Kuidas see jälle juhtus?

Ilmselt kiireim vastus oleks, et see ei saanudki enne päris läbi. 

Esimese Hispaania tiiru ajal olime enne lahkumist täiesti kahevahel. Kinnitasime kapi seinale plakatid, kuhu jooksvalt kirjutasime Eestis, Hispaanias ja tollel ajal laual olnud Inglismaal elamise plussid ja miinused.
Kõikides neis kohtades olid töökohad olemas ja oli vaja teha otsus. Inglismaa välistasime üsna kiirelt, peamiseks põhjuseks elamiskulude kallidus. Sinna kolimine tähendanuks Kaupole palju projekte laevadel ja vähest aega perega.
Nii jäid kaalukausile jäämine Hispaaniasse või Eestisse tagasi kolimine. Lõpuks, peale kahte nädalat vaagimist ja mitut perekoosolekut, otsustasime, et seekord läheme Eestisse.

Tööpakkumine oli toona parem, võimalus kodu soetada suurem ja Kaurile võitsime lapsepõlve juurde (Hispaania lapsed lähevad kooli kolmeselt).
Eestis läks kõik täpselt nii nagu me ei planeerinud- vahetasin töökohta peale esimest päris tööpäeva eelpool mainitud töökohas. Ja üldse mitte sellepärast, et seal oleks midagi halvasti või valesti olnud, vastupidi, kohtusin selle lühikese aja jooksul meeletult ägeda värske koolidirektor-visionääriga, kelle tegemistel siiani silma peal hoian ja salamisi fännan. Ilmselt võiks avalikult ka, aga pooleldi olen ikkagi eestlane ju.
Asusin tööle meie suurimasse rahvusvahelisse kooli, kuna tundsin ikkagi puudust sellest teatud saginast ja põnevusest, mida rahvusvahelisus endaga kaasa toob. Samuti tundus see mulle suures plaanis perspektiivikam töökoht, kust edasi areneda. ja tagantjärele tuleb tõdeda, et just see töökoht ja inimesed muutsid Eestist lahkumise raskeks, parim töökoht, mis mul on olnud! Esimest korda sai töökohalt lahkudes viimasel päeval kõvasti pisaraid valada.

Veetsime Eestis tervelt kolm aastat, igal aastal mõeldes, et peaks ikka tagasi minema, nii mõnus oli ju! Panin ise ka tähele, et teistele toon alati siinseid (oleme juba kohal) tegemisi näiteks, kõige lõbusamad ja seiklusrikkamad lood on siit pärit ja iga kord ikka tekkis suurem soov tagasi tulla. Maia ja Kaupo olid täiesti sama meelt, Kaur on ilmselt terve oma teadliku elu arvanud, et on Hispaaniast pärit, kuna siit on pärit tema esimesed mälestused.

Nende kolme aasta jooksul sai ka palju reisitud, eelkõige läbi kammitud Lõuna-Euroopat ja iga kord oli tunne nagu oleks koju jõudnud, eriti koduselt mõjub see kuumuse lõhn, kui lennukist maha astud.
Igal aastal kandideerisin mõnda Hispaania kooli tööle, kuid sel korral oli tööd raskem saada, esiti covidi tõttu, kuna palgati kohalikke või siin juba elavaid õpetajaid, teiseks olid ka meie nö nõudmised töökohale palju muutunud. Peamisteks kriteeriumiteks olid: lastele tasuta koolikohad erakoolis, mugavad palgatingimused ja merelähedus, kuid selliselt, et turistid päris seljas ei elaks. Tundub, et see polegi nagu väga palju tahetud, aga igal korral oli midagi justkui puudu ning sai nii mõnelegi pakkumisele, mis esmapilgul väga hea tundus, ära öeldud. Kolmandaks keerukuseks oli loomulikult keeleoskus- kohalikke koolidesse siinse süsteemi tõttu kandideerida ei ole mõistlik ning inglisekeelsed erakoolid otsivad inglise keelt emakeelena rääkivaid õpetajaid.

Siiski-siiski, sel aastal võttis ühendust kool, mis oli mu siinne esimene valik, täites meie eelpool olevad nö soovid. Kohtusin nendega veebis ja töövestlus jättis koolist väga hea mulje. Olgu siinkohal öeldud, et see mitte alati nii ei ole olnud. Üks markantsemaid näited oli samas piirkonnas asuvast koolist, kus intervjuu lõpus mainiti, et olen väga hea kandidaat, kuid kõlan liiga britipäraselt, ehk saaksin septembriks oma aktsenti ameerikalikumaks muuta. Selle kooliga väga pikalt läbi ei rääkinud. Praegu ei oska veel uut kooli ei kiita ega laita, kirjutan pikemalt siis, kui olen tööle asunud.

Otsust aitas lihtsamaks muuta ka kiire otsing kinnisvara portaalides, siinsed korterid ja majad on oluliselt soodsamad kui Eestis. Olime just maha müünud ühe oma korteritest ja tundus ideaalne võimalus midagi Vahemere kaldale soetamiseks. Kogu meie koduotsingu ja kinnisvara strateegiast kirjutan ka varsti, see vajab kohe põhjalikku lähenemist.

Lisaks kõigele eelpool mainitule tuleb tunnistada, et nii poliitiline kui majanduslik olukord Eestis andsid veel viimase tõuke, meie naabrite ettearvamatusest rääkimata.

Ühesõnaga, siin me nüüd oleme, taaskord. Eks paistab, kui kauaks seekord.