutan pikemalt siis, kui olen tööle asunud.

Otsust aitas lihtsamaks muuta ka kiire otsing kinnisvara portaalides, siinsed korterid ja majad on oluliselt soodsamad kui Eestis. Olime just maha müünud ühe oma korteritest ja tundus ideaalne võimalus midagi Vahemere kaldale soetamiseks. Kogu meie koduotsingu ja kinnisvara strateegiast kirjutan ka varsti, see vajab kohe põhjalikku lähenemist.

Lisaks kõigele eelpool mainitule tuleb tunnistada, et nii poliitiline kui majanduslik olukord Eestis andsid veel viimase tõuke, meie naabrite ettearvamatusest rääkimata.

Ühesõnaga, siin me nüüd oleme, taaskord. Eks paistab, kui kauaks seekord.