Semana Santa ja Portugal

Aprilli keskpaigas oli meil töö juurest vaba nädal, seoses ülestõusmispühadega. Kuu alguses tulid meile külla minu õde, Mari-Ann oma poiss-sõbra Aigariga.
Taaskord oli tekkinud olukord, kus mina olin tööl ja Kaupo sai külalistega ringi sõita ja uudistada. Kuigi nädal hiljem oli mul vaba, siis Mari-Ann pidi selleks ajaks tagasi Eestis olema, et jõuda lõpueksamitele.
Koos võtsime vastu Semana Santa ehk püha nädala. Kuigi minu ülemus, Joaquin, oli eelnevalt hoiatanud, et selle nädala tähistamine võib välismaalastele tunduda õõvastav, siis ei osanud ma ennast eesolevaks päris valmis panna. Kuna meie kultuuris räägitakse sellel ajal munadepühadest, kujutatakse mune, tibusid ja armsaid jäneseid, äärmisel juhul kaevutakse sügavamale ja räägitakse Jeesuse ülestõusmisest, siis tuli siinne kultuur ja religioon ikka päris suure üllatusena.
Meie kooli õppejuht andis ühisel koosolekul teada, et on viinud lasteaeda, kus inglise keelt õpetame, mõned pühadega seotud pildid ja sõnavara kaardid, mida võiksime muude tegevuste kõrvalt lastega vaadata. Kuna olin üks esimesi, kes lasteaias tundi andis, siis võtsin sinisilmselt need jäneste ja tibudega pildid välja ja rääkisime ülestõusmispühadest. Suur oli minu üllatus, kui nägin segaduses lapsi, kes pidevalt oma õpetaja poole küsivaid pilke saadavad. Õpetaja kostis, et nendel ei ole kombeks pühi jäneste ja muu sellisega tähistada ning varsti panevad nad üles plakatid ja kaunistused, mis nende kultuuriruumiga sobivad.
Päev hiljem läksin taaskord lasteaeda ja jäin plakati juures tardumusest seisma. Plakatil oli kujutatud rongkäiku, kus liikusid pikkades ürpides inimesed, peas kõrged koonusekujulised mütsid, millesse oli tehtud kaks silmaauku. Päris tõsiselt, see nägi välja nagu KKK koosolek, käes olid neil tõrvikulaadsed esemed. Lastel oli lastud plakatit värvida ning ürbid olid värvitud lillaks, punaseks jne.
Peagi jõudis kohale minu paariline, kes jäi sama "targalt" plakatit ja kaunistusi silmitsema. Googeldasime Semana Santa pilte ja selline vaatepilt tõepoolest avaneski. Selle kohta, et kostüümid oleksid kuidagi omavahel seotud, me infot ei leidnud. Sellele vaatamata oli ikkagi veidi kummaline neid plakateid seinal näha, lapsed ise olid nende üle väga rõõmsad ja mõni neist teadis rääkida, et saab ka peole minnes sellise kostüümi panna.
Hiljem koolis Olgalt uurides selgus, et tõepoolest, ka lapsed kannavad neid kostüüme, kuigi nende nägu täielikult ära ei kaeta. Järgmisel päeval tõi Olga hunniku lapsepõlvepilte, kus ta oma venna ja teiste pereliikmetega rõõmsalt poseeris ja pidustustele teel oli.

Olukorra paremaks selgitamiseks võttis Olga meid Jerezi esimesele üritusele kaasa. Kohapeal selgitas ta, et igal kirikul on isiklikku värvi kostüümid ja linnas on ära jagatud, kes mis päeval paraadi teeb. Meie käisime kõige esimesel paraadil ja see oli kõige tagasihoidlikum, kuigi mulle tundus see päris suurejooneline. Kesklinn oli suletud ja teede äärde olid suuremateks paraadideks paigaldatud pinkide read, et oleks mugavam vaatemängu jälgida.
Paraad nägi välja järgmine- kõige ees liikusid punaste koonusmütsidega kostümeeritud tegelased, kes nägid küll pisut hirmuäratavad välja, kui olid väga sõbralikud ja suhtlemisaldid ning jagasid väikesi Jeesuse pildikesi, käes olid neil pikad küünlad, mille rasva lastele paberi peale tilgutati. Lapsed korjasid rasva kokku ja "sidusid" eelnevalt kogutud vahaga kokku suuremaks palliks, mis pidi tulevikus õnne tooma. Nende järel liikus alusel kuju, mis kujutas Jeesust ja 12 apostlit ning viimast õppetundi alandlikkusest paasapüha ajal. Tegemist oli suure alusega, et mitte öelda kastiga, mille sees olid koguduse mehed, kes kandsid alust õlgadel.

Nad olid selleks harjutanud alates uuest aastast ning proovinud sammu ühte rütmi saada samal ajal välja selgitades, mis järjekorras peaksid mehed "kastis" olema, et tasakaal oleks sobiv. See oli päris oluline, kuna alusel põlesid ka küünlad. Kõige lõpus liikus orkester, kes terve marsi kaasa tegi. Kogu paraaad oli meeleolukas ja huvitav. Olga teadis rääkida, et igal õhtul Semana Santa ajal toimub paraad erineva kiriku poolt, kelle ülesandeks on alusel oleva altarikaunistuse kaudu jutustada Jeesuse lugu edasi, kuni ristimiseni.
Sevilla pidi olema Semana Santa  mitteametlik pealinn, kuhu tulevad kokku inimesed üle kogu riigi. Seda nägime ka ise, kuna sealset paraadi kantakse üle ka televisioonis. Ürituse olulisus on sarnane meie vabariigi aastapäeva paraadiga.

Igal õhtul me siiski paraadil ei osalenud, kuna Mari-Anni ja Aigari külastusega ning algava vaba nädalaga seoses otsustasime minna Portugali lõunarannikut avastama. Esialgu oli plaan isegi suurem, oli mõttes alustada reisi reedel, kohe peale minu tööpäeva lõppu, külastada Portugali ja seejärel saata eestlased pühapäeval Sevillas lennukile ning jätkata oma reisi mööda Portugali läänerannikut põhja poole ning sealtkaudu teha ring ümber Hispaania ning nädala lõpuks jõuda tagasi Jerezi. Plaane tuli muuta eeskätt ilma tõttu, kuid sellest hiljem.
Plaani järgides alustasime reedel, Kaupo võttis mu töö juurest peale ja sõitsime läbi Sevilla Portugali poole. Linnulennult on riigipiir meie kodule lähedal, kuid kuna meie vahele jääb märgala, kus puuduvad autoteed, siis tuleb sõita ringiga läbi Sevilla. Sõit piirini kestis umbes kolm tundi.
Esimeseks peatuseks oli üks tankla, mille kõrval pisike söögikoht. Kinnitasime keha ja sõitsime Lagosesse. Sõit oli üsna mugav, kuna läksime mööda kiirteed. Portugalis on huvitavalt läbimõeldud kiirteede maksustamise süsteem, kus riiki sisenedes tuleb läbi sõita nö automaattuvastussüsteemist, kus tehakse pilt auto numbrimärgist ning registreeritakse krediitkaart. Hiljem toimub kiiruskaamerale sarnaselt auto tuvastamine ning krediitkaardilt läheb automaatselt raha maha. Hinnad olid küll võrdlemisi väikesed (0,7-2,5 EUR), kuid maksustamine toimus väga tihti.

Esimese öö veetsime Lagoses ja olime mõnusas hotellis. Hommikul vaatasime pisut ringi ja suundusime Albufeirasse, kus ootas meid väike paadisõit mööda kohalikku rannaäärt. Minu eesmärgiks oli ära näha Benagili koopaid. Õnneks just sinna meid sõit viikski ja saime kogu koobastiku ja rannajoonega väga mõnusa elamuse. Ilm oli väga soe, kuid õnneks oli taipu jakid kaasa võtta, sest kiirpaadi miinuseks oli väga tugev tuul.
Oli ka neid reisijaid, kes tulid t-särgi väel ja neist oli küll jube kahju. Mingil hetkel jagas laevameeskond välja ka tuulejopesid, mis natukenegi olukorda leevendasid.
Erinevate koobaste juures oli kohati isegi palav, sest paat liikus vaikselt ja giid rääkis koobaste vanusest ning tekkest. Liikusime koobastesse sisse ja võlvide vahelt läbi.

Tuuliseks läks olukord siis, kui hakkasime ookeanile liikuma, et näha, kas kohtame ka delfiine või vaalu. Tol päeval kahjuks väga suurt õnne sellega ei olnud.
Alguses märkasime küll üht delfiini, aga paraku tuli kohale päris mitu vaatluslaeva ning vaene loom oli päris hirmul. Giid otsustas looma huvides edasi liikuda ja vaadata, et ehk leiame veel mõne isendi. Veidi aja pärast kohtasime veel üht delfiini ja saime teda pisut silmitseda. Kaur ja Maia olid ülirõõmsad ja seega oli linnuke kirjas.
Paadisõidu suureks eeliseks oli ka rannajoone nägemine ja panime paar ilusat kohta nö kõrva taha, kuhu paadilt maha minnes kolama minna.
Rannad olid võrratult ilusad, kuid paljud neist olid ligipääsetavad vaid ookeani poolt ning ohtlikest kaljuservadest teid alla ei viinud.

Peale paadisõitu tegime kiire lõunasöögi ning läksimegi randu avastama. Üheks selliseks oli kolme venna rand, kus vendi kujutasid suured kivimoodustised rannavees. Kuigi ilm oli tuuline ja tegemist oli alles aprilli algusega, siis otsustasime päikest võtta ja kohalikku ilu nautida. Leidsimegi ilusa miniranna kaljunukkide vahel seadsime end sisse. Julgemad meist: Mari, Aigar ja Maia otsustasid ka ujuma minna. Üsna kiirelt kadusid nad kaljude taha.
Veidi aja pärast liikusid vee suunas ka kolm meesterahvast, kes siis kannalt tagasi pöördusid, kui varbad vett puudutasid. Üks neist märkas Maiat ja Mari-Anni vees ja uhkus ei andud asu. Näitas testelegi, et tüdrukud lähevad vette ja nemad ei julge. Tema eeskujul liikusid aeglaselt ja kiljudes vette ka teised mehed. Kokkuvõttes oli kogu vaatemäng päris koomiline. Mari-Anni sõnul oli vesi sama soe kui suvel Eestis, seega oli kohalikel raske karastunud tütarlastega võistelda.

Kaupo võttis Kauri kaasa ja nad läksid mööda rannaserva edasi, koopaid avastama. Olin natuke kahtleval seisukohal, kuna mitme koopa juures oli hoiatusmärk, et sinna minemine toimub omal vastutusel ja võib olla varisemisoht.
Mingil hetkel tekkiski olukord, kus olin asjade valvur, kuna osad olid koobastes ja teised ujumas. Samas oli päris mõnus seda puhkehetke nautida.

Pärast rannatamist liikusime piirile lähemale ja sõitsime Monte Gordosse, et järgmisel hommikul saaksime kiirelt üle piiri ning Mari ja Aigari Sevillasse lennujaama toimetada.
Taaskord saime mõnusa hotellielamuse osalisteks ja käisime õhtuses/öises linnas õhtust söömas ja ilma nautimas.
Hommikul pidimegi startima Sevillasse. Kui esialgu oli plaanis, et Kaupo viib eestlased ise lennujaama ning jään lastega veel rannamõnusid ja linna nautima, et saaksime samast kohast reisi jätkata, siis ilmateate kohaselt lubas pilvist ja vihmast ilma kogu meie planeeritud reisi ajaks. Toimus kiire kalkuleerimine ja otsustasime noored lennukile viia ja siis koju tagasi sõita, et uus reisiplaan paika panna.

Kollane allveelaev, mille nägemine nii mõnelgi tuttava viisijupi huulile tõi

Maroko

Nagu öeldud, siis läksime Marokosse otse Gibraltarilt ja kiirustasime laevale, sinna jõudmine läks väga napilt ja sai kogeda pisut närvikõdi.
Laevasõit pidi kestma umbes tunni, kuid tegelikult läks kohalejõudmiseks ikka kaks tundi ja pisut pealegi. Laeval toimus ka passikontroll, kuna vahetasime mannert ja lahkusime Euroopast. Ega me alguses ei saanudki päris täpselt aru, et miks inimesed ühtäkki rivvi võtsid ja kannatlikult ootasid. Arvasime, et ehk mingi kohalik kontroll või muud sellist.
Vaatepilt oli järgmine- laua taga istus meesterahvas, ei kandnud ta mingit vormi ega midagi sellist, mis oleks lasknud arvata, et tegemist võib olla piirivalve või politseiga. Laua peale oli pandud A4 paber kohalikus keeles oleva kirjaga (araabia tähestiku lugemisel ei ole me ka kuigi vilunud).
Kuna kõik seal väga truult seisid ja ootasid ning pabereid täitsid, otsustas Kaupo igaks juhuks küsima minna, et millega tegemist ja kas me peaksime ka antud aktsiooniga kuidagi seotud olema. Tuligi välja, et passikontroll ja kõik peavad oma korda ootama. Läksime teist perekonda ka teavitama, et tuleb kontrolli minna.
Otsisime passid välja ja võtsime siis viie väsinud lapsega rivisse, ei olnud lihtne ootamine. Kaur ja Mila otsustasid veel ümber postide tantsu lüüa ja Kaur viskas mõned breiktantsu liigutused ka sisse. Saime igasuguseid pilke- alates sellest, et küll on armsad lapsed, kuni nende pilkudeni, mis andsid kehakeele ja näoilmetega mõista, et valge inimene ei oska ikkagi last kasvatada.
Kui lõpuks meie kord kätte jõudis, siis pidime väga detailselt lahti kirjeldama, kes oleme, kust tuleme, millega tegeleme ja millised on meie motiivid Maroko külastamisel, samuti pidime teada andma, kus ööbime ja kui kauaks plaanime jääda. Esimese öö jaoks oli Inga-Bel hotelli broneerinud, aga kuna plaanisime kohapeal otsustada, kui kauaks jääme, siis edasise osas ei osanud täpset infot anda. Niisiis improviseerisime ja ütlesime, et tuleme järgmisel õhtul tagasi. Kui meid Aafrika jaoks sobivateks oli tunnistatud, siis saime loa riiki siseneda.

Laevalt maha minnes oli kaks esimest kriitilist probleemi vaja lahendada- teise pere autol hakkas kütus lõppema ja samuti oli vaja soetada kohalik SIM kaart, et pääseks internetti ja selle abil leida üles hotell. Meie külastuseks valitud linn oli Tanger, kuna see asus sadamale kõige lähemal. Reis sadamast esimesse tanklasse oli emotsiooniderohke. Esiteks muutis sõidu keeruliseks pimedus, kiirtee valgustamisele ei olnud suurt rõhku pandud. Teiseks kolasid tee ääres ringi noorte meeste kambad, kes siis tee ääres lihtsalt nö hängisid ja aega veetsid. Vahepeal sattusid nad ka teele, hüppasid üle tee piirete jne. Üsna ruttu saime aru, et teisele autole kütuse leidmine on väga oluline ja siin tee äärde jääda kindlasti ei tahaks.
Esimeses tanklas saime kõigile esimestele muredele lahendused ja sõitsime edasi Tangeri poole, hotelli otsima. Inga-Bel oli sinna varem ka kirjutanud ja aadressi küsinud, kuid täpset vastust ei saanud. See oli rohkem selline üldine asukoht, et Mariane ostukeskuse juures olev hotell. Panime mapsi keskuse nime sisse ja sattusime eramajade piirkonda, kus ühes majas asus samanimeline hambaravi. Hotelli selle juures ei olnud, aeg hiline ja emotsioonid liiklemisest "ülevad".
Liiklus nimelt vajaks täiesti eraldi postitust, mul oli lihtsalt hea meel, et ise roolis ei pidanud olema. Üle kahesuunalise ja kolmerealise kiirtee, mis linna sisse viis, jalutasid inimesed ilma igasuguse hirmuta, mõnel veel väike laps näpu otsas ja teine kärus. Kuigi teekattemärgistus lubas arvata, et tee on kolmerealine, siis tegelikult oli see sisetunde küsimus. Eriti keeruliseks muutis see liiklemise ringteedel, kus tuli sõita lihtsalt seal, kus tundus, et võiks autojagu ruumi olla või kuhu tundus, et oli võimalik autojagu ruumi teha. Ringteelt väljumine oli samuti riskantne, suurema osa ajast hoidsin lihtsalt uksest kinni ja katsin silmi. Olin täiesti kindel, et sellel reisil teeme rendiautodele liiga.
Lõpuks, tee küsimise ja mapsi abil ning natuke teekonda meenutades, jõudsimegi hotellini, selgus, et siin täpseid aadresse hoonetel ei olegi. Ka tänavanimetusi ning majanumbreid ei ole kombeks hoonetele kinnitada.
Hotelli jõudes selgus, et uksed on lukus ja keegi sõnumitele ei vasta, telefoninumbrit Inga-Belil samuti ei olnud. Lapsed olid autos selle aja peale juba magama jäänud ja olid tekkide sisse keeratuna meil kaenlas.

Maja ees jalutas aga edasi-tagasi üks kodutu meesterahvas, kes pisut prantsuse keelt rääkis, õnneks oskas seda ka Inga-Bel. Tuli välja, et tegemist ongi mitteametliku hotellitöötajaga, kes aitab väikese jootraha eest külastajatel parkida ja omanikuga ühendust võtta. Nii võttiski mees oma mobiili välja ja helistas majarahva kohale. Seega pisut ootamist magavate ja poolmagavate lastega hotelli ees ja saimegi sisse. Olime sellest kõigest juba nii tüdinenud, et toale mingeid kõrgeid ootusi ei olnud.  Majja jõudes selgus, et midagi oli ka tubadega segamini läinud ja et ühte me siiski kõik ei mahu. Inga-Bel alla ei andnud ja näitas broneeringu ette. Saime siiski lõpuks õige toa. Tuppa jõudes tekkis täielik pingelangus, oli väga mugav kahetoaline, köögi, söögitoa ja pesuruumiga korter-tuba. Kõik oli meie jaoks valmis ja ruumi rohkemgi kui vaja. Kuna olime päris näljased, siis käisid mehed ka süüa toomas. Tagasi tulid nad hunniku banaanidega, sest kõik muu peale puuviljapoe, oli juba suletud või liiga keeruline korraldada. Niisis sõime kõhud banaani täis ja läksime magama. 

Hommikul läksime lubatud hommikusöögile, all baaris selgus aga, et seda teenust justkui ei pakutagi. Inga-Bel võttis taas broneeringu lahti ja selle peale toodi toidud lauda.
Olime end enne reisi Maroko kohta lugedes pisut ette valmistanud ja proovisime end teiste kogumustele toetudes valmis seada.
Üheks selliseks teadmiseks oli naisterahvaste riietumine. Kuigi ilm oli märtsi alguse kohta väga soe, siis panime selga pikemad riided ja võtsime kaasa sallid, millega vajadusel pead katta. Maiale oli vaja päris palju meelde tuletada, et ta tänaval ei eputaks ja tähelepanu ei tõmbaks. Alguses toimus ikka silmade pööritamine ja kuulsin paaril korral ka tagasisideks, et ma pingutan sellega üle.
Üsna kiirelt jõudis Maiani ka arusaamine, et see ei ole riik, kus saab ennast vabalt tunda. Meesterahvad ei olnud väga tagasihoidlikud ja Maia otsustas päris kiirelt, et oma blondid tuules lehvivad kiharad tuleb krunniks keerata.
Selle päeva üks esimesi eesmärke oli leida pangaautomaat ja võtta välja kohalikud dirhamid, et üldse linnas ja turul toimetada oleks võimalik. Eelmisel ööl sai Inga-Bel ühe kohalikuga tanklas diilile ning vahetas osa eurodest dirhamiteks, nii saime esimesed esmavajalikud toimetused tehtud.
Läksime kõrvalasuvasse ostukeskusesse raha välja võtma, meie Maiaga läksime automaadi järjekorda, Kaupo võttis Kauri kaasa ja läks keskust avastama. Esimese viie minutiga oli selge, et meil Maiaga kahekesi jääda ei olnud just kõige arukam tegu. Meesterahvad tulid juurde ja hüüdsid igasugu asju, nii palju nad inglise keelt siiski olid omandanud. Pangateller tegi Maiale musisuud ja minu pahase pilgu peale jagas seda ka minuga. Vaatasin abiotsivalt turvamehe poole, kes samuti telleri aktsiooniga liitus. See oligi hetk, kus saime aru, et naisel ei ole seal riigis mingit õigust ega häält. Ütlesin turvamehele, et Maia on alles 13, millele sain vastuseks, et 13 on juba hea küll. Kui
Kaupo tagasi tuli, tundsin end kohe turvalisemalt, sealtmaalt edasi me enam laiali ei läinud.

Otsustasime päeva alustada kohalikult turult, mis osutus üllatavalt rahulikuks ja viisakaks kohaks. Erinevalt ülejäänud linnast, ei olnud seal näha kerjuseid ja kodutuid ning kogu olemine ei olnud üldse pealetükkiv. Ise just pelgasin turu keskkonda.
Kuigi ka seal oli näha osasid "poode", kust ilmselgelt meietaolistelt turistidelt varastatud riided, mobiilid jms müügil olid. Päeva edenedes saime omal nahal tunda, kuidas asjad üldse sinna poodi jõuavad.

Vaatasime turul ringi ja proovisime erinevaid riideid. Enamjaolt olid müügil erinevad nahast tooted, mokassiinid ja meeste ürbid (ei tea nende täpset nimetust). Meestemoodi tutvustas laeval ka üks ajakiri, aga mulle tundus, et pigem on vist tegemist rahvariietega. Kohapeal olles oli näha, et suurem osa meestest tõesti kandiski neid riideid igapäevaselt. Ka Kaupo proovis üht ja teist kostüümi ja oli neist päris huvitatud, kuid kui esmane emotsioon lahtuma hakkas, siis taipas isegi, et ilmselt tulevikus need riided enam kasutust ei leiaks. Kaurile võtsime ühe printsiliku pleeditaolise ülerõiva, mis minule tundus pigem praktiline ja ilus rannarätik. Hispaania kevadet ja suve silmas pidades võib sellest veel kasu olla.
Mokassiinid tundusid ka kõik liiga ilusad, et neid sinna jätta, aga seekord me siiski neid ostma ei hakanud. Maia leidis sõpradele kingitusi ja oli oma ostude üle väga rõõmus.

Üsna varsti selgus põhjus, miks turg ülejäänud Tangeri linna kõrval nii rahulik koht tundus. Olime ühe poekese juures uudistamas, kui sinna tuli üks kerjuspoiss, kes näitas mingil põhjusel meile oma passi ja palus almust. Müüja palus tal korduvalt lahkuda, aga poiss oli väga järjekindel. Lõpuks maksid poeomanikud ise poisile, et too lahkuks ja kliendid rahule jätaks. Kerjusest lapsi oli tänavatel väga palju, ühel puhul nägime tervet vaatemängu, kuidas kerjamise süsteem on üles ehitatud. Ootasime ühes parklas ja nägime, kuidas üks noormees räbalates poisid ja tüdrukud parkla peale "lahti lasi" ning neid siis kaugusest käeviibete ja peanoogutustega juhendas, et kelle juurde minna. Lapsed said mündid kätte ja viisid mööda parklaserva liikudes vaikselt noormehe kätte, kes samuti  need ilmselt oma ülemusele toimetab. Taolist süsteemsust oli mitmel korral näha.

Kui olime piisavalt turul olnud, otsustasime veel linnas ringi vaadata ja leida söögikoht. Vaevalt saime turult välja, kui meile lähenes üks vanemas eas meesterahvas ja selgitas, et sellel väljakul on restoran paraku suletud, aga ta võib meile ühe normaalse restorani asukoha kätte näidata. Ta jõudis vaevu oma lause lõpetada, kui meenus, et just taoliste "abistajate" eest ühes reisiblogis ka hoiatati. Ütlesin ka Kaupole, et see on nüüd meie mitteametlik giid ja ta ootab selle jalutuskäigu eest tasu. Omal armsalt naiivsel kombel oli Kaupol siiski inimkonda rohkem usku ja ta otsustas mehe abi vastu võtta.

Jalutasime mööda tänavaid, mis nägid samuti väga turutaolised välja, ja jõudsime lõpuks restorani. Seal sai vanahärra sooja vastuvõtu osaliseks (eks ikka suurepärase pikaajalise koostöö eest), meid juhatati teisele korrusele ja jäime menüüd ootama. Tuleb tunnistada, et restoran oli väga-väga ilus ja täpselt selline nagu ma oma olin soovinud. Hinnad olid samuti mõistlikud, ühe inimese viiekäiguline lõuna maksis 16 eurot. Otsustasime jääda ning saime suurepärase toidu ja teeninduse osaliseks.
Nagu ette võis ennustada, siis vanahärra (edaspidi: giid) ei tahtnud kuidagi lahkuda, andsime talle pisut raha ja tänasime abi eest.

Umbes kümme minutit hiljem oli giid tagasi ning jalutas restoranis ringi ja varsti kutsus mind ja ringijooksvat Kauri katusele vaadet nautima. Olin sel hetkel väga kahe vahel, tundus kahtlane, aga samas nii avalikus kohas ei oleks tohtinud muret justkui olla. Ütlesin Kaupole ja teistele ka igaks juhuks, et liigume katusele. Üles jõudes selgus, et polnud kahtlast midagi, ka seal istusid ühed saksa turistid, kelle giid oli kohale toimetanud. Vaade oli tõesti eriline- kole ja samas justkui ilus ka. Kohutavalt vaene ja rikas linn samal ajal.

Restoranist välja jalutades oli giid meid kenasti uksel ootamas ja tema käitumine jättis mulje nagu me oleks tõepoolest omale eragiidi palganud ja see, et ta meiega kaasas käib, on täiesti loomulik päeva osa. Jalutasime muudkui edasi ja puiklesime väljapressijatest müüjate vahelt läbi. Vahepeal hüüdis giid, et läheme vales suunas ja et ühes või teises tänavas on palju huvitavamaid asju, mida näha. Ühel hetkel jõudsime omavahel kokkuleppele/arusaamisele, et järgneme siis giidile. Kuna ta oskas ka väga palju ajaloo ja eluolu kohta rääkida, siis oli tegelikult väga huvitav "tuur". Kolasime ringi piirkonnas, kus ööbivad paljud kuulsused, kui Tangeris käivad ning vaatasime üle maja, kus Mick Jagger omale korteri sai, kuulasime kuulujutte kohaliku kuninga ja tema naise lahkuminekust (mis oli tegelikult suur saladus, sest moslemid ei lahuta). Samuti rääkis mees oma perekonnast ja sellest, kuidas pojad käivad tal koolis, aga tütar on juba 14 ja tema enam kooli ei vaja, vaid peab ema kõrvalt kodutöid õppima, et varsti mehele minna.

Kohalikku eluolu oli võõrastav näha, tänavad olid üsna räpakad, kodutuid loomi liikus väga palju ja pisiksesed, kaurivanused põnnid jooksid ilma igasuguse järelvalveta lihtsalt tänavatel ringi.
Vahepeal hakkas tunduma, et oleme rumalad turistid, keda veetakse läbi kitsaste tänavate, et neid oleks lihtsam röövida. Mõlemal pool tänavat seisid giidi noored sõbrad, kes kampadena aega veetsid ja teda rõõmsalt tervitasid. Osad neist sõpradest "koperdasid kogemata" mulle korduvalt seljakoti otsa. Õnneks olin jõulude ajal saanud uue koti, mida reklaamitakse vargakindla seljakotina. Tõesti pean ütlema, et olenemata kõikidest püüdlusest, ei õnnestunud kellelgi mu kotist midagi kätte saada. Tobedaks muutis kogu olukorra ka see, et noormehed liikusid kambakesi ja ka Kaupo ei oleks saanud suurt midagi aidata ja parandada, kui suuremaks tüliks oleks läinud. Kuna olukord oli suhteliselt pinev, siis oli mul lihtsam pidevalt vabandada, et oma suure ja kohmaka olekuga kõigile koguaeg ja korduvalt ette jäin.

Ühel korral nägin ka pealt, kus üks umbes kaheksane poiss proovis Maia käekotist midagi kätte saada. Kuna kandsin tol hetkel Kauri süles, siis ei saanud kiirelt muud teha, kui talle jalaga tagant "koputada" ja jooksu ta pistiski. Maia oli sellest väga häiritud ega leidnud enam oma telefoni, see varjutas kogu tema päeva veelgi. Hiljem siiski selgus, et ta oli selle autosse jätnud.
Vürtsi lisas ka see, et giid tahtis hirmsasti väikseid põnne sülle võtta. Pidevalt oli tunne, et nüüd võtab ühe põnnidest sülle ja annab kellelegi lahtise ukse vahelt sisse, kellel kiiremad jalad. Ilmselt tundub ülepingutatud, kuid kogu päeva pingelisust arvestades pole ime, et sellised mõtted pähe tulid. Eriti kuna meie nööbid on Maroko mõistes ikkagi väga blondid ja erilised.
Tuuri lõpus tuli giidile maksta, nagu ette ennustasimegi. Andsime siis oma äranägemise järgi tasu, millega giid rahul ei olnud ja vihjas, et teised maksavad kaks korda sama palju. Ilmselt selline lause, mida ta kõigiga kasutab. Kaupo hakkas hiljem sealsete inimestega suhtlemise kohta nimetama seda suhtluseks, kus kogu aeg taksomeeter jookseb. Nii oligi ja seda ei saa pahaks panna, kuna on selle kultuuri osa ning nii on nad harjunud elama. Andsime endale aru, et kuna meie oleme külalised kellegi teise riigis ja kodus, siis ei ole mõtet oodata, et seal kehtivad meie reeglid ja kombed.

Otsustasime veel linnast veidi välja sõita ja vaadata kohta, kus nö saavad kokku Atlandi ookean ja Vahemeri ning kuhu kuulu järgi oli uppunud Atlantis. Lisaks kolasime veel Heraklese koobastes ning puhkasime oma pinges närve.
Kogu päev oli pehmelt öeldes emotsioonideküllane ja kui oma tuuri lõpetasime, siis otsustasime, et läheme ööseks tagasi Hispaaniasse ja sellest seiklusest meile täiesti piisas. Ilmselt oleks see olnud teistsugusem kogemus, kui oleksime läinud vaid täiskasvanutega, kuid põnnidel ja teismelistel tuli ikka intensiivselt silma peal hoida. Kuna otsustasime tagasi minna, siis võtsime arvesse, kui napilt eelmisel korral laevale jõudsime ja plaanisime hakata liikuma kaks tundi varem, et jõuaks vajadusel bürokraatiaga tegeleda.

Taaskord saime õppetunni, kuigi olime sadamas oluliselt varem, siis tekkis ikka olukord, kus meile anti teada, et oleme vales järjekorras ja tuleb leida teine koht, kust meie laev väljub. Kuna sadama ala oli väga suur ja seal liikumine võttis aega, siis leidsime end olukorrast, kus hakkasime taaskord vaikselt hiljaks jääma. Kõige tipuks "võeti meid maha" veel enne taaskordset katset sadamasse siseneda. Kaupo ja Jarmo käsutati autodest välja võeti rutates kuhugi kaasa. Jäime lastega ja Inga-Beliga segaduses ootama, et mis sai ja mis veel saama hakkab. Ootamine oli väga pingeline, laev hakkas väljuma ja mehi kuskil näha ei olnud. Järsku nägime neid nurga tagant välja jooksmas, paberid käes. Kaupo hüppas autosse ja selgitas, et neile öeldi, et laevapiletid, mis tagasisõiduks olid ostetud ei sobi ja neile tuleb nüüd kiirelt juurde maksta, muidu laevale ei saa. Maksime 60 eurot pere kohta juurde ja see pidi tagama pääsu laevale. Kaupo meelest oli tegu siiski altkäemaksuga, mis oli meil sadamasse sisse sõites esimesel korral jäänud tasumata. Samas ei olnud kellegi poole selle murega võimalik ka pöörduda, kuna protsessi juhtisidki kohaliku piirivalve inimesed. Ilmselt oli tegemist skeemiga, mis aitab turistidelt raha välja petta. Maksmata jätmise korral poleks aga üldse laevale saanud.

Et seiklused ikka liiga vara ei lõppeks, siis oli järjekord sadamas väga aeglane. Autosid polnudki palju, kuid kõik protseduurid võtsid kohutavalt aega. Pidime mööda sõitma mitmest putkast, iga koht kontrollis või küsis midagi (ilmselt eesmärgiks töökohtade olemasolu). Viimaks juba tundus, et saamegi laevale, kui jõudsime viimasesse järjekorda, kus toimus autode röntgenkontroll, mis võttis päris palju aega. Laeva väljumise ajast oli  juba 10 minutit möödas, kuid meid ikka võeti veel vastu. Jäime lootusrikkaks, et ehk selle lisatasu eest oodatakse meid ära.  Niisiis kupatati pered autodest välja ja autod läksid kontrolli. Seisime siis sadamas reas, viis last kaasas ja ei osanud enam muud teha kui naerda.

Lõpuks jõudsime laeva järjekorda ja selgus, et see on endiselt sadamas, suur hulk autosid veel samuti peale laadimata. Parkisime oma auto laeva sisse ära ja ootasime väljumist. Oodates saime aru, et me ei olnudki tegelikult hiljaks jäänud, sest kuigi laeva väljumisaeg oli 21:30, siis tegelikult väljus see alles 22:45. Inimesed magasid maas ja vahekäikudes, ka Inga-Belil õnnestus lapsed puhkama saada. Meie Kauriga jalutasime kogu kaks tundi laevas ringi, kuna temal veel mingil imekombel jätkus energiat. Jõudsime Hispaaniasse kella ühe ajal öösel ja nii suurt kergendust ei olnud ammu tundnud.

Vaabruar- külalised ja Gibraltar

Ilmselt on näha, et kui maikuus kirjutan veebruari tegemistest, siis on pikk vahe postitustele sisse jäänud. Kirjutamist ma päris kõrvale ei jätnud, tegelesin blogi asemel magistritööga ja veel viimaste ainete sooritamisega, seega on täiesti võimalik, et sel aastal õnnestub praktika kõrvalt ka ülikool lõpetada.
Nüüd siis esimene hingetõmbehetk üle pika aja- istun siin läpakas süles, päike paistab, üks laps teeb kõrval toas eesti keele tasemetööd ja teine on vaigistamiseks nutitelefonis  ja vaatab, kuidas kilpkonnad munadest kooruvad (Aasta Emadel see koht vahele jätta!). Olen kaustadesse ära sorteerinud mitme kuu fotod ja valmis postitusi "vorpima".

Kaur abistab Milat puu otsa ronimisel

Veebruar siis- see oli aeg, mida väga pikalt ootasin, kuna meid külastasid esimesed sõbrad Eestist. Tegemist oli perekonnaga, kellega tutvusime neonataalosakonnas, kui Kaur sündis. Beebid (Kaur ja Mila) veetsid koos aega imikute intensiivis ja meie Inga-Beliga ootasime kõrvalpalatis, millal beebid "valmis saavad" ja meiega liituvad.
Inimestele ikka meeldib küsida, et miks üks või teine asi nendega juhtub, nii ka mulle. Kauri sündides mõtlesin pidevalt, et miks just meil enneaegne laps sündis. Nüüd siis teame - me poleks muidu kohtunud nende ägedate perekondadega  ja oleksime hulga sõprade võrra vaesemad.
Ja üks neist perekondadest oli piisavalt hulljulge, et võtta kaasa oma kolm last ja end meie poole teele seada.
Kuna külalised peatusid meie kodus, siis oli siin ikka paras Segasummasuvila.
Kokku oli korteris seega viis täiskasvanut (arvestame sisse ka majanaaber Humberto) ja viis last, vanuses 13, 10, 3, 3 ja 1. Suurema osa päevast kolasime mööda Lõuna-Hispaaniat ja ümberkaudseid linnu ringi, kuid õhtuks tulime üldjuhul tagasi. Koos tähistasime vabariigi aastapäeva ja tegime eestipärast toitu. Kui suure osa ajast olin mina ikkagi tööinimene, siis õnneks jäi nende külastusaja sisse ka pikk nädalavahetus, mil otsustasime võtta lapsed ja minna Gibraltarile ja Marokosse.

Erinevalt eelmisest Gibraltri reisist, olid seekord passid kaasas ja ettevalmistus hea. Plaanisime võtta vabalt, et kui ühe päevaga ei jaksa pudinad tippu vurada, siis ööbime kaljul ja kolame järgmisel päeval edasi. Optimistlik plaan oli aga jõuda pealelõunal tippu ja seejärel tagasi alla ning autodega laevale ning üle väina Marokosse. Enne Gibraltarit käisime veel läbi Algecirasest, et osta laevapiletid ette ja olla igaks juhuks valmis. Mina ja Inga-Bel jäime lastega kolama, kuni mehed käisid pileteid ostmas. Õnneks selgus, et piletid on kehtivad aasta jooksul ja mõlemale suunale. Seega ei olnud oluline, millal otsustame välja sõita. Samuti ei pressinud meid ajagraafik Marokos, saime soovi korral ka sinna kauemaks jääda.

Kuna olime varem Girbraltaril käinud, siis teadsime üht head parkimiskohta, kuhu mahuks kenasti mõlemad autod ja mis on looduspargile piisaval lähedal. Kohale jõudes selgus, et kogu piirkond oli suures ulatuses üles kaevatud ning parklat ega seda ümbritsevaid maju enam ei olnud. Kaupo sõitis endale kohase enesekindlusega ehitusplatsile laiutas natuke käsi ja kohe suunatigi meid edasi elanikele mõeldud parklasse. Tegime näo, et teame täpselt kuhu läheme ja mida teeme. Saimegi autod ära pargitud, titekärud lahti pakitud ja väike toidumoon kaasa ning seiklus võis alata.
Veebruari kohta oli ilm suurepärane, liiga palavgi. Õnneks oli kalju otsas tuuline ja see jahutas päris hästi. Ise kõndides polekski ehk väga hull olnud, aga kuna kaasas oli kolm põnni, siis tähendas see vahetustega kärude lükkamist ja kukil kandmist, mis järsust mäest üles kõndimise päris korralikuks treeninguks muutis.

Minul oli Gibraltari külastuseks kaks eesmärki: vallutada SkyWalk ja külastada rippsilda.

Mõlemaga saime hakkama. SkyWalki jaoks pidin ennast eelnevalt ette valmistama, kuna tegemist on klaasist vaateplatvormiga, kust kenasti näha Aafrika ja Gibraltar kogu ilus. Kuna ma ei julge üldjuhul Teletorniski nende klaasist ümmarguste ringikeste peale astuda, siis tundus vaateplatvorm täiesti võimatu missioon. Kohale jõudes oli aga veri nii käimas, et hirmu polnud enam üldse, erinevalt oma tavapärasest kanaemadusest, võtsin isegi Kauri ja Maia endaga kaasa. Ühel hetkel märkasin, et üks vaateplatvormi osa oli suletud, kuna klaaspõrandas oli pikk pragu- aga ei mingit hirmu. Isegi täpselt ei tea, miks suurt hirmu ei tekkinud.
Kaur oli esialgu veidi ettevaatlik, aga hiljem ronis kärust välja jooksis ringi.
Enne vaateplatvormile minemist selgus, et teisel pereisal, Jarmol, oli kõrgusekartus ja tema otsustas siiski alla jääda. Sellele vaatamata oli temast päris julge samm ette võtta matk kalju otsa.


Mööda Gibraltari külge viib alla järsk sikk-sakk trepp, mida sõja ajal liikumiseks kasutati, selle nimi

on Mediterranean steps. Otsustasime teha proovi neist alla minna. Inga-Bel, Jarmo ja nende lapsed võtsid kärud ja liikusid tuldud teed tagasi, meie pere hakkas treppidest liikuma. Treppide kalle oli päris talutav, kuid liikumise muutis raskeks killustik, mis oli piknikualadelt trepile valgunud. Lisaks sellele, et jalad olid saanud päris tugevat koormust ja all värisesid, tuli silmas pidada ka ahve, kelle agressiivsuse eest hoiatavaid silte nägime. Siinsed ahvid on üldjuhul üsna sõbralikud, kuid teatud kalju osades on nad pisut keerukama iseloomuga ja seetõttu on välja pandud hoiatused. Kõrvalt on näha, kuidas Möödume hoiatusest, samas ahv istub sildi juures.

Kui muidu on ahvid suhteliselt sõbralikud ja inimestega harjunud, siis tasub toiduga olla ettevaatlik. Näiteks esimestel kordadel me ei teadnud, et ahvidele puuviljade andmine on keelatud ja trahv 3000£.
 Ühel korral juhtus ka nii, et Kaur oli Kaupo kukil ja sõi banaani, kui suurem ahv siis kuskilt kaugelt hoogu võttis ja Kaurilt banaani ära võttis. Kauril oli minirüselusest tükk aega põsel sinikas ja ahve ta enam nunnuks ei kutsu.
Jäätise ning muu kraamiga ei tasu samuti ringi jalutada, kuna need võetakse lihtsalt käest ära. Samuti tuuseldavad nad prügikastides ja söövad kõike, mida leiavad.

Teel alla otsisime üles ka silla, kuhu plaanisime varasemalt minna. Ilm oli väga tuuline, aga sild oli minu eelnevast ettekujutusest oluliselt stabiilsem. Alguses ei julgenud Kauri sinna peale lasta, aga lähemale jõudes oli näha, et silla külgede alumine pool oli võrguga kaetud.
Saime tolleks päevaks oma kõrguseelamused kätte ja hakkasime tagasi alla minema.
Parklasse jõudes olid jalad nii väsinud, et vaevu kandsid mind ja olime valmis kohe alla sõitma ning laevale minema. Paraku kaotasime ära oma sõbrad, keda ei õnnestunud ka telefonitsi kätte saada. Pisut aega oodates, otsustasime siiski edasi liikuda ja kuskil söömiseks peatuda. Alla jõudes aga ei suutnud me kuskilt parkimiskohta leida ja seetõttu seadsime end järjekorda, et "Inglismaalt" taas Hispaaniasse pääseda. Järjekorras olles saime lõpuks kätte ka sõbrad, kes meist küll veidi tagapool ootasid. Kalkuleerisime aegu ja marsruuti ning mõistsime, et kui ikka väga-väga hästi läheb, siis õnnestub laevalegi jõuda.
Suure kiirustamise peale jõudsime lõpuks laevale ja olime valmis Aafrikasse minema.