Vaabruar- külalised ja Gibraltar

Ilmselt on näha, et kui maikuus kirjutan veebruari tegemistest, siis on pikk vahe postitustele sisse jäänud. Kirjutamist ma päris kõrvale ei jätnud, tegelesin blogi asemel magistritööga ja veel viimaste ainete sooritamisega, seega on täiesti võimalik, et sel aastal õnnestub praktika kõrvalt ka ülikool lõpetada.
Nüüd siis esimene hingetõmbehetk üle pika aja- istun siin läpakas süles, päike paistab, üks laps teeb kõrval toas eesti keele tasemetööd ja teine on vaigistamiseks nutitelefonis  ja vaatab, kuidas kilpkonnad munadest kooruvad (Aasta Emadel see koht vahele jätta!). Olen kaustadesse ära sorteerinud mitme kuu fotod ja valmis postitusi "vorpima".

Kaur abistab Milat puu otsa ronimisel

Veebruar siis- see oli aeg, mida väga pikalt ootasin, kuna meid külastasid esimesed sõbrad Eestist. Tegemist oli perekonnaga, kellega tutvusime neonataalosakonnas, kui Kaur sündis. Beebid (Kaur ja Mila) veetsid koos aega imikute intensiivis ja meie Inga-Beliga ootasime kõrvalpalatis, millal beebid "valmis saavad" ja meiega liituvad.
Inimestele ikka meeldib küsida, et miks üks või teine asi nendega juhtub, nii ka mulle. Kauri sündides mõtlesin pidevalt, et miks just meil enneaegne laps sündis. Nüüd siis teame - me poleks muidu kohtunud nende ägedate perekondadega  ja oleksime hulga sõprade võrra vaesemad.
Ja üks neist perekondadest oli piisavalt hulljulge, et võtta kaasa oma kolm last ja end meie poole teele seada.
Kuna külalised peatusid meie kodus, siis oli siin ikka paras Segasummasuvila.
Kokku oli korteris seega viis täiskasvanut (arvestame sisse ka majanaaber Humberto) ja viis last, vanuses 13, 10, 3, 3 ja 1. Suurema osa päevast kolasime mööda Lõuna-Hispaaniat ja ümberkaudseid linnu ringi, kuid õhtuks tulime üldjuhul tagasi. Koos tähistasime vabariigi aastapäeva ja tegime eestipärast toitu. Kui suure osa ajast olin mina ikkagi tööinimene, siis õnneks jäi nende külastusaja sisse ka pikk nädalavahetus, mil otsustasime võtta lapsed ja minna Gibraltarile ja Marokosse.

Erinevalt eelmisest Gibraltri reisist, olid seekord passid kaasas ja ettevalmistus hea. Plaanisime võtta vabalt, et kui ühe päevaga ei jaksa pudinad tippu vurada, siis ööbime kaljul ja kolame järgmisel päeval edasi. Optimistlik plaan oli aga jõuda pealelõunal tippu ja seejärel tagasi alla ning autodega laevale ning üle väina Marokosse. Enne Gibraltarit käisime veel läbi Algecirasest, et osta laevapiletid ette ja olla igaks juhuks valmis. Mina ja Inga-Bel jäime lastega kolama, kuni mehed käisid pileteid ostmas. Õnneks selgus, et piletid on kehtivad aasta jooksul ja mõlemale suunale. Seega ei olnud oluline, millal otsustame välja sõita. Samuti ei pressinud meid ajagraafik Marokos, saime soovi korral ka sinna kauemaks jääda.

Kuna olime varem Girbraltaril käinud, siis teadsime üht head parkimiskohta, kuhu mahuks kenasti mõlemad autod ja mis on looduspargile piisaval lähedal. Kohale jõudes selgus, et kogu piirkond oli suures ulatuses üles kaevatud ning parklat ega seda ümbritsevaid maju enam ei olnud. Kaupo sõitis endale kohase enesekindlusega ehitusplatsile laiutas natuke käsi ja kohe suunatigi meid edasi elanikele mõeldud parklasse. Tegime näo, et teame täpselt kuhu läheme ja mida teeme. Saimegi autod ära pargitud, titekärud lahti pakitud ja väike toidumoon kaasa ning seiklus võis alata.
Veebruari kohta oli ilm suurepärane, liiga palavgi. Õnneks oli kalju otsas tuuline ja see jahutas päris hästi. Ise kõndides polekski ehk väga hull olnud, aga kuna kaasas oli kolm põnni, siis tähendas see vahetustega kärude lükkamist ja kukil kandmist, mis järsust mäest üles kõndimise päris korralikuks treeninguks muutis.

Minul oli Gibraltari külastuseks kaks eesmärki: vallutada SkyWalk ja külastada rippsilda.

Mõlemaga saime hakkama. SkyWalki jaoks pidin ennast eelnevalt ette valmistama, kuna tegemist on klaasist vaateplatvormiga, kust kenasti näha Aafrika ja Gibraltar kogu ilus. Kuna ma ei julge üldjuhul Teletorniski nende klaasist ümmarguste ringikeste peale astuda, siis tundus vaateplatvorm täiesti võimatu missioon. Kohale jõudes oli aga veri nii käimas, et hirmu polnud enam üldse, erinevalt oma tavapärasest kanaemadusest, võtsin isegi Kauri ja Maia endaga kaasa. Ühel hetkel märkasin, et üks vaateplatvormi osa oli suletud, kuna klaaspõrandas oli pikk pragu- aga ei mingit hirmu. Isegi täpselt ei tea, miks suurt hirmu ei tekkinud.
Kaur oli esialgu veidi ettevaatlik, aga hiljem ronis kärust välja jooksis ringi.
Enne vaateplatvormile minemist selgus, et teisel pereisal, Jarmol, oli kõrgusekartus ja tema otsustas siiski alla jääda. Sellele vaatamata oli temast päris julge samm ette võtta matk kalju otsa.


Mööda Gibraltari külge viib alla järsk sikk-sakk trepp, mida sõja ajal liikumiseks kasutati, selle nimi

on Mediterranean steps. Otsustasime teha proovi neist alla minna. Inga-Bel, Jarmo ja nende lapsed võtsid kärud ja liikusid tuldud teed tagasi, meie pere hakkas treppidest liikuma. Treppide kalle oli päris talutav, kuid liikumise muutis raskeks killustik, mis oli piknikualadelt trepile valgunud. Lisaks sellele, et jalad olid saanud päris tugevat koormust ja all värisesid, tuli silmas pidada ka ahve, kelle agressiivsuse eest hoiatavaid silte nägime. Siinsed ahvid on üldjuhul üsna sõbralikud, kuid teatud kalju osades on nad pisut keerukama iseloomuga ja seetõttu on välja pandud hoiatused. Kõrvalt on näha, kuidas Möödume hoiatusest, samas ahv istub sildi juures.

Kui muidu on ahvid suhteliselt sõbralikud ja inimestega harjunud, siis tasub toiduga olla ettevaatlik. Näiteks esimestel kordadel me ei teadnud, et ahvidele puuviljade andmine on keelatud ja trahv 3000£.
 Ühel korral juhtus ka nii, et Kaur oli Kaupo kukil ja sõi banaani, kui suurem ahv siis kuskilt kaugelt hoogu võttis ja Kaurilt banaani ära võttis. Kauril oli minirüselusest tükk aega põsel sinikas ja ahve ta enam nunnuks ei kutsu.
Jäätise ning muu kraamiga ei tasu samuti ringi jalutada, kuna need võetakse lihtsalt käest ära. Samuti tuuseldavad nad prügikastides ja söövad kõike, mida leiavad.

Teel alla otsisime üles ka silla, kuhu plaanisime varasemalt minna. Ilm oli väga tuuline, aga sild oli minu eelnevast ettekujutusest oluliselt stabiilsem. Alguses ei julgenud Kauri sinna peale lasta, aga lähemale jõudes oli näha, et silla külgede alumine pool oli võrguga kaetud.
Saime tolleks päevaks oma kõrguseelamused kätte ja hakkasime tagasi alla minema.
Parklasse jõudes olid jalad nii väsinud, et vaevu kandsid mind ja olime valmis kohe alla sõitma ning laevale minema. Paraku kaotasime ära oma sõbrad, keda ei õnnestunud ka telefonitsi kätte saada. Pisut aega oodates, otsustasime siiski edasi liikuda ja kuskil söömiseks peatuda. Alla jõudes aga ei suutnud me kuskilt parkimiskohta leida ja seetõttu seadsime end järjekorda, et "Inglismaalt" taas Hispaaniasse pääseda. Järjekorras olles saime lõpuks kätte ka sõbrad, kes meist küll veidi tagapool ootasid. Kalkuleerisime aegu ja marsruuti ning mõistsime, et kui ikka väga-väga hästi läheb, siis õnnestub laevalegi jõuda.
Suure kiirustamise peale jõudsime lõpuks laevale ja olime valmis Aafrikasse minema.