Semana Santa ja Portugal

Aprilli keskpaigas oli meil töö juurest vaba nädal, seoses ülestõusmispühadega. Kuu alguses tulid meile külla minu õde, Mari-Ann oma poiss-sõbra Aigariga.
Taaskord oli tekkinud olukord, kus mina olin tööl ja Kaupo sai külalistega ringi sõita ja uudistada. Kuigi nädal hiljem oli mul vaba, siis Mari-Ann pidi selleks ajaks tagasi Eestis olema, et jõuda lõpueksamitele.
Koos võtsime vastu Semana Santa ehk püha nädala. Kuigi minu ülemus, Joaquin, oli eelnevalt hoiatanud, et selle nädala tähistamine võib välismaalastele tunduda õõvastav, siis ei osanud ma ennast eesolevaks päris valmis panna. Kuna meie kultuuris räägitakse sellel ajal munadepühadest, kujutatakse mune, tibusid ja armsaid jäneseid, äärmisel juhul kaevutakse sügavamale ja räägitakse Jeesuse ülestõusmisest, siis tuli siinne kultuur ja religioon ikka päris suure üllatusena.
Meie kooli õppejuht andis ühisel koosolekul teada, et on viinud lasteaeda, kus inglise keelt õpetame, mõned pühadega seotud pildid ja sõnavara kaardid, mida võiksime muude tegevuste kõrvalt lastega vaadata. Kuna olin üks esimesi, kes lasteaias tundi andis, siis võtsin sinisilmselt need jäneste ja tibudega pildid välja ja rääkisime ülestõusmispühadest. Suur oli minu üllatus, kui nägin segaduses lapsi, kes pidevalt oma õpetaja poole küsivaid pilke saadavad. Õpetaja kostis, et nendel ei ole kombeks pühi jäneste ja muu sellisega tähistada ning varsti panevad nad üles plakatid ja kaunistused, mis nende kultuuriruumiga sobivad.
Päev hiljem läksin taaskord lasteaeda ja jäin plakati juures tardumusest seisma. Plakatil oli kujutatud rongkäiku, kus liikusid pikkades ürpides inimesed, peas kõrged koonusekujulised mütsid, millesse oli tehtud kaks silmaauku. Päris tõsiselt, see nägi välja nagu KKK koosolek, käes olid neil tõrvikulaadsed esemed. Lastel oli lastud plakatit värvida ning ürbid olid värvitud lillaks, punaseks jne.
Peagi jõudis kohale minu paariline, kes jäi sama "targalt" plakatit ja kaunistusi silmitsema. Googeldasime Semana Santa pilte ja selline vaatepilt tõepoolest avaneski. Selle kohta, et kostüümid oleksid kuidagi omavahel seotud, me infot ei leidnud. Sellele vaatamata oli ikkagi veidi kummaline neid plakateid seinal näha, lapsed ise olid nende üle väga rõõmsad ja mõni neist teadis rääkida, et saab ka peole minnes sellise kostüümi panna.
Hiljem koolis Olgalt uurides selgus, et tõepoolest, ka lapsed kannavad neid kostüüme, kuigi nende nägu täielikult ära ei kaeta. Järgmisel päeval tõi Olga hunniku lapsepõlvepilte, kus ta oma venna ja teiste pereliikmetega rõõmsalt poseeris ja pidustustele teel oli.

Olukorra paremaks selgitamiseks võttis Olga meid Jerezi esimesele üritusele kaasa. Kohapeal selgitas ta, et igal kirikul on isiklikku värvi kostüümid ja linnas on ära jagatud, kes mis päeval paraadi teeb. Meie käisime kõige esimesel paraadil ja see oli kõige tagasihoidlikum, kuigi mulle tundus see päris suurejooneline. Kesklinn oli suletud ja teede äärde olid suuremateks paraadideks paigaldatud pinkide read, et oleks mugavam vaatemängu jälgida.
Paraad nägi välja järgmine- kõige ees liikusid punaste koonusmütsidega kostümeeritud tegelased, kes nägid küll pisut hirmuäratavad välja, kui olid väga sõbralikud ja suhtlemisaldid ning jagasid väikesi Jeesuse pildikesi, käes olid neil pikad küünlad, mille rasva lastele paberi peale tilgutati. Lapsed korjasid rasva kokku ja "sidusid" eelnevalt kogutud vahaga kokku suuremaks palliks, mis pidi tulevikus õnne tooma. Nende järel liikus alusel kuju, mis kujutas Jeesust ja 12 apostlit ning viimast õppetundi alandlikkusest paasapüha ajal. Tegemist oli suure alusega, et mitte öelda kastiga, mille sees olid koguduse mehed, kes kandsid alust õlgadel.

Nad olid selleks harjutanud alates uuest aastast ning proovinud sammu ühte rütmi saada samal ajal välja selgitades, mis järjekorras peaksid mehed "kastis" olema, et tasakaal oleks sobiv. See oli päris oluline, kuna alusel põlesid ka küünlad. Kõige lõpus liikus orkester, kes terve marsi kaasa tegi. Kogu paraaad oli meeleolukas ja huvitav. Olga teadis rääkida, et igal õhtul Semana Santa ajal toimub paraad erineva kiriku poolt, kelle ülesandeks on alusel oleva altarikaunistuse kaudu jutustada Jeesuse lugu edasi, kuni ristimiseni.
Sevilla pidi olema Semana Santa  mitteametlik pealinn, kuhu tulevad kokku inimesed üle kogu riigi. Seda nägime ka ise, kuna sealset paraadi kantakse üle ka televisioonis. Ürituse olulisus on sarnane meie vabariigi aastapäeva paraadiga.

Igal õhtul me siiski paraadil ei osalenud, kuna Mari-Anni ja Aigari külastusega ning algava vaba nädalaga seoses otsustasime minna Portugali lõunarannikut avastama. Esialgu oli plaan isegi suurem, oli mõttes alustada reisi reedel, kohe peale minu tööpäeva lõppu, külastada Portugali ja seejärel saata eestlased pühapäeval Sevillas lennukile ning jätkata oma reisi mööda Portugali läänerannikut põhja poole ning sealtkaudu teha ring ümber Hispaania ning nädala lõpuks jõuda tagasi Jerezi. Plaane tuli muuta eeskätt ilma tõttu, kuid sellest hiljem.
Plaani järgides alustasime reedel, Kaupo võttis mu töö juurest peale ja sõitsime läbi Sevilla Portugali poole. Linnulennult on riigipiir meie kodule lähedal, kuid kuna meie vahele jääb märgala, kus puuduvad autoteed, siis tuleb sõita ringiga läbi Sevilla. Sõit piirini kestis umbes kolm tundi.
Esimeseks peatuseks oli üks tankla, mille kõrval pisike söögikoht. Kinnitasime keha ja sõitsime Lagosesse. Sõit oli üsna mugav, kuna läksime mööda kiirteed. Portugalis on huvitavalt läbimõeldud kiirteede maksustamise süsteem, kus riiki sisenedes tuleb läbi sõita nö automaattuvastussüsteemist, kus tehakse pilt auto numbrimärgist ning registreeritakse krediitkaart. Hiljem toimub kiiruskaamerale sarnaselt auto tuvastamine ning krediitkaardilt läheb automaatselt raha maha. Hinnad olid küll võrdlemisi väikesed (0,7-2,5 EUR), kuid maksustamine toimus väga tihti.

Esimese öö veetsime Lagoses ja olime mõnusas hotellis. Hommikul vaatasime pisut ringi ja suundusime Albufeirasse, kus ootas meid väike paadisõit mööda kohalikku rannaäärt. Minu eesmärgiks oli ära näha Benagili koopaid. Õnneks just sinna meid sõit viikski ja saime kogu koobastiku ja rannajoonega väga mõnusa elamuse. Ilm oli väga soe, kuid õnneks oli taipu jakid kaasa võtta, sest kiirpaadi miinuseks oli väga tugev tuul.
Oli ka neid reisijaid, kes tulid t-särgi väel ja neist oli küll jube kahju. Mingil hetkel jagas laevameeskond välja ka tuulejopesid, mis natukenegi olukorda leevendasid.
Erinevate koobaste juures oli kohati isegi palav, sest paat liikus vaikselt ja giid rääkis koobaste vanusest ning tekkest. Liikusime koobastesse sisse ja võlvide vahelt läbi.

Tuuliseks läks olukord siis, kui hakkasime ookeanile liikuma, et näha, kas kohtame ka delfiine või vaalu. Tol päeval kahjuks väga suurt õnne sellega ei olnud.
Alguses märkasime küll üht delfiini, aga paraku tuli kohale päris mitu vaatluslaeva ning vaene loom oli päris hirmul. Giid otsustas looma huvides edasi liikuda ja vaadata, et ehk leiame veel mõne isendi. Veidi aja pärast kohtasime veel üht delfiini ja saime teda pisut silmitseda. Kaur ja Maia olid ülirõõmsad ja seega oli linnuke kirjas.
Paadisõidu suureks eeliseks oli ka rannajoone nägemine ja panime paar ilusat kohta nö kõrva taha, kuhu paadilt maha minnes kolama minna.
Rannad olid võrratult ilusad, kuid paljud neist olid ligipääsetavad vaid ookeani poolt ning ohtlikest kaljuservadest teid alla ei viinud.

Peale paadisõitu tegime kiire lõunasöögi ning läksimegi randu avastama. Üheks selliseks oli kolme venna rand, kus vendi kujutasid suured kivimoodustised rannavees. Kuigi ilm oli tuuline ja tegemist oli alles aprilli algusega, siis otsustasime päikest võtta ja kohalikku ilu nautida. Leidsimegi ilusa miniranna kaljunukkide vahel seadsime end sisse. Julgemad meist: Mari, Aigar ja Maia otsustasid ka ujuma minna. Üsna kiirelt kadusid nad kaljude taha.
Veidi aja pärast liikusid vee suunas ka kolm meesterahvast, kes siis kannalt tagasi pöördusid, kui varbad vett puudutasid. Üks neist märkas Maiat ja Mari-Anni vees ja uhkus ei andud asu. Näitas testelegi, et tüdrukud lähevad vette ja nemad ei julge. Tema eeskujul liikusid aeglaselt ja kiljudes vette ka teised mehed. Kokkuvõttes oli kogu vaatemäng päris koomiline. Mari-Anni sõnul oli vesi sama soe kui suvel Eestis, seega oli kohalikel raske karastunud tütarlastega võistelda.

Kaupo võttis Kauri kaasa ja nad läksid mööda rannaserva edasi, koopaid avastama. Olin natuke kahtleval seisukohal, kuna mitme koopa juures oli hoiatusmärk, et sinna minemine toimub omal vastutusel ja võib olla varisemisoht.
Mingil hetkel tekkiski olukord, kus olin asjade valvur, kuna osad olid koobastes ja teised ujumas. Samas oli päris mõnus seda puhkehetke nautida.

Pärast rannatamist liikusime piirile lähemale ja sõitsime Monte Gordosse, et järgmisel hommikul saaksime kiirelt üle piiri ning Mari ja Aigari Sevillasse lennujaama toimetada.
Taaskord saime mõnusa hotellielamuse osalisteks ja käisime õhtuses/öises linnas õhtust söömas ja ilma nautimas.
Hommikul pidimegi startima Sevillasse. Kui esialgu oli plaanis, et Kaupo viib eestlased ise lennujaama ning jään lastega veel rannamõnusid ja linna nautima, et saaksime samast kohast reisi jätkata, siis ilmateate kohaselt lubas pilvist ja vihmast ilma kogu meie planeeritud reisi ajaks. Toimus kiire kalkuleerimine ja otsustasime noored lennukile viia ja siis koju tagasi sõita, et uus reisiplaan paika panna.

Kollane allveelaev, mille nägemine nii mõnelgi tuttava viisijupi huulile tõi