Jõulualgus

Seda postitust kirjutades olen tegelikult ise Eestis, teen siin mõned postitused enne tagasi minemist.
Minu esimene jõulukogemus hispaania stiilis algas tegelikult ühe tobeda õnnetusega- kaotasin ära oma telefoni. Üks itaallasest kolleeg, kelle isa töötab Disneys tootenäidistega (valib siis pakkujatelt sobivad välja), tõi lastele kraami, et saaksin neid jõuluajal susside sisse panna. Kraami üleandmine toimus otse kooli ukse ees, kuna aga seda oli terve suur kotitäis, siis ladusin kõik oma seljakotti ning selleks puhuks tõstsin kotist märkmiku, rahakoti ja telefoni välja. Ja nagu arvata võib, siis telefoni ma kotti tagasi ei pannud.
Kooli sisse jõudes märkasin, et telefon on puudu, aga kohe ei meenunud ka intsident uksel, arvasin, et ilmselt jäi vist koju. Kodus mõistsin, et seal seda ka ei ole. Google track näitas telefoni asukohaks üht küla, mis asub Jerezist umbes 10 km eemal. Kolleegidest ei tahnud keegi minuga sinna kaasa tulla, kuna piirkond ei ole just väga korralik ning tagasi telefoni nagunii ei saa.
Minu mõte oli vähemalt proovida ja küsima minna, kuna kaotada pole nagunii midagi. Põhiline keerukus seisneski transpordi ja tõlkija leidmisel, lõpuks tuli minuga kaasa Rosa, meie korteriomanik. Läksime sinna peale tööd, jube pime oli. Rosa sõidustiil pimedas on ka pehmelt öeldes hirmutav, aga lohutasin end mõttega, et ehk saan telefoni tagasi (sinna jäid kõik mu eesti ja hispaania kontaktid, smart id, ka whatsappi polnud ma arvutiga ühendanud, seega istusin info mõttes nö kotis).
Kohale jõudes sain aru, miks keegi ei tahtnud meiega kaasa tulla, see oli päris kole koht- enamjaolt olid seal madalad, väga kehvas olukorras ühekordsed, meie mõttes suvila stiilis majad ja mõned olid lihtsalt kokku klopsitud varjualused, kus elas ka kodutuid. Sellel hetkel sain alles aru, et kottpimedas, 65-aastase prouaga sinna minna ei olnud just maailma parim mõte, eriti kuna me ei läinud sinna midagi viima, vaid tagasi küsima.

Kolasime majade vahel ringi, aga õiget maja siiski ei leidnud, samas olid inimesed väga abivalmid. Ühest majast käisime just aadressi kohta küsimas, selle peale helistas ta naabrid kokku ja proovisime kaardi järgi õiget maja leida, kahjuks pimedas ja segaste numbritega tänaval, me lõpuks õiget maja ei leidnudki. Jätsime oma telefoninumbrid, et nad saaksid info korral ühendust võtta. Otsustasime tagasi sõita. Küla keskuses toimus Zambomba, mis on lihtsamini kirjeldatav kui mustlas-flamenko stiilis jõulupidu, mida peetakse igas kohvikus/baaris, tol päeval oli see siis antud küla peamises kohvikus ja kontingendist tingituna väga mustlaslik ja meeleolukas. Rosa arvas, et oleks hea plaan minna sisse küsima, ehk keegi teab, kus meie otsitav maja asub. Ta läks ise sisse ja jättis mu korraks autosse ootama. Hetke pärast oli ta uksel ja viipas, et läheksin sisse. Ohh, seda õnnetunnet, lootsin, et midagi selgus. Läksin sisse ja seal käis tohutu peomöll, Rosale oli tellitud juba esimesed šerrid ja snäkid. 

Liitusime siis peoga ja selgus, et joogid/snäkid tegi välja baari omanik. Istusime Rosaga maha ja paaril korral mainisin ka, et Maia ja Kaur ootavad kodus ja õhtusöök on veel tegemata. Samas ei tahtnud väga pressida ka, kuna inimene oli õhtul hilja välja tulnud abistama. Veetsime seal pisut aega, inimesed olid supertoredad, omanik rääkis lugusid, mis selles kohas on aastakümnete jooksul toimunud ja kuidas tema vanaisa antud söögikoha rajas ja tema isa selle üle võttis ja siis tema. Vaatasime fotosid ja maitsesime nende talust tulnud toite, mida kohapeal ka müüdi. 

Kell oli juba kümme läbi ja veidi kõhe oli mõelda, et peab hakkama šerritanud Rosaga tagasi sõitma hakkama. Sõidu ajal kartsin hullemat, kuna nagu öeldakse, parimat karta pole mõtet. Sõidu ajal suutis Rosa veel ka Messengeris videokõnet pidada. Peale Jerezi vahel ringi  ekslemist jõudsime lõpuks koju, telefonitult. Kuni Eestisse jõudmiseni tuli hakkama saada vana telefoniga ja sellesse sisestatud hispaania numbriga, vähemalt saime Maiaga selle abil Messengeri kaudu helistada. Eestis olles sai Kaupo mulle juba uue simi sebida ja nüüd olen kontakti mõttes tagasi.

Peod ja külalised

Oleme Jerezi tulles võtnud eesmärgiks, et me ei võta käesolevat seiklust ette selleks, et istuda kodus telefonides või tehes kõike nii nagu Eestis tegime.
Oleme kutsunud mitmeid külalisi ja seeläbi erinevate kommetega tutvunud. Pean tunnistama, et minu töökohast tulenevalt ja Lõuna-Ameerika rahvale sobiva Jerezi asukoha tõttu oleme pigem suhelnud rahvusvahelisema seltskonnaga kui "pärismaalastega".
Siit siis mõned erinevused meie ja kohalike vahel.

Kõige esimene erinevus on jalatsite kandmine toas. Iga kord, kui keegi külla tuleb, peame paluma jalatsid ära võtta. Enamasti on see neile lihtsalt veider, mõnele teeb nalja ning mõned võtavad seda kui eestlastega suhtlemisel kaasnevat paratamatust. Paaril korral oleme saanud kulmukortsutust ja kerget pahameelt tunda.
Aga, ühel korral tekkis sellest väikesest palvest pikk ja kummaline diskussioon. Nimelt käis meil külas üks kohalik Hispaania/Kuuba perekond, kus on sirgumas neljaaastane tüdruk ja üks beebi peagi tulemas. Just nimelt lapseootust toodigi põhjuseks, miks jalatseid ära võtta ei saa- nimelt ütles pereema, et raseduse tõttu ei saa ta endale taolisi ebahügieenilisi kombeid lubada. Minu jaoks oli see täiesti jalustrabav kogemus, ma pidasin siiani ebahügieeniliseks jalatsitega toas ringi käimist, eriti kuna siinsed koeraomanikud ei näe just väga palju vaeva, et oma lemmikutest pudenevat ära koristada ning tänaval kõndimine võib kohati meenutada miiniväljal ringi liikumist. Seda arvestades oleme ise ikka jalatsid ära võtnud. Kauri tossusid peame pea iga nädala tagant uuesti pesema, kuna tema tänavates miinivälja ei näe. Tookord andsin viisakusest järele ja lasin külalisel jalatsid jalga jätta, kuid kummaline oli siiski näha, kuidas tema tütar kõhuli põrandal mängis ja ema seal jalatsiga ringi patseeris.

Sama perekonnaga tabas mind veel ka teine ja kolmaski üllatus. Teine erinevus seisnes toitumisharjumustest. Siinkohal ei oska ma kommenteerida, kas tegemist on eestlastega üldiselt või meie pere kombega, kuid tavatseme toidu kõrvale juua tavalist vett. Siin küll peame seda erinevalt Eestist enne filtreerima, kuid mõte jääb samaks. Oleme tervise mõttes vältinud mullijookide ja suhkrumahlade joomist, vaid vahel väljas olles lubame seda endale. Lapsed armastavad piima juua.
Kui külaliste toodud kraami ja enda toite nö serveerima hakkasime, viisin veekannu lauale ja küsisin, kas nende laps sooviks piima. Pereema tegi selle peale suured silmad ja ütles, et nemad eelistavad ikka mahla. Kuna meie suhtluskeeleks oli Spanglish, ja seegi kohutavalt vaevaline, siis oli päris keeruline neile selgitada, et eelistame vett ja paraku limpsi või mahla meil ei ole. Kui olin oma pika jutu kehakeeles ja kõikides teistes minule teadaolevates keeltes ära rääkinud, proovis külaline mulle selgitada, et Hispaanias on poodides müüa sellised pakid, vahel ühe- või kaheliitrised, kus sees on mahl ja need on tegelikult küllaltki odavad. Ta lubas mulle teinekord näidata. Loobusin pikemalt ennast vaevamast ja tänasin info eest. Kuna olime külla ootamas veel üht külalist, kes pidi enne meile jõudmist kodust läbi minema, siis helistati talle ja selgitati kentsakat olukorda ning paluti midagi joodavat tuua. Külaline saabuski sidrunijoogi ja cokaga.

Nüüd siis kolmas erinevus- mingil minule selgusetul põhjusel on siin väga oluline, et külalistele kaetud laual peab kindlasti olema laudlina. Meie siinnne söögilaud on korralik puidust laud, mida katab klaas, olen seda ikka väga praktiliseks pidanud, Kauri järelt on väga hea koristada. Kui hakkasime toitusid lauda viima, siis tekkis külalistel kohe küsimus, et kus laudlina on. Nagu juba varem kirjutasin, siis tulime siia elama üks kohver ja üks käsipagas inimese kohta ja laudlina ei olnud mul kahjuks eluks vajalike asjade seas kaasa võetud.
Kui ütlesin, et lina pole, siis oli juba külalistegi näost näha, et mis seal ikka, eestlaste värk vist. Arvestades seda, millised nägid välja Kauri ja väikese peretütre söögikoht peale söömist, siis mul oli väga hea meel, et lina ei olnud.
Laudlina kohta on ka teised külalised hiljem küsinud, seega tundub see tähtis asi olevat.

Ja veel, mulle suureks üllatuseks on meie siinses tutvusringkonnas päris palju taimetoitlasi ja veganeid. Kedagi külla kutsudes tuleb enne kõik välja selgitada ja selle järgi toidud teha. Minu jaoks on see päris keeruline, kuna ma ei oska kohalike toodete pakenditel toiduainete sisaldust välja lugeda. Seega käib nende jaoks poodlemine Goole Translate'i abiga ja võtab aega. Leidsime Maiaga paar head vegan retsepti ja oleme nende seljas siiani "ratsutanud".
Näiteks suutsime teha kogu Halloweeni õhtusöögi menüü täielikult vegani, kuna meid külastasid minu kooli abikaasadest juhid, kelle kogu viieliikmeline pere on naise tervisehädade tõttu otsustanud veganluse kasuks. Antud perekonnaga olemegi siin rohkem suhelnud, kuna tegemist on inglaste/hispaanlaste perega, siis on suhtlemine oluliselt lihtsam.
Halloweeni pidu otsustasime teha pigem sellise "nunnuka", pidamata ei saanud seda jätta, kuna Jerezis on see üks väga suur pidu (nagu kõik pühad). Meie lapsed said samuti kostüümid, Maia otsustas roosa ükssarviku kasuks ja kuna Kaur poiste oskonnas hirmust nuttis (Hulk, Spiderman ja Batman võivad rängalt mõjuda), siis saime tüdrukute osakonnast musta kiisukostüümi. Pean ütlema, et siinsed vanemad tegid oma lapsed ikka päris hirmsaks.

Ma ei olnud päris kindel, kas Kaur julgeb kooli minnagi. Üldiselt ei ole me Halloweeni pooldajad, meile meeldivad kadrid ja mardid, kuid siin elades võtame sellest kultuurist osa. Üks perepoegadest, 13-aastane Joaquin läks Kauriga trepikotta komme pommima, viie minuti möödudes olid nad tagasi, ämber komme täis. Nunnumeeterile vajutamine oli mõjus.
Mõned näited minu klassidest.

Lisaks on käinud külas mitmed minu kolleegid (kaaspraktikandid), kes on siin õnneks sama segaduses kui mina. Eestis olles oli lihtne enne külaliste tulekut Selverist läbi käia, kringel võtta ja selle kõrvale siis teed/kohvi pakkuda. Siin kahjuks värskeid pagaritooteid poest ei leia. Võiksin praegu osta tordi, mida Maia sünnipäeval, 5. veebruaril külalistele pakkuda saaksin. Need säilivad kohutavalt kaua ja maitsevad samamoodi. Meie maja alumisel korrusel on ka kondiitripood, kuid siinsed tordid on väga-väga magusad, teist korda ei ole neid ostma läinud. Pagaripoodides müüakse enemasti saia, kringleid mitte.

Üheks suureks plussiks, mis muud erinevused hajutab on kohalike toit, mida nad hea meelega külla kaasa võtavad. Kui restoranides on tavaks pakkuda friikartuleid ja liha, siis kodudes valmistatakse väga mõnusaid toite. Olen saanud külaliste toodud toitudest mitmeid häid retsepte, mida oleme proovinud teha. Siiani ei ole keegi veel tulnud poest ostetud toiduga, tuuakse oma valmistatud hõrgutisi. Kuna meil siin ahju ei ole, siis jäävad toidud vahel ühekülgseks, hea kui keegi vahel meid hellitab.

Mul õnnestus siin ka aasta vanemaks saada. Meil on peres olnud kombeks, et sünnipäevalaps äratakse tordi, küünalde ja lilledega üles. Seda selgitasid Maia ja Kaupo ka Kaurile. Kui Kaur varahommikul ärkas, siis oli Kaupo veel trennis ja Maia magas. Laps tegi nagu kästud, äratas mind tordiga. Ärkasin selle peale, et Kaur viskas mulle tordi voodisse (õnneks küll pakendis) ja andis valjuhäälselt teada, et mul on sünnipäev ja oleks aeg seda torti temaga jagada. Sahmerdamise peale ärkas ka Maia ja proovis Kauri ruttu kööki meelitada, et "õige" äratus korraldada, mulle anti korraldus edasi magada või seda vähemalt teeselda. Õnneks jõudis ka Kaupo koju ja sain oma traditsioonilise äratuse ka. Torti lahtilõigates küll selgus, et tegemist oli šokolaadikooriku all oleva jäätisetordiga, mis teadmatusest tavalisse külmikusse sattus, armas oli see hommik ikka. Hiljem sai ka töökaaslastega pidu peetud, seltskond oli küll rahvusvaheline (rumeenlane, itaallane ja mitmeid inglasi), kuid tollest korrast suuri kultuurilisi erinevusi silma ei jäänud (peale jalatsite äravõtmise muidugi).

Kaur

Kaur on endiselt kahene, on suurimaks eeskujuks kõikidele "kohutavatele kahestele" ja igati selle nime vääriline.

Hispaaniasse kolides sai tema muutusest kõige vähem aru, oli ikka koos perega ja läks elu seiklustele vastu nagu alati. Umbes kuu möödudes hakkas ta aru saama, et see ongi meie uus kodu, millest olime talle juba pikka aega rääkinud.  Siiani ei ole ta aru saanud sellest, et me ei saa kohe täna minna vanaemale külla või kutsut vaatama. Õnneks saame teha videokõnesid ja see leevendab igatsust päris hästi.

Üheks suurimaks murekohaks oli siia kolides Kaurile hoidja leidmine. Alguses olime arvestanud minu noorema õega, kes plaanis meiega kaasa tulla ja aastakese hoidjana toimetada, kuid asjaolude muutudes tulime siia temata.
Hoidja leidmiseks kuulutasime otsingud välja FB Hispaania rühmades, rääkisime tutvusringkonnas jne. Saime FB kaudu tuttavaks ühe eestlannaga, kes samuti Jerezis elab. Temaga kohtusime ka augustis, enne väljalendu. Kuna meil ei olnud sellel ajal veel elamispinda, siis ei osanud me temaga täpsemaid kokkuleppeid sõlmida. Korterisse kolides selgus, et tema elukoht on pisut Jerezist väljas, El Puerto de Santa Marias, mis asub meie elukohast päris kaugel, lisaks ei ole tal ka autot ning sõita tuleks nii rongi, kui ka bussidega. Seega jäi suure aja- ja rahakulu tõttu temaga "diil" pooleli.
Kohtusime Jerezis ka ühe ukraina perekonnaga, kes on siia sattunud Grimmi konflikti põgenikena. Pereema oli Kauri hoidmisest küll huvitatud, kuid paraku saab nende toetamise programm kuu aja pärast läbi ning tal tuleks selleks ajaks leida ametlik ja kindla sissetulekuga töökoht. Hoidjana oleks ta meile hästi sobinud, kuna oskab inglise keelt, et Kaupoga suhelda ja vene/ukraina keeles saaksin mina temaga suhelda.

Korteri omanik soovitas aga oma tutvusringkonnast üht tuttavat, kellega tegime paar proovipäeva ja saimegi temaga kokkuleppele. Tegemist on Dominikaani vabariigist pärit 46-aastase naisterahvaga, kes kolis Hispaaniasse 5 aastat tagasi. Alguses oli ta väga vaikne ja tagasihoidlik, saime korteri omaniku jutust aru, et inglise keelt ta ei räägi. Nüüd, kus ta on olnud Kauri hoidja tervelt kuu, ütleksin, et saame inglise keeles suheldud küll, Kauriga räägib ta hispaania keeles ja vastused saab eesti keeles.

Esimesel kuul oli Kaupo kodus ja hoidja järgi vajadust ei olnud. Minu töölkäimine oli alguses Kaurile päris raske, läksin igal õhtul tööle nii, et Kaur jäi kisades koju. Siis aga läks olukord tema jaoks veelgi hullemaks, ta sai aru, et ka Kaupo, kes oli üle viie kuu järjest kodus olnud, peab samuti tööle minema. Ta oli harjunud, et oleme kogu perega kodus, keegi tööl ei käi- nii olime kolm viimast kuud elanud. Nii otsustas ta end Kaupole kaasa pakkida.

Ja et olukord veelgi hullemaks läheks, tuli minu tööle minnes veel ka hoidjatädi. Hoidjaga ei ole Kaur veel tänaseni päris rahul, kuigi vahel suuremas jonnihoos käsib mul kaugele tööle minna ja hoidja kutsuda. 

Viimasel kolmel nädalal on meil õnnestunud Kaurile ka lasteaeda tutvustada, töötan keskmiselt kahel ennelõunal nädalas lasteaias inglise keele õpetajana, annan kolm 30 minutilist tundi järjest. Kaur saab valida, kas soovib kolme inglise keele tundi või liitub lastega mänguväljakul. Viimast varianti on ta kasutanud kahel viimasel korral, teatud ajaks. Mina eelistaksin samuti, et ta teistega mängib, kuna esimeses kahes tunnis suudab ta veel kuidagi vastu pidada, kuid kolmandas täpselt samas tunnis hakkab tal igav ja siis hakkab ta ringi jooksma, mööda riiuleid ronima, kraanikausis veega mängima, mänguasjakastist kraami välja tõstma või lihtsalt mõne lapsega võitlema. Olen lasteaias teisipäeviti ja neljapäeviti ning samadel päevadel on Kauril ka akadeemias inglise keele tunnid. Keele osas on ta siin tõesti palju arenenud, isegi osad mängud, mida ta omaette mängib on inglisekeelsed. Lisaks on siit sirgumas tulevane nursery rhymes'ide spetsialist.
Lasteaed on pisike ja armas. Kaur kutsub seda loomaaiaks, loodan, et seetõttu, et seal on puurides loomad ja linnud.

Põhilised kohad, kus Kauriga käime on kodulähedane Altillo park, maja ees asuv (nüüd uuendatud) mänguväljak ja suur laste mängulinn.
Oma punase pea ja alla keskmise tagasihoidliku olekuga tõmbab ta siin päris palju tähelepanu. Vanematele inimestele meeldib ta juukseid sasida ja bussis/tänaval juttu puhuda, õnneks noogutab Kaur terve jutu aja viisakalt vastu.
Üldiselt on Kaur Hispaaniaga hästi kohanenud ja tundub, et talle meeldib siin. Eriti meeldib talle süüa ja erinevaid uusi asju maitsta.
Siin üks näide Kaurile tellitud 1/2 kanapraest. Meie arvasime, et 1/2 tähistab poolt praadi, selgus, et poolt kana.

Maast leitud puhkepäevad

Avastasin kooliaastat ja meie selleaastaseid rännakuid planeerides, et siinne tähtpäevade tähistamise süsteem on pisut erinev. Nimelt on lisaks tavapärastele koolivaheaegadele, mitmeid teisi vabu päevi. Vaheajad toimuvad sarnaselt eelmise Eestis kasutusel olnud süsteemile, kus on 4 veerandit. Eriliseks muudab aga pühade tähistamise see, et kui püha satub neljapäevale, siis on ka reede vaba. Kui aga peaks püha sattuma nädalavahetusele, siis saab vabaks ka esmaspäeva.  Ehk siis saame selle kooliaasta jooksul nautida 14 vaba päeva, mis venitavad mitmed nädalavahetused 3-4 päevasteks. Kokku on vabu päevi aastas kahe töönädala võrra rohkem, kui Eestis antud õppeaasta jooksul.
Oma esimese pika nädalavahetuse saime ära kasutada juba septembri lõpus ja uus taoline on tulemas oktoobri alguses.
Eestlastele kohaselt ei tahnud me ootamatult tekkinud minipuhkust raisku lasta ja otsustasime esimest korda ilma autota minna avastama Cadizi saart ja selle randa. Vaatasime järgi (hispaaniakeelsed) rongi- ja bussiplaanid ning plaanisime Cadizi jõudes rattad rentida, olime samas kohas juba veebruaris käinud ja saime väga hea teenuse osaliseks.
Rongijaama jõudes selgus, et peame piletid lunastama piletiautomaadist, kuid iga sihtkoha jaoks oli oma automaat ning mingeid selgeid silte neil ei olnud, et milline võiks Cadizi oma olla. Õnneks on kohalikud väga abivalmid ja näitasid olulisema info kätte ning et eksinud nägudega turistid väga kauaks rongijaama ei jääks, võeti lausa näppu ja näidati ka koht ette, kust rong väljuma peaks. Rongisõidule kulus pere peale 24 EUR (sellele lisandub pere kohta veel bussiõit 6,6EUR), mis ei ole küll väga suur summa, aga arvestades, kui lähedal saar Jerezile on, tundus pisut krõbe. Hakkasin juba kahetsema, et autot ei ole- 24 EURga oleksime saanud autoga minnes mitu korda saare vahet sõita (sinna viivad sillad, praamipileteid ei ole vaja).
Meiega liitus ka üks minu kolleeg, Maria.
Rongisõit oli väga meeldiv ja kiire. Cadizi jõudes jalutasime kohe tuttava rattalaenutuse juurde ja selgus midagi, millega hakkame juba kohanema, see oli suletud. Siin ei ole mõtet Google Map'si sisestatud kellaaegu uskuda, ka kodulehtedelt uurides on mõistlik kellaaegade osas skeptiline olla. Kui ikka töötajal või omanikul ei ole sel päeval võimalik tööle tulla, pood/kohvik avada, siis jääb see lihtsalt tegemata. Kohalike jaoks on see ok- nad kasutavad isegi kõnepruugis kahtlevat tooni: "Kas läheme peale tööd La Pepasse istuma, kui see avatud on?"
Mitmetes kohtades on kellajad ustel kirjas, jõuad õigel ajal kohale (kuna autot pole, siis jalutad u 3 km kohutavas kuumuses koos lastega) ja ennäe imet, koht on suletud.
Cadizi rattarendis juhtub seda vist tihemini, kuna nemad on oma ukse vastavalt ka illustreerinud (kirjeldab hästi üleüldist suhtumist):

Ühesõnaga- rattaid me sealt ei saanud ega ka kolmest järgmisest kohast, kuhu Kaupo otsima läks. Samas oli jalutada ka päris tore- leidsime otsitava ranna ja veetsime seal super päeva. Ilm oli täiesti võrratu ja lained üüratud. Piltidele jäänud lained olid pigem minid, Kaupol ja Maial õnnestus päris hiiglastega rinda pista. Maiat tuli küll hiljem pisut turgutada/lohutada, kuna laine osutus temast  tugevamaks. Samas oli see kogemus niivõrd põnev, et varsti kippus ta juba tagasi.
Maast leitud vaba päev möödus kiirelt ja juba varsti põrutasime rongiga kodu poole.

Nagu sügisel ikka, pidin keetma ka õunamoosi. Eestis kasvasid meil aias õunapuud ning mahla- ja moositegu oli tavapärane. Siin on olnud üks asi millest puudust tunneme, hea moos, mida hommikul pudru peale panna. Oleme suutnud leida vaid marmelaadi taolisi, väga suhkruseid moose. Kuna õunad on siin soodsad (1kg kotitäis maksab 59 senti), siis mõtlesin ise moosi teha, veidi innustas ka vestlus emaga, kes parasjagu õuna-ploomi moosi keetis ja seda väga kiitis.

Ostsin kotitäie õunu, puhastain ära ja panin keema- kodus oli ainult naturaalset pruuni suhkrut, seega sai moosi värv veidi tumedam. Enne pealehakkamist"kogusime" umbes nädalakese purke (majoneesid, teised moosid, hapukurgid jne) ja lehtrit ei olnud meil samuti köögis olemas (selle meisterdasime Maiaga pakendist, kus oli enne mesi).

Moos sai veidrale välimusele vaatamata päris hea ja tänaseks on see ka juba otsa saanud- tuleb uute õunte järgi minna.

Kohaneme uue eluga

Kaks nädalat tagasi kolisime uude koju ja asusime ümbruskonnaga tutvuma.
Lisaks uuele kodule  tuli hakata ka muutusi tegema transpordiga seotud küsimustes- jäime jalameesteks. Viisime oma rendika tagasi ja proovime esialgu hakkama saada ilma autota, selleks tegime juba Viimsis ettevalmistusi ja harjutusi. Kui oma aastat Jerezis plaanisime, siis mõtlesime kohe ka sellele, et ilmselt autot me siin kasutama ei hakka- vähemasti proovime.
Esimene samm autovabaks eluks sai tehtud siis, kui Kaurile käru ostisme. Otsisime midagi suuremate ratastega, kuna elasime tol hetkel vanalinna piirkonnas ja sealsed teed on nö vihmavarjukatele läbimiseks liiga keerulised, ometi nägime linnapildis just väikeste ratastega kärusid.
Nüüd, kus oleme käruga ringi liikuda saanud, hakkab selguma, miks kohalikud teistsuguseid kärusid eelistavad. Nimelt on meie kärul õhkkummid, mis ei sobi siinsesse piirkonda loodusliku eripära tõttu. Teedele ja teeservadele kukuvad väikesed okkad ja taimede osad, mis on kohutavalt teravad ja tugevad- nii ongi Kaupo saanud käru rehve korduvalt lappida ja parandada.
Selleks ajaks, kui liikumisvõimetu käru toanurgas parandust ootab, sai  Kaurile ostetud jooksuratas. Kohalikus taaskasutatud asjade poes, Cashconverteris, maksis see 12 eurot ja erinevalt Eestis olnud kordades kallimast puidust jooksurattast on see oluliselt töökindlam. Nüüd, kus Kaur on vabaduse maitse suhu saanud, on päris raske veenda teda kärusse istuma. Samas on jalakäijana jooksuratta tempoga oluliselt keerulisem sammu pidada, eriti langustel.

Maia liigub suurema osa ajast rulaga, mille samast kohast soetasime- nimelt käib ta trennides ja vajab liikumisvahendit.
Samuti avastame kohalikku bussimaailma, selgus on meie maja juurest käib kaks Jerezi põhiliini, mida oleme nüüd usinasti kasutanud. Bussid on suhteliselt mugavad ja eesti bussidest kohati isegi paremini varustatud, eriti just käru ja ratastooli kasutavatele inimestele. Pildil on Kauri reakstioon bussijuhi sõidustiilile ilmselge liialdus.

Veel vajab harjumist meie ümberpööratud päevaplaan, kuna alustan tööpäeva kl 16 ja väljun kodust tavaliselt 15:30.
Esmaspäevast neljapäevani teeme hommikuti Maiaga koduõpet, õpikud ei ole veel siia saabunud, kuid opiqu keskkonnast leidsime mitmete tema õpikute digivariandid, mida on väga hea kasutada. Proovime neis ainetes pisut ette jõuda, et ülejäänud ained õpikute saabudes järgi teha. Õhtuks oleme plaaninud trennid ja ringid.
Kehalise osa teeb Maia kohalikus kergejõustiku trennis, see toimub kolm korda nädalas ja 1,5 tundi järjest- asja võetakse täie tõsidusega ja talle see väga meeldib. Sealt on ta saanud ka mitmeid tutvusi kohalikega, kellega siis õhtuti Instas suheldakse.
Kahel päeval nädalas käivad nii Maia kui Kaur samal ajal inglise keele akadeemias (seal, kus töötan).
Maiale otsime veel kohalikku kitarriõpetajat, kuid kui see ei õnnestu, siis teeme videokõne teel Mooste Rahvamuusikakooliga tunde edasi.
Selleks ajaks, kui mina olen tööl ja Maia trennis, otsime Kaurile ka hoidjat. Kohaliku seaduse järgi ei tohiks me lasta ka Maial ja Kauril kahekesi järelvalveta olla. Nimelt võib last järelvalveta jätta alates 14. eluaastast, seega peaksime ka Maiale hoidja vaatama, kes saadaks teda trenni ja läheks vastu.
Meile tundub see päris veider, kuna oleme teda harjutanud iseseisvalt ringi liikuma juba esimesest klassist alates. Seitsme-kaheksa aastaselt toimetas ta Viimsi kohalike bussidega ringi ja jõudis kenasti trennidesse/kooli, arvestas busside graafikuid jne. Aasta hiljem liikus juba ka Tallinna vahet. Seda arvesse võttes tundub naeruväärne, et Kaupo jalutab temaga trenni, keelekooli jne.

Siinsed vanemad võtavad asja aga äärmiselt tõsiselt- nad tõesti sõidutavad oma lapsi kõikjale.
Toon näite: minu töökohas kestab tund 50 minutit, vanemad toovad oma lapse kl 15:55ks akadeemiasse, ootavad üldjuhul maja ees pinkidel, mänguväljakul või autodes terve tunni ja võtavad siis lapsed peale tunni lõppu vastu. Minu üheks tööülesandeks ongi tunni lõppedes lapsed üles rivistada, ukse juurde minna ja ükshaaval laste nimed välja hüüda ja vaadata, et nad jõuaksid oma vanemani. Kuna mul on kokku 113 õpilast, siis on päris keeruline nende nimesid meelde jätta, samuti ei tea ma, kes on nende vanemad- seega loen kehakeelt ja vaatan, kas laps ja täiskasvanu on ema-vähem sama nägu. Tänaseks oleme lastega juba nädala töötanud (siin algas kool 12. septmbril) ja ühtegi last veel kadunuks kuulutatud ei ole, seega tulen vist toime.
Kord on laste üleandmise osas väga karm.
Siin näide minu töökoha uksetagusest lasteootamisest, näeb pisut välja nagu red carpet event :)

Olen ise ka nüüd vaikselt uue tööga harjumas. Annan küll rohkem tunde, kui esialgu oli planeeritud, kuid õnneks pole see midagi kontimurdvat. Olen õpetaja ja alates oktoobrist ka koolijuhi abiline inglise keelt õpetavas akadeemias It Sounds Fun- ingles para ninos. Käisin kooli ka veebruaris külastamas, et näha, mida see endast kujutab ja juba siis tundus see põnev koht, sel ajal olid õpetajad graafiku alusel tööl kolmel päeval nädalas, kuid sel aastal oli huvi kooli vastu suurem ja oleme tööl viiel päeval nädalas. Kuna meie praktikalepingutes oli ka kirjas, et töökoormus võib olla kuni 20 tundi nädalas, siis oli see vastuvõetav. Kokku annan nädalas 16,5 tundi, klassijuhatamist ei toimu paberimajandust ei ole, koduseid töid ja kontrolltöid ei ole samuti, mis tähendab, et üldjuhul ei jää ka midagi parandada, lastevanematega suhtleb sekretär või õppejuht (vanem peab vähemalt nädal ette teada andma, kui soovib õpetajaga kohtuda ja rääkida).

Kõige selle juures on Erasmus stipendiumi ja koolipoolse lisahüvitisega "palk" sama, mis Eestis täiskoormusega õpetajal, kes juhatab klassi. Veelgi enam- ära jääb tülikas aastaplaani ja tunnikavade tegemine, et need on kooli poolt juba kõik olemas. Iga tund läbi kogu aasta on planeeritud- minu vaevaks on enne uut töönädalat kodus Drive lahti võtta ja tunni materjal üle vaadata. Mugavamaks muudab õpetamise ka see, et klassis on 26 lapse asemel max 15 (ühes klassis on mul vaid 5 last) ja klassis on ka hispaanlasest assistent, kes laste haldamise, töövihikute parandamise ja muuga aitab. Kõik kooli töötajad kannavad vormi. Siin näide suvisest vormist- siin on suvi täies hoos, eile oli üle 40 kraadi.
Lapsi käib sellest aastast akadeemias üle 900 ja populaarsuse põhjus seisneb osati ka selles, et uue seaduse järgi peab ülikooli astuja oskama inglise keelt B1 tasemel ja lõpetama vähemalt B2 tasemel. See on aga kohalikku inglise keele taset arvestades ulmeline nõue. Suures hirmus, et üldhariduskool ei suuda keskkooli lõpuks B1 taset pakkuda, pannakse lapsed nüüd juba teist aastat varakult akadeemiatesse keelt õppima. Lisaks enda töökohale, olen linnas ringi liikudes näinud veel nelja samalaadset keeltekooli. Õpetama hakatakse üldjuhul teisest või kolmandast eluaastast, otsustasime ka Kaurile tunde võtta, nii saab sotsialiseeruda. Siiani on ta olnud nö koduse pesa muna ja lasteaias käinud ei ole. Üheks eesmärgiks on leida ka lasteaed/hoid, kus ta saaks paaril hommikul nädalas mängimas käia. Igapäevaselt teda sinna viia ei plaani, kuna sellisel juhul on ta päeval lasteaias ja õhtul hoidjaga (olen tööl), meie kohtumised hakkavad muidu toimuma vaid uneajal ja nädalavahetustel.

PS! Vormide kandmine on siinkandis väga popp, pea kõikidel huviringidel, trennidel, koolidel, poodidel, haiglatel, pankadel jne, on oma vormid.
Maial on samuti kergejõustikus oma vorm-siin näide sellest (laps küll pisut õnnetu olemisega, kuna vana vigastus lõi trennis välja).

Kolisime

Pärast paari nädalat ajutises elupaigas kolisime järgmisse korterisse.
Kuna rendiauto oli viimaseid päevi käes, siis otsustasime veel enne külastada El Puertot ja Gibraltarit.
Enne El Puerto de Santa Mariasse sõitmist avastasime, et olime saanud parkimistrahvi- 80EUR. Eks see väike ehmatus oli, kuid arvestades, et olime samasse kohta juba pea 2 nädalat parkinud, siis tegi trahv parkimistasu tasa. Põhjus, miks me nii nahaalselt parkimise eest ei maksnud on lihtne- parkimisautomaati saab sisestada ainult täpse summa (ka punased sendid), pidevalt avastasime, et meil pole kas münte või täpset raha. Öösel sai seal tasuta parkida, kuid hommikuks tuli auto teise kohta viia- enamasti ootasime, et keegi oma auto meie ööboimiskohaks oleva maja eest ära viiks ja Kaupo tõi auto hommikuks sinna. Ametlikult sai tasuta parkimise aeg läbi kl 8 hommikul, kuid seda rääkides naersid kohalikud, et kell 8 küll ükski ametnik veel tööl ei ole. Selgus, et üks siiski otsustas tulla.
Teel El Puertosse hakkasin trahvi "lugema" ja nägin lõpus väikest kirja, kus sulgudes seisis (8, midagi EUR). Ütlesin veel Kaupole, et tõlgin ära ja vaatan ehk õnnestub trahvist veel pääseda. Keskendusimegi väikesele kirjale, kuni ühe ringtee juures käis äkitselt pauk- sõitsime eesolevale autole tagant sisse. Parkisime siis autod tee äärde ja hakkasime kahjusid üle vaatama- eesolevast autost tulid välja vanem meestreahvas ja proua- natuke ehmunud, kuid muidu väga rahulikud. Lähemal uurimisel selgus, et nende auto pagasiluuk on üsna sisse sõidetud, avada seda ei saanud ja päris kole oli ka. Meie rendikal ei suutnud me kriimugi tuvastada ja kõik asjaosalised olid täiesti terved- pean ütlema, et see oli täielik hoidmine, kuna alles paar päeva varem saime Kaurile turvatooli. Kaupo tegi kiire kõne rendifirmasse ja selgus, et täiskindlustusest oli lõpuks ka midagi kasu- pääsesime nö puhta nahaga. Abivalmis ohvrihärra aitas kõik kindlustusdokumendid ära tõlkida ja täita ning tundus olukorda arvestades väga sõbralik ja rahumeelne. Küsisin veel Kaupolt, et ei tea, kas oleks nõme blogi jaoks pilti teha ja Kaupo ainult kiitis takka. Proovisin siis kedagi ärritamata pilti teha, mille peale võttis proua ka oma kaamera välja ja asus pildistama. Nii me siis jäädvustasime koos olukorda ja olime asjalikud.
Ja kõige tipuks saime õhtuks teada, et kui trahvile 24 tunni jooksul 8 euroga reageerida, siis ei peagi 80 maksma. Lõpp hea, kõik hea.

Eelviimasel päeval "vanas kodus" otsustasime minna ka Gibraltarile. Olime seal juba veebruaris Hispaaniat külastades käinud, kuid tipp jäi vallutamata- ajaliselt läks kiireks. Mõtlesime, et seekord teema ära. Sõitsime Cadizi, et sealt Kaurile käru osta (leidsime selle kohalikust kasutatud asjade kodulehelt Wallapop), see sarnanes kodus olnud kärule ja tundus just mugav oma suurte rataste poolest.

Lisaks kärule olime muidu ka hästi varustatud, erinevalt Sierra Nevada vallutamisretkest, olime seekord end sportlikult riietanud ja sobivad jalatsid kaasa võtnud. Kodus tegime veel võileivad valmis ja pakkisime toidukotid kaasa.

Gibraltarile pääseb läbi La Linea de la Concepcion asula ja see asub meie kodust umbes tunnikese autosõidu kaugusel. Linnakesse jõudes olime juba päris rõõmsad ja vallutusretkeks valmis, KUNI saime aru, et olime maha unustanud kotikese passidega. Nimelt on Gibraltar ametlikult Inglismaa ja sinna saab siseneda piiripunkti kaudu. Kuna minu ja Kaupo id-kaardid olid kaasas, siis otsustasime õnne proovida ja vaadata, et ehk saame lapsed nö kaasa rääkida. Moosisin küll politseionu ja küsisin korduvalt, et ehk ikka annab midagi teha, aga ei. Korraks küll tundus, et vist murdub, kuid lõpuks jäi ta endale kindlaks. Keerasime lööduna auto ümber ja sõitsime lähedalasuva lastepargi juurde, et edasisi samme arutada.
Park oli väga äge ja lapsed said kõvasti möllata- üheks uitmõtteks oli isegi pisut oodata ja siis uuesti õnne proovima minna, et ehk on vahepeal toimunud vahetus ja uus ametnik natuke pehmem, kuid edasiste sekelduste vältimiseks otsustasime seda siiski mitte teha. Võtsime Google mapsi lahti ja vaatasime, mida seal piirkonnas veel teha annab.

Leidsime, et kohe läheduses asub rand, sinnapoole sõites märkasime aga veel teist randa ja otsustasimegi hoopis sinna minna. lained olid meie jaoks päris suured, rand aga ise vapustavalt ilus. Saime natuke hullata ja liivalosse ehitada ja sõitsimegi tagasi koju, samas lootes, et ehk järgmisel korral saab Gibraltar vallutatud.

Õhtul jätsime veel hüvasti majaperenaise, Malikaga ja tema vennapoja Jaimega (perepoeg oli sel ajal kuskil peol).

Pakkisime kõik oma kola kokku- seda ei olnud ka väga palju, kuna suurema osa asjadest olime juba uude korterisse viinud ja kasutasime oma ühes toas ühtainsat kohvrit. Laste pudi-padi oli siiski piisavalt.
Kaur suutis veel sellega üllatada, et ronis salaja voodi alla ja võttis kaasa ühe Maia vildikatest, sodis siis voodialuse põranda sellega täis. Õnneks reageerisime kahtlasele vaikusele kiirelt ja saime põranda puhtaks.

PS! piltidel on Kaur kogu aeg paljas- nii ongi- nudism oli talle juba Eestis väga südamelähedane, siin on see ainult võimendunud. Kui saame ka läbi häda riided selga, siis juba varsti jookseb ta paljana ringi.

Uude kohta jõudes saime aru, kui must on uus korter. Eelmine üüriline elas siin koeraga ja kuna tolmuimeja ei ole selles piirkonnas väga popp (ka puhtuse hoidmine ilmselt), siis nägi korter kohutav välja- koera karvad katsid enamuse tubade põrandat vaibana, ühe magamistoa seinad olid määrdunud ja sisseehitatud kappide uksed laigulised. Köögis ei saanud oma kätt kuhugi vastu panna, kapid, sein ja tööpind toimisid kärbselindina.
Samuti oli meie jaoks üllatuseks lubatud konditsioneer, see polnud kindlasti see, mida meie silmas pidasime- tegemist oli vana külmapuhuriga, mis mõjus juba peale vaadates ohtlikuna, külma sealt samuti ei tulnud. Kuna tagumine kaitsekaas oli puudu, siis oli selge, et seda "konditsioneeri" me kasutama ei hakka- tõime endale magamistubadesse hoopis mõned puhurid.

Proua Rosa oli palganud Jaime (eelmise kodu elaniku) korterit koristama ja too andis teada, et võime u kolme tunni pärast tagasi minna. Kolasime seni poodides, et leida elamiseks vajalik- vannitarbed, saunalinad, köögitarbed, rätikud, voodilinad jne. Tegime tööjaotuse- Kaupo käis IKEAs ja tõi Kaurile vajalikud asjad- söögitooli, pissipoti jne ja meie Maiaga tegelesime Primarkis muu kraami leidmisega.
Korterisse tagasi jõudes nägi see palju parem välja, kuna põhiasjad olid tehtud, sellegipoolest kraamisime ka koristasime kolmekesi veel kaks päeva, et saada koht enam vähem viisakaks. Kappide uksi koristades avastasime, et need on tegelikult hoopis teist värvi, toas suitsetamisest oli neile peale tekkinud pruun kiht- see oli kohutav!

Nüüdseks oleme juba sisse elanud ja ootame täna ka remondimeest, kes koleda magamistoa üle värvib ja siin-seal värviparandustöid teeb. Siis loodame lapsed teise tuppa kolida ja Kauri suure lapse voodisse saada- siiani on ta pidanud magama transportvoodis.
Huvitav on siin ka pesu pesemise ja kuivatamise viis- pesumasinad asuvad üldjuhul korterist nö väljaspool, kas siserõdudel või selleks eraldi kinniehitatud rõdudel- samuti kuivatatakse pesu õues ja meie maja puhul on selleks veider sisehoov, millele ei ole juurdepääsuks ühtegi ust. Mõned riputavad pesu aknast välja kuivama, teised teevad seda pesuruumis.

Siin korteris on ruumi oluliselt rohkem, töökoht asub 10-15 min jalutuskäigu kaugusel ja on supersoodne. Piirkond on väga ilus ja viisakas- tänavad on erinevalt lõunapoolsest piirkonnast üsna puhtad ja inimesed on ilusa ja hea elukeskkonna nimel panustanud.

Nagu kirjutasin, siis saime korteri väga soodsalt, kuna ühte tuppa pidavat kolima keegi ameeriklasest piloot. Kui korter puhas, jäimegi tema saabumist ootama.

Umberto jõudis kohale arvatust päev hiljem ja jättis endast hea mulje- pigem tagasihoidlik ja heade kommetega. Praeguseks oleme teda tundma õppinud ja selgus, et tegemist on hoopis kohalikus piloodikoolis õppejõuna töötava Gran Canarialt pärit hispaanlasega, kes on aga mitmeid aastaid USAs töötanud ja kuna tööluba sai läbi, siis tuleb tal mujal riigis mõned kuud tööd teha, et tagasi minna. Gran Canarial elab ka tema abikaasa, kellega hetkel toimib visiitabielu, kuni naine oma kooli lõpetab.  Oleme korteris koos elanud paar nädalat ja hetkel on olnud väga meeldiv suhtlus- ta aitab meid hispaaniakeelse tõlkega ja mõista kultuuride erinevusi ja on muidu ka tore jutukaaslane. Näeme me teda üsna vähe, kuna päevad veedab ta töö juures ja õhtul pigem toimetab oma toas.

Nii me siin toimetame- üritame uut päevaplaani paika saada, aga sellest hiljem lähemalt :)

Sierra Nevada

Esimese nädala lõpus pidime Malagasse tagasi viima oma rendiauto. Plaanisime toimetada nii, et jään lastega Jerezi ja Kaupo viib auto ära ja liikleb siis rongi ja bussiga tagasi.
Kuna esimene nädal läks erinevate toimetuste peale "kaduma", siis mõtlesime ümber. Otsustasime võtta auto veel üheks nädalaks, aga mugavuse ja praktilisuse mõttes mõne väiksema ja sellise, mida saaks Malaga lennujaama asemel viima kohalikku lennujaama.
Jerezi sõitsime Fiat Doblo'ga, et kogu oma maine vara ära mahutada. Kõik muud asjad andsime ära ja müüsime Eestis maha- meie vara mahtus ära nelja kohvrisse, nelja spordikotti ja nelja käsipagasisse. Samas oli see auto siinse liikluse ja parkimise jaoks liigselt kohmakas.

Malagasse jõudes läks Kaupo rendiautodega toimetama ja meie lastega seni randa aega veetma. Kuna paar päeva varem tuli ka idee, et võiks tagasiteel läbi sõita Sierra Nevadast, siis olid meil rannas kaasas reisikotid ja veevarud.

Ilmselgelt ei suuda eestlased nädalaga uusi kombeid omaks võtta ja eeldasime, et autod saab vahetatud maksimaalselt paari tunniga, kui sinna arvestada ka esimese auto puhastus ja linnaliiklus. Kokku veetsime rannas üle kuue tunni, kuni lõpuks bürokraatiast solgutatud Kaupo randa jõudis. Samuti ei olnud me arvestanud sellega, et rannas ei ole riietevahetuseks kabiine. Kuna meil ujumisriideid seljas ei olnud, siis tegime Maiaga ühest suurest voodilinast "kabiini" ja proovisime selle varjus toimetada. Kohalikele tegi see muidugi nalja, sest väike paljastus ei ole siin sugugi häbiasi. Umbes veerand naistest käivad rannas ringi topless, samas väikestel põnnidel on ujumisriided seljas. Ühel puhul jooksis Kaur pärast riiete vahetamist paljalt ringi ja nägime enda suunas ikka mitmeid küsivaid pilke. Ühe pilgu saatis ka Eesti mõistes poolikult riides olev naisterahvas.
Veel on huvitav see, et kui Eestis läheme ikka randa päevitama, siis siin on vastupidi. Kõik panevad püsti oma telklaagrid ja mannetumal juhul päikesevarju, et päikese eest peitu pugeda. Laagrise võetakse kaasa külmakastid ja rannatoolid. Kaurile see komme sobib, käib laagrite vahel ringi ja teeb mesimagusat naeratust, et tädid talle head-paremat jagaksid. Harjutame mardi- ja kadripäevaks ;)
Suuremates randades on ka veepealsed seiklusalad, kus ujujad lapsed saavad 10 euro eest umbes tunnikese lustida. Malaga rannas proovis ka Maia ühe taolise ära. Jäi väga rahule.

Kui Kaupo tagasi jõudis, tegime veel viimsed ujumised ja hakkasime Sierra Nevada poole sõitma. Sõit ei olnud väga pikk, see eest päris mägine ja iga kord, kui kõrgemat mäge järgmise tagant nägime, olime kindlad, et see ongi kindlasti Sierra Nevada. Selles mäeahelikus asub Wiki andmeil Euroopa kolmas tipp (3478 m).

Tee läbis Granada linna ja peale seda läks päris hirmsaks. Ma arvan, et ükski foto ei suudaks edasi anda seda mägiteedel kogetud õõva. Teed olid küll väga korralikud ja mägede kohta ka küllaltki laiad, kuid sellegipoolest käänulised ja kalju servade peal.
Maial lõi üsna kiiresti välja merehaigus, mis segunes kõrgusekartusega. Õnneks meenus mulle, et kannan lennuhirmu tõttu kaasas ingveritablette, mis peaksid ärevust ja iiveldust leevendama. Maia puhul aitasid need päris hästi. Aknast välja vaatama ta siiski ei soostunud. Samuti keeldus ta autost välja tulema, kui kinni pidasime, et fotosid teha.

Kohale jõudes oli juba pime ja ööbisime ühes airbnb korteris, mis oli imetilluke, aga hästi läbimõeldud ja funktsionaalne. Toidupoodidesse hilise aja tõttu me ei jõudnud, aga Kaupo leidis lähedal ühe söögikoha, kust sai tuua burgereid ja friikaid. Kuna Maia just parima meelega burksi ei söö, siis see oli tema jaoks viimane piisk karikasse.
Ühel hetkel ütles ta isegi, et kas tõesti selleks me Hispaaniasse tulimegi, et siin mägedes ringi sõita ja burksi süüa.
Hommik oli selle eest mõnusam. Poed olid lahti, sõime kõhud täis ja Kaupo suure ärgituse peale otsustamise vaadata, kui kõrgele autoga pääseb ja siis jalgsi edasi minna.
Ühel hetkel tulid nähtavale juba hoiatavad sildid ja mina olin väga vastu, et autoga edasi sõita, Kaupo meelest oli tee täiesti ok. Vaidlesime pisut aega, kuni minu kahjuks tulid teised oma autodega ja sõitsid edasi nagu polekski mingeid hoiatusi väljas. Andsin alla ja sõitsime edasi.
Ees ootas meid suur parkla ja teel ei olnud tõesti häda midagi. Parklas ootasid ees mägironijate rühmad, varustuses ja puha. Me nägime seal päris koomilised välja, kaheaastane näpu otsas- samuti ei olnud meil muid jalatseid kui varbavahe plätud, Maial lahtised kingad ja Kauril riidest papud. Olime varustamatusele vaatamata päris tublid ja jõudsime pea 2700 meetri kõrgusele. Olin varem lugenud ka, et mägedes peaksid korralikud jalatsid olema, mis suudaksid mao-, skorpioni ja ämblikuhammustuse eest kaitsta, meie paljad varbad neid õnneks ei kohanud.

Alla sõites otsustasime läbi sõita ühe järve äärest, mida all orus nägime. Järv oli tõesti ilus, aga kahjuks ei suutnud me leida teed, mis viiks päris alla, et ujuma minna.

Paremaid ja kvaliteetsemaid pilte loodan kunagi näidata, kui saan need fotokast välja pigistatud :)

Jerez de la Frontera

Jerez on Hispaania mõistes väike linnake (Suuruselt nagu Pärnu ja rahvaarvult nagu Tartu), mis on umbes 15 minuti autosõidu kaugusel ookeanist. Siit idasse jääb Marbella ja läände Sevilla, mõlemasse sõidab mööda kiirteid pisut üle tunni.
Linna külje all asub ranna-äärne asula El Puerto de Santa Maria, mis on oma olemuselt väga Pärnulik siseturiste täis suvituslinn. Ühe kohaliku sõnul elab tema pere ranna-äärses kortermajas, kus talvel ei ela nelja korruse peale mitte ühtki teist inimest peale nende. Ehk siis rannahooajal on seal korterid turiste täis ja muul ajal seisavad üüratud majad enam kui pooltühjadena. Oleme nüüd ka ise sealseid randu külastanud ja tõesti on mõnus!
Esimesel korral jooksis Kaur kohe Maiaga vette ja sattus ootamalt kohe ookeani lainetesse, mis ta jalust niitsid ja teda kõvasti solgutasid enne, kui Kaupo ta päästa jõudis. Vesi käitub teisiti ja see oli meile kõigile ehmatuseks. Nüüdseks oleme juba suutnud teda taas veega lepitada ja vana merekaru on tagasi :) Oma punapea välimusega on ta siinsete kahe- ja kolmeaastaste tütarlaste seas väga populaarne, tänu sellele on ta väga hästi selgeks saanud, kuidas hispaania neide taltsutada- kui tundub, et tullakse jälle vägisi kallistama, siis tuleb seista postsirgelt, käsi ette sirutada ja sõrme viibutades öelda: "no, no, no!" See hispaanialik kõla tema suust on laitmatu.

Jerezis elavad inimesed aga aastaringselt. Oleme avastanud siin väga huvitavaid kohti- nagu arvata võib, siis on need enamjaolt lastega seotud. 

Linnas on kõik olemas: apteegid, haiglad, koolid (ka mitmeid rahvusvahelisi erakoole), lasteaiad, staadion, jalka- ja tenniseväljakud, väliujulad, loomaaed, botaanikaaed, mänguväljakud, veekeskus, kohvikud, restod, vanalinn ja lisaks rongi- ja bussijaamale ka lennujaam.

Ujulate ja veekeskusega võtame veel hoogu, aga siin mõned vahvad kohad, mida oleme saanud külastada.

Loomaaed- huvitaval kombel on nii väikeses linnas täiesti arvesse võetav loomaaed, mis on samal ajal ka botaanikaaed. Infost saab kaasa kaardi, mille järgi saab teha nii looma- kui taimeriiki tutvustava ringi. Pileti hind pere kohta on üle 30ne euro ja siin eriti nö perepileteid ei tunta.

Samuti on siin üks väga vinge mänguväljak/mängumaa, mis avatakse kuumuse tõttu alles kl 7 õhtul ja suletakse kl 1 öösel. Esimesel korral oli see kohutavalt segadusttekitav, et sel ajal, kui meie oma pikale veninud õhtut lõpetama hakkasime, tulid teised pered alles mängima. Suures osas on mängumaa tasuta, kuid leiduvad mõned atraktsioonid, mille eest tuleb tasuda 1-3EUR või soetada kassast käepael, mis lubab igal pool toimetada (5,5EUR). Üks parimaid kohti antud pargis on väike veepark, kus lapsed saavad end 1 euro eest umbes pool tundi jahutada. 

Kogu linn elabki rohkem öises rütmis. Tädikesed toovad oma pingid majadest välja ja istuvad kõnniteedel ringis ja ajavad juttu, kohvikud ja restoranid on pilgeni inimesi täis ja elu keeb. Kell 10 õhtul on samasugused ummikud, nagu tööpäeva hommikul Pirita teel.

Poed on avatud 22ni, sest müüja tahab ka ju oma sõbrannadega ringis tänaval istuda ja muljetada. 

Elu rütm on teistsugune.