Maroko

Nagu öeldud, siis läksime Marokosse otse Gibraltarilt ja kiirustasime laevale, sinna jõudmine läks väga napilt ja sai kogeda pisut närvikõdi.
Laevasõit pidi kestma umbes tunni, kuid tegelikult läks kohalejõudmiseks ikka kaks tundi ja pisut pealegi. Laeval toimus ka passikontroll, kuna vahetasime mannert ja lahkusime Euroopast. Ega me alguses ei saanudki päris täpselt aru, et miks inimesed ühtäkki rivvi võtsid ja kannatlikult ootasid. Arvasime, et ehk mingi kohalik kontroll või muud sellist.
Vaatepilt oli järgmine- laua taga istus meesterahvas, ei kandnud ta mingit vormi ega midagi sellist, mis oleks lasknud arvata, et tegemist võib olla piirivalve või politseiga. Laua peale oli pandud A4 paber kohalikus keeles oleva kirjaga (araabia tähestiku lugemisel ei ole me ka kuigi vilunud).
Kuna kõik seal väga truult seisid ja ootasid ning pabereid täitsid, otsustas Kaupo igaks juhuks küsima minna, et millega tegemist ja kas me peaksime ka antud aktsiooniga kuidagi seotud olema. Tuligi välja, et passikontroll ja kõik peavad oma korda ootama. Läksime teist perekonda ka teavitama, et tuleb kontrolli minna.
Otsisime passid välja ja võtsime siis viie väsinud lapsega rivisse, ei olnud lihtne ootamine. Kaur ja Mila otsustasid veel ümber postide tantsu lüüa ja Kaur viskas mõned breiktantsu liigutused ka sisse. Saime igasuguseid pilke- alates sellest, et küll on armsad lapsed, kuni nende pilkudeni, mis andsid kehakeele ja näoilmetega mõista, et valge inimene ei oska ikkagi last kasvatada.
Kui lõpuks meie kord kätte jõudis, siis pidime väga detailselt lahti kirjeldama, kes oleme, kust tuleme, millega tegeleme ja millised on meie motiivid Maroko külastamisel, samuti pidime teada andma, kus ööbime ja kui kauaks plaanime jääda. Esimese öö jaoks oli Inga-Bel hotelli broneerinud, aga kuna plaanisime kohapeal otsustada, kui kauaks jääme, siis edasise osas ei osanud täpset infot anda. Niisiis improviseerisime ja ütlesime, et tuleme järgmisel õhtul tagasi. Kui meid Aafrika jaoks sobivateks oli tunnistatud, siis saime loa riiki siseneda.

Laevalt maha minnes oli kaks esimest kriitilist probleemi vaja lahendada- teise pere autol hakkas kütus lõppema ja samuti oli vaja soetada kohalik SIM kaart, et pääseks internetti ja selle abil leida üles hotell. Meie külastuseks valitud linn oli Tanger, kuna see asus sadamale kõige lähemal. Reis sadamast esimesse tanklasse oli emotsiooniderohke. Esiteks muutis sõidu keeruliseks pimedus, kiirtee valgustamisele ei olnud suurt rõhku pandud. Teiseks kolasid tee ääres ringi noorte meeste kambad, kes siis tee ääres lihtsalt nö hängisid ja aega veetsid. Vahepeal sattusid nad ka teele, hüppasid üle tee piirete jne. Üsna ruttu saime aru, et teisele autole kütuse leidmine on väga oluline ja siin tee äärde jääda kindlasti ei tahaks.
Esimeses tanklas saime kõigile esimestele muredele lahendused ja sõitsime edasi Tangeri poole, hotelli otsima. Inga-Bel oli sinna varem ka kirjutanud ja aadressi küsinud, kuid täpset vastust ei saanud. See oli rohkem selline üldine asukoht, et Mariane ostukeskuse juures olev hotell. Panime mapsi keskuse nime sisse ja sattusime eramajade piirkonda, kus ühes majas asus samanimeline hambaravi. Hotelli selle juures ei olnud, aeg hiline ja emotsioonid liiklemisest "ülevad".
Liiklus nimelt vajaks täiesti eraldi postitust, mul oli lihtsalt hea meel, et ise roolis ei pidanud olema. Üle kahesuunalise ja kolmerealise kiirtee, mis linna sisse viis, jalutasid inimesed ilma igasuguse hirmuta, mõnel veel väike laps näpu otsas ja teine kärus. Kuigi teekattemärgistus lubas arvata, et tee on kolmerealine, siis tegelikult oli see sisetunde küsimus. Eriti keeruliseks muutis see liiklemise ringteedel, kus tuli sõita lihtsalt seal, kus tundus, et võiks autojagu ruumi olla või kuhu tundus, et oli võimalik autojagu ruumi teha. Ringteelt väljumine oli samuti riskantne, suurema osa ajast hoidsin lihtsalt uksest kinni ja katsin silmi. Olin täiesti kindel, et sellel reisil teeme rendiautodele liiga.
Lõpuks, tee küsimise ja mapsi abil ning natuke teekonda meenutades, jõudsimegi hotellini, selgus, et siin täpseid aadresse hoonetel ei olegi. Ka tänavanimetusi ning majanumbreid ei ole kombeks hoonetele kinnitada.
Hotelli jõudes selgus, et uksed on lukus ja keegi sõnumitele ei vasta, telefoninumbrit Inga-Belil samuti ei olnud. Lapsed olid autos selle aja peale juba magama jäänud ja olid tekkide sisse keeratuna meil kaenlas.

Maja ees jalutas aga edasi-tagasi üks kodutu meesterahvas, kes pisut prantsuse keelt rääkis, õnneks oskas seda ka Inga-Bel. Tuli välja, et tegemist ongi mitteametliku hotellitöötajaga, kes aitab väikese jootraha eest külastajatel parkida ja omanikuga ühendust võtta. Nii võttiski mees oma mobiili välja ja helistas majarahva kohale. Seega pisut ootamist magavate ja poolmagavate lastega hotelli ees ja saimegi sisse. Olime sellest kõigest juba nii tüdinenud, et toale mingeid kõrgeid ootusi ei olnud.  Majja jõudes selgus, et midagi oli ka tubadega segamini läinud ja et ühte me siiski kõik ei mahu. Inga-Bel alla ei andnud ja näitas broneeringu ette. Saime siiski lõpuks õige toa. Tuppa jõudes tekkis täielik pingelangus, oli väga mugav kahetoaline, köögi, söögitoa ja pesuruumiga korter-tuba. Kõik oli meie jaoks valmis ja ruumi rohkemgi kui vaja. Kuna olime päris näljased, siis käisid mehed ka süüa toomas. Tagasi tulid nad hunniku banaanidega, sest kõik muu peale puuviljapoe, oli juba suletud või liiga keeruline korraldada. Niisis sõime kõhud banaani täis ja läksime magama. 

Hommikul läksime lubatud hommikusöögile, all baaris selgus aga, et seda teenust justkui ei pakutagi. Inga-Bel võttis taas broneeringu lahti ja selle peale toodi toidud lauda.
Olime end enne reisi Maroko kohta lugedes pisut ette valmistanud ja proovisime end teiste kogumustele toetudes valmis seada.
Üheks selliseks teadmiseks oli naisterahvaste riietumine. Kuigi ilm oli märtsi alguse kohta väga soe, siis panime selga pikemad riided ja võtsime kaasa sallid, millega vajadusel pead katta. Maiale oli vaja päris palju meelde tuletada, et ta tänaval ei eputaks ja tähelepanu ei tõmbaks. Alguses toimus ikka silmade pööritamine ja kuulsin paaril korral ka tagasisideks, et ma pingutan sellega üle.
Üsna kiirelt jõudis Maiani ka arusaamine, et see ei ole riik, kus saab ennast vabalt tunda. Meesterahvad ei olnud väga tagasihoidlikud ja Maia otsustas päris kiirelt, et oma blondid tuules lehvivad kiharad tuleb krunniks keerata.
Selle päeva üks esimesi eesmärke oli leida pangaautomaat ja võtta välja kohalikud dirhamid, et üldse linnas ja turul toimetada oleks võimalik. Eelmisel ööl sai Inga-Bel ühe kohalikuga tanklas diilile ning vahetas osa eurodest dirhamiteks, nii saime esimesed esmavajalikud toimetused tehtud.
Läksime kõrvalasuvasse ostukeskusesse raha välja võtma, meie Maiaga läksime automaadi järjekorda, Kaupo võttis Kauri kaasa ja läks keskust avastama. Esimese viie minutiga oli selge, et meil Maiaga kahekesi jääda ei olnud just kõige arukam tegu. Meesterahvad tulid juurde ja hüüdsid igasugu asju, nii palju nad inglise keelt siiski olid omandanud. Pangateller tegi Maiale musisuud ja minu pahase pilgu peale jagas seda ka minuga. Vaatasin abiotsivalt turvamehe poole, kes samuti telleri aktsiooniga liitus. See oligi hetk, kus saime aru, et naisel ei ole seal riigis mingit õigust ega häält. Ütlesin turvamehele, et Maia on alles 13, millele sain vastuseks, et 13 on juba hea küll. Kui
Kaupo tagasi tuli, tundsin end kohe turvalisemalt, sealtmaalt edasi me enam laiali ei läinud.

Otsustasime päeva alustada kohalikult turult, mis osutus üllatavalt rahulikuks ja viisakaks kohaks. Erinevalt ülejäänud linnast, ei olnud seal näha kerjuseid ja kodutuid ning kogu olemine ei olnud üldse pealetükkiv. Ise just pelgasin turu keskkonda.
Kuigi ka seal oli näha osasid "poode", kust ilmselgelt meietaolistelt turistidelt varastatud riided, mobiilid jms müügil olid. Päeva edenedes saime omal nahal tunda, kuidas asjad üldse sinna poodi jõuavad.

Vaatasime turul ringi ja proovisime erinevaid riideid. Enamjaolt olid müügil erinevad nahast tooted, mokassiinid ja meeste ürbid (ei tea nende täpset nimetust). Meestemoodi tutvustas laeval ka üks ajakiri, aga mulle tundus, et pigem on vist tegemist rahvariietega. Kohapeal olles oli näha, et suurem osa meestest tõesti kandiski neid riideid igapäevaselt. Ka Kaupo proovis üht ja teist kostüümi ja oli neist päris huvitatud, kuid kui esmane emotsioon lahtuma hakkas, siis taipas isegi, et ilmselt tulevikus need riided enam kasutust ei leiaks. Kaurile võtsime ühe printsiliku pleeditaolise ülerõiva, mis minule tundus pigem praktiline ja ilus rannarätik. Hispaania kevadet ja suve silmas pidades võib sellest veel kasu olla.
Mokassiinid tundusid ka kõik liiga ilusad, et neid sinna jätta, aga seekord me siiski neid ostma ei hakanud. Maia leidis sõpradele kingitusi ja oli oma ostude üle väga rõõmus.

Üsna varsti selgus põhjus, miks turg ülejäänud Tangeri linna kõrval nii rahulik koht tundus. Olime ühe poekese juures uudistamas, kui sinna tuli üks kerjuspoiss, kes näitas mingil põhjusel meile oma passi ja palus almust. Müüja palus tal korduvalt lahkuda, aga poiss oli väga järjekindel. Lõpuks maksid poeomanikud ise poisile, et too lahkuks ja kliendid rahule jätaks. Kerjusest lapsi oli tänavatel väga palju, ühel puhul nägime tervet vaatemängu, kuidas kerjamise süsteem on üles ehitatud. Ootasime ühes parklas ja nägime, kuidas üks noormees räbalates poisid ja tüdrukud parkla peale "lahti lasi" ning neid siis kaugusest käeviibete ja peanoogutustega juhendas, et kelle juurde minna. Lapsed said mündid kätte ja viisid mööda parklaserva liikudes vaikselt noormehe kätte, kes samuti  need ilmselt oma ülemusele toimetab. Taolist süsteemsust oli mitmel korral näha.

Kui olime piisavalt turul olnud, otsustasime veel linnas ringi vaadata ja leida söögikoht. Vaevalt saime turult välja, kui meile lähenes üks vanemas eas meesterahvas ja selgitas, et sellel väljakul on restoran paraku suletud, aga ta võib meile ühe normaalse restorani asukoha kätte näidata. Ta jõudis vaevu oma lause lõpetada, kui meenus, et just taoliste "abistajate" eest ühes reisiblogis ka hoiatati. Ütlesin ka Kaupole, et see on nüüd meie mitteametlik giid ja ta ootab selle jalutuskäigu eest tasu. Omal armsalt naiivsel kombel oli Kaupol siiski inimkonda rohkem usku ja ta otsustas mehe abi vastu võtta.

Jalutasime mööda tänavaid, mis nägid samuti väga turutaolised välja, ja jõudsime lõpuks restorani. Seal sai vanahärra sooja vastuvõtu osaliseks (eks ikka suurepärase pikaajalise koostöö eest), meid juhatati teisele korrusele ja jäime menüüd ootama. Tuleb tunnistada, et restoran oli väga-väga ilus ja täpselt selline nagu ma oma olin soovinud. Hinnad olid samuti mõistlikud, ühe inimese viiekäiguline lõuna maksis 16 eurot. Otsustasime jääda ning saime suurepärase toidu ja teeninduse osaliseks.
Nagu ette võis ennustada, siis vanahärra (edaspidi: giid) ei tahtnud kuidagi lahkuda, andsime talle pisut raha ja tänasime abi eest.

Umbes kümme minutit hiljem oli giid tagasi ning jalutas restoranis ringi ja varsti kutsus mind ja ringijooksvat Kauri katusele vaadet nautima. Olin sel hetkel väga kahe vahel, tundus kahtlane, aga samas nii avalikus kohas ei oleks tohtinud muret justkui olla. Ütlesin Kaupole ja teistele ka igaks juhuks, et liigume katusele. Üles jõudes selgus, et polnud kahtlast midagi, ka seal istusid ühed saksa turistid, kelle giid oli kohale toimetanud. Vaade oli tõesti eriline- kole ja samas justkui ilus ka. Kohutavalt vaene ja rikas linn samal ajal.

Restoranist välja jalutades oli giid meid kenasti uksel ootamas ja tema käitumine jättis mulje nagu me oleks tõepoolest omale eragiidi palganud ja see, et ta meiega kaasas käib, on täiesti loomulik päeva osa. Jalutasime muudkui edasi ja puiklesime väljapressijatest müüjate vahelt läbi. Vahepeal hüüdis giid, et läheme vales suunas ja et ühes või teises tänavas on palju huvitavamaid asju, mida näha. Ühel hetkel jõudsime omavahel kokkuleppele/arusaamisele, et järgneme siis giidile. Kuna ta oskas ka väga palju ajaloo ja eluolu kohta rääkida, siis oli tegelikult väga huvitav "tuur". Kolasime ringi piirkonnas, kus ööbivad paljud kuulsused, kui Tangeris käivad ning vaatasime üle maja, kus Mick Jagger omale korteri sai, kuulasime kuulujutte kohaliku kuninga ja tema naise lahkuminekust (mis oli tegelikult suur saladus, sest moslemid ei lahuta). Samuti rääkis mees oma perekonnast ja sellest, kuidas pojad käivad tal koolis, aga tütar on juba 14 ja tema enam kooli ei vaja, vaid peab ema kõrvalt kodutöid õppima, et varsti mehele minna.

Kohalikku eluolu oli võõrastav näha, tänavad olid üsna räpakad, kodutuid loomi liikus väga palju ja pisiksesed, kaurivanused põnnid jooksid ilma igasuguse järelvalveta lihtsalt tänavatel ringi.
Vahepeal hakkas tunduma, et oleme rumalad turistid, keda veetakse läbi kitsaste tänavate, et neid oleks lihtsam röövida. Mõlemal pool tänavat seisid giidi noored sõbrad, kes kampadena aega veetsid ja teda rõõmsalt tervitasid. Osad neist sõpradest "koperdasid kogemata" mulle korduvalt seljakoti otsa. Õnneks olin jõulude ajal saanud uue koti, mida reklaamitakse vargakindla seljakotina. Tõesti pean ütlema, et olenemata kõikidest püüdlusest, ei õnnestunud kellelgi mu kotist midagi kätte saada. Tobedaks muutis kogu olukorra ka see, et noormehed liikusid kambakesi ja ka Kaupo ei oleks saanud suurt midagi aidata ja parandada, kui suuremaks tüliks oleks läinud. Kuna olukord oli suhteliselt pinev, siis oli mul lihtsam pidevalt vabandada, et oma suure ja kohmaka olekuga kõigile koguaeg ja korduvalt ette jäin.

Ühel korral nägin ka pealt, kus üks umbes kaheksane poiss proovis Maia käekotist midagi kätte saada. Kuna kandsin tol hetkel Kauri süles, siis ei saanud kiirelt muud teha, kui talle jalaga tagant "koputada" ja jooksu ta pistiski. Maia oli sellest väga häiritud ega leidnud enam oma telefoni, see varjutas kogu tema päeva veelgi. Hiljem siiski selgus, et ta oli selle autosse jätnud.
Vürtsi lisas ka see, et giid tahtis hirmsasti väikseid põnne sülle võtta. Pidevalt oli tunne, et nüüd võtab ühe põnnidest sülle ja annab kellelegi lahtise ukse vahelt sisse, kellel kiiremad jalad. Ilmselt tundub ülepingutatud, kuid kogu päeva pingelisust arvestades pole ime, et sellised mõtted pähe tulid. Eriti kuna meie nööbid on Maroko mõistes ikkagi väga blondid ja erilised.
Tuuri lõpus tuli giidile maksta, nagu ette ennustasimegi. Andsime siis oma äranägemise järgi tasu, millega giid rahul ei olnud ja vihjas, et teised maksavad kaks korda sama palju. Ilmselt selline lause, mida ta kõigiga kasutab. Kaupo hakkas hiljem sealsete inimestega suhtlemise kohta nimetama seda suhtluseks, kus kogu aeg taksomeeter jookseb. Nii oligi ja seda ei saa pahaks panna, kuna on selle kultuuri osa ning nii on nad harjunud elama. Andsime endale aru, et kuna meie oleme külalised kellegi teise riigis ja kodus, siis ei ole mõtet oodata, et seal kehtivad meie reeglid ja kombed.

Otsustasime veel linnast veidi välja sõita ja vaadata kohta, kus nö saavad kokku Atlandi ookean ja Vahemeri ning kuhu kuulu järgi oli uppunud Atlantis. Lisaks kolasime veel Heraklese koobastes ning puhkasime oma pinges närve.
Kogu päev oli pehmelt öeldes emotsioonideküllane ja kui oma tuuri lõpetasime, siis otsustasime, et läheme ööseks tagasi Hispaaniasse ja sellest seiklusest meile täiesti piisas. Ilmselt oleks see olnud teistsugusem kogemus, kui oleksime läinud vaid täiskasvanutega, kuid põnnidel ja teismelistel tuli ikka intensiivselt silma peal hoida. Kuna otsustasime tagasi minna, siis võtsime arvesse, kui napilt eelmisel korral laevale jõudsime ja plaanisime hakata liikuma kaks tundi varem, et jõuaks vajadusel bürokraatiaga tegeleda.

Taaskord saime õppetunni, kuigi olime sadamas oluliselt varem, siis tekkis ikka olukord, kus meile anti teada, et oleme vales järjekorras ja tuleb leida teine koht, kust meie laev väljub. Kuna sadama ala oli väga suur ja seal liikumine võttis aega, siis leidsime end olukorrast, kus hakkasime taaskord vaikselt hiljaks jääma. Kõige tipuks "võeti meid maha" veel enne taaskordset katset sadamasse siseneda. Kaupo ja Jarmo käsutati autodest välja võeti rutates kuhugi kaasa. Jäime lastega ja Inga-Beliga segaduses ootama, et mis sai ja mis veel saama hakkab. Ootamine oli väga pingeline, laev hakkas väljuma ja mehi kuskil näha ei olnud. Järsku nägime neid nurga tagant välja jooksmas, paberid käes. Kaupo hüppas autosse ja selgitas, et neile öeldi, et laevapiletid, mis tagasisõiduks olid ostetud ei sobi ja neile tuleb nüüd kiirelt juurde maksta, muidu laevale ei saa. Maksime 60 eurot pere kohta juurde ja see pidi tagama pääsu laevale. Kaupo meelest oli tegu siiski altkäemaksuga, mis oli meil sadamasse sisse sõites esimesel korral jäänud tasumata. Samas ei olnud kellegi poole selle murega võimalik ka pöörduda, kuna protsessi juhtisidki kohaliku piirivalve inimesed. Ilmselt oli tegemist skeemiga, mis aitab turistidelt raha välja petta. Maksmata jätmise korral poleks aga üldse laevale saanud.

Et seiklused ikka liiga vara ei lõppeks, siis oli järjekord sadamas väga aeglane. Autosid polnudki palju, kuid kõik protseduurid võtsid kohutavalt aega. Pidime mööda sõitma mitmest putkast, iga koht kontrollis või küsis midagi (ilmselt eesmärgiks töökohtade olemasolu). Viimaks juba tundus, et saamegi laevale, kui jõudsime viimasesse järjekorda, kus toimus autode röntgenkontroll, mis võttis päris palju aega. Laeva väljumise ajast oli  juba 10 minutit möödas, kuid meid ikka võeti veel vastu. Jäime lootusrikkaks, et ehk selle lisatasu eest oodatakse meid ära.  Niisiis kupatati pered autodest välja ja autod läksid kontrolli. Seisime siis sadamas reas, viis last kaasas ja ei osanud enam muud teha kui naerda.

Lõpuks jõudsime laeva järjekorda ja selgus, et see on endiselt sadamas, suur hulk autosid veel samuti peale laadimata. Parkisime oma auto laeva sisse ära ja ootasime väljumist. Oodates saime aru, et me ei olnudki tegelikult hiljaks jäänud, sest kuigi laeva väljumisaeg oli 21:30, siis tegelikult väljus see alles 22:45. Inimesed magasid maas ja vahekäikudes, ka Inga-Belil õnnestus lapsed puhkama saada. Meie Kauriga jalutasime kogu kaks tundi laevas ringi, kuna temal veel mingil imekombel jätkus energiat. Jõudsime Hispaaniasse kella ühe ajal öösel ja nii suurt kergendust ei olnud ammu tundnud.