Teenager ja threenager

Vahepeal on nii Kaur kui Maia aastakese vanemaks saanud.

Kohutavast kahesest on saanud threenager. Nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, siis sattus Kauri sünnipäev kolmekuningapäevale, mil linnas toimus suur paraad. Sünnipäeva kurvemaks pooleks oli haigestumine enteroviirusesse, mis naelutas ta 39+ kraadise palavikuga paariks päevaks voodisse, hiljem tekkisid kätele, näole ja jalgadele villid, mis olid samuti päris valulikud ning arsti sõnul tuli anda endast kõik võmalik, et need katki ei läheks ning uusi ville juurde ei tekitaks.

Kuna villid olid jalgade all ja sõrmede vahel, siis oli see päris keeruline.

Sünnipäeva õhtuks oli paistetus vähemalt nii palju alla läinud, et jalatsid mahtusid jalga ja saime paraadile minna. Lisan veel juurde, et see viirus on ikka päris kole, võtab maha ka küüned ja on igati pikk ja piinarikas. Õnneks naisterahvaid see üldjuhul ei nakata ning pääsesime Maiaga puhta nahaga.

Kuna Kaupo oli sel ajal Rootsis tööl, siis pidasime hommikuse peo kolmekesi ega julgenud kedagi nakkusohu tõttu külla kutsuda. Sellele vaatamata tulid enne paraadile minemist külla Kauri hoidjatädi ning korteriomanik, pidasime siis ka teise peo kohe otsa, õnneks oli hommikust piisavalt torti alles. 

Kaur ise sai alles esimest korda sünnipäeva tähendusest aru ega jõudnud ära oodata, millal teda tordi ja lauluga äratatakse. Öö jooksul ärkas ta mitmeid kordi üles ja tuli ütlema, et on vist aeg. Lõpuks võtsin ta enda tuppa magama, et natukenegi rahu saada. Tema reaktsioon äratusele oli lihtsalt hindamatu.

Õhtune paraad oli temavanustele täielik paradiis- jalakäijatest sõitsid mööda erinevates kostüümides multika- ja muud tegelased. Samuti oli suurte aluste peale ehitatud linnu ja muid atrakstioone, millel olevad tegelased lapsed kommide ning kingitustega üle puistasid. Päris alguses ei saanud me paraadile väga lähedale minna ning nägime vaid kaugelt kommirahet, kuid päris kiirelt tehti Kauri nähes teed, et ta komme korjata saaks. Et tulemus oleks maksimaalne, siis anti meile veel kilekottki näppu ning meie ümber olevad inimesed aitasid komme kotti koguda. Kaurile oli see täielik imedemaa. Peale paraadi saime vanalinnas kolleegidega kokku ja sõime Kauri auks väikese koogikese. Koju jõudsime päris hilja ja lapsed lapsed läksid suhkrupauku arvestades üllatavalt kiiresti magama. Järgmisel hommikul oli Kauril esimese asjana meeles kilekott kommidega.
Nädal hiljem tulid  sünnipäeva pidama ka akadeemia õpetajad, kes ta siis kingitustega ära hellitasid.

Kaur on siinset elu kõige seikluslikumalt elanud, eks see on tingitud ka vanusest.

Mäletan, et Eestis olleks rääkis mulle üks sõbranna, et tema laps oleks justkui teadnud, et saab kolmeaastaseks ja ulakustega tuleb lõpparve teha. Üleöö, kolmeseks saades, sai temast paipoiss. Selgitasin ka Kaurile, et nüüd saab ta kolmeseks ja tuleb hakataka suureks poisiks ning kolmesed ei ole Pätud (nii nimetab ta ennast, kui on midagi korda saatnud). Ilmselt minu selgitustöö ei olnud piisavalt hea, kuna meil käivad asjad ikka samamoodi, kui enne 5. jaanuarit. Annan talle veel paar kuud aega, ikkagi enneaegne laps. 

Siin mõned näited tema suurepärastest tegemisest Hispaanias.
Üheks suureks huviks on Kauril katsetused vedelikega, saan ikka paar korda päevas mopiga ringi käia või mänguautosid (ka patareidega) veeklaasist või punniga kinni pandud kraanikausist päästa. Ühe eriti "hea" üllatuse tegi ta siis, kui otsustas külmkapist võetud piima jalatsite sisse kallata. Jalatseid pesime korralikult mitu korda läbi, haisesid ikkagi kohutavalt, jalga polnud eriti midagi panna. Lõpuks kallasid pesuvahendit otse jalatsite sisse ja jätsin pea nädalaks "tõmbama" ja pesin siis uuesti, tulemus oli rahuldav. 

Samuti suutis ta head hetke kasutades lukustada end korterisse ja meid Maiaga korterist välja. Tulin nimelt rattaga poest, kaasas oli ka Kaur. Maia nägi seda aknast ja otsustas tulla mulle lifti juurde vastu, et saaks poekotid sisse aidata. Pusserdasime liftide juures ja Kaur jooksis selle ajaga lahtisest korteriuksest sisse, hästi treenitud lapsena pani ukse enda järelt kinni ja see lukustus automaatselt. Kuna Maia oli kodus, siis ma võtmeid kaasa ei võtnud ja kuna Maia jättis ukse lahti, siis tema seda samuti ei teinud. Nii me siis olimegi kahel pool ust ja proovisime Kauri juhendada uksenupu keeramisel, ei õnnestunud. Kuna pidin juba ka tööle ruttama, siis helistan korteriomanik Rosale, kes oli teel Sevillast tagasi Jerezi.

Terve ootamise aja proovisime Kauri ukse läheduses hoida, et ta korterist muud põnevat tegemist ei leiaks. Kõige enam tegi mulle muret köök, kuna Maia mäletamist mööda jäi selle uks lahti. Seda on meil ka varem juhtunud.
Näiteks paar päeva enne jõuluks Eestisse lendamist tõin poest võrguga apelsine ja läksin oma tuppa riideid vahetama. Kuna unustasin paar asja vannituppa, siis pidin minema läbi koridori. Seal märkasin Kauri, kes oli köögist midagi kätte võtnud ja pigistas seda siis kahe käe vahel nii kõvasti, et terve magamistubadevaheline koridor ja elutuba olid punast mahla täis. Minule polnud ta nõus näitama ka, et mida ta seal peidus hoiab.

Natuke temaga "maadeldes" sain aru, et käes ei ole midagi ja mahla asemel on tegemist verega. 

Kuna ta oli ise ka päris šokis, siis ei lubanud kätt vaadata, krabasin vannitoast rätiku ja sain käe esialgu sinna sisse keerata ja kinni hoida. Kauri rahunedes lubas ta vaadata, mis käel täpsemalt viga on. Vasaku käe nimetissõrme kõverduskoht oli läbilõigatud ja haav väga sügav. Sõrm oli õnneks kenasti küljes. Tegin esimese kiire esmaabi ja helistasin kiirabisse, sealt inglisekeelset abi ei saanud ja oma hispaania keele tasemega ei suutnud ka olukorda selgitada. Seejärel helistasin oma koolijuhile, kes läheduses elab ja selgitasin, mis oli juhtunud. ta tuli kohale vaid mõne minutiga ja viis meid laste erakorralisse. Temast oli ka kohapeal palju abi, kuna vastuvõttu oli tööle võetud autistlike joontega noor meesterahvas, kellel läks meie registreerimisega päris kaua aega. Seni saime juba arstikabinetti ja tuimestuse peale, et saaks õmblema hakata. Arstid olid väga toredad ja rõõmsameelsed, võtsid kiirelt pingeid maha. Lisaks levis sõna, et majas on punapäine poiss  lastehiaglas kiirelt ja kogu visiidi aja käis meid külastamas mitmeid arste, õdesid ja praktikante, kes soovisid seda ilmaimet oma silmaga näha. Üks praktikant oli sellest nii vaimustunud, et ootas meid ära ja viis meid kes-teab-mis-osakonda, et näidata Kaurile suurt mängukarude bussi.

Kõige hämmastavam oli aga see, et vaatamata tohutule verevalamisele ja Kauri lappimisele jäid mu valged tööriided täiesti plekituks (mis ei olnud eesmärk omaette). Koju jõudes hakkasime täpsemalt uurima, mis oli juhtunud. Kaur oli minu toodud apelsinivõrgust võtnud välja ühe aplesini ja kuna koor oli liiga tugev, siis võttis köögist appi noa, mille kasutamisel jäi noa tera ülespoole, nii vajutaski ta tera omale kätte. Noa kasutamine iseenesest ei ole talle võõras, kuna ta on meil köögis toimetamisel pidevalt abiks, kuid ilmselgelt vajab see järelvalvet. 

Kuna käe ravimist võeti siin täie tõsidusega, siis pandi lisaks õmblustele käsi ka lahasesse, et ta sõrme liigutada ei saaks. Lahase sees oli metall-plaat, mis lennujaamas samuti eraldi tähelepanu sai, käisime koos kätt skännimas ja andsime püssirohuproovid. 

Eestisse jõudes tuli leida ka laiade varrukatega kombekas ja suurem kinnas, mis kätt mahutaks. Lahas võeti ära enne tagasilendu, seega saime lennujaamas kiiremini hakkama.

Kui Kauriga on meil päris palju sahmerdamist ja sekeldusi, siis Maia on üllatavalt kiirelt  täiskavanuks saanud ja on Kauriga tegelemisel pigem suureks abiks. Täpselt kuu aega peale Kauri 3. sünnipäeva, sai Maia 13. Meie kohalike inglastest sõprade seas on see suur asi, kuna nüüd on lapsest saanud teenager (thirTEEN). Kuigi suures osas tundub, et teismeeaga kaasnevad raskused on meil juba läbitud, siis vahel ikka tuleb uusi "faase"- hetkel oleme meikimise ja enese sättimise faasis. Kui pool aastat tagasi oli roosa värv täiesti out, siis praegu pole paremat värvi kui roosa.

Erinevalt siia saabumise ajast on tänaseks Maial suur soov Hispaaniasse edasi elama jääda- seda teemat puudutab ta iga päev. Suuresti kujundab seda soovi siin loodud sõpruskond ja hea kliima.
Tundub, et koduõppe valik osutuks heaks, kuna Maia ei saanud liiga suurt kultuurišokki ning sai trennide, akadeemia ja tuttavate kaudu rahulikult kohaneda. Samas on teatud hetkedel olnud koduõpetamine ka keerulisem, näiteks kiiretel aegadel töö juures on raske kätt pulsil hoida ja Maia teeb suure osa ära iseseisvalt, minu ülesandeks on leida aeg kontrollimiseks.

Sünnaks kõrvaaukude tegemine

Näen, et see on temas iseseisvust väga suurel määral kasvatanud ja samuti oma õppimise eest vastutuse võtmist. Lisaks on selle poole aasta jooksul omandanud ta hämmastaval määral kokkamisoskusi, valmistades vajadusel ka kõik toidukorrad päevas. Lisaks on saanud temast oma vanuse kohta hea ajaplaneerija ja lapsehoidja.
Inglise keele tase on samuti märgatavalt tõusnud, sellele on tähelepanu pööranud mitmed akadeemia õpetajad, kellega algusest peale oleme iganädalaselt läbi käinud. Päris kenasti julgeb ta purssida ka hispaania keelt ja põhiasjad saab aetud. Kuna hetkel oleme kaalumas siia jäämist, siis tuleb võtta ka keeleõpetaja, kes kogu perele suudaks intensiivkursused läbi viia. Kui siia jäämine peaks õnnestuma, siis läheb Maia uuel õppeaastal kohalikku kooli. Ootame nädalavahetusel külla minu assistenti, kes meid koolidesse sisseastumise (omapärase punktisüsteemiga) kurssi viib, et oskaksime paremini kooli valida. Kuna lastel algab siin koolitee 3-aastaselt, siis peame ka Kaurile kooli leidma. Aga sellest kõigest pikemalt siis, kui ise ka targemaks oleme saanud.
Samuti oleme korterite ostmise osas silmad lahti ringi käinud ja mõnda korterit ka vaatamas käinud. Kuna aga kooli sissesaamisel annab suurima osa punktidest elukoha asukoht, siis ootame ja vaatame veel ning ostuga ei kiirusta. Oleme astunud esimesi samme, et uurida siia jäämise võimalustest ka tööturul. Märtsis on plaanis minna kahele tööintervjuule ja oma akadeemiasse jäämise võimalust olen samuti kaalunud.

Eks varsti paistab, kas õnnestub ka järgmised laste sünnipäevad siin maha pidada. Sünnipäevade pidamine on siin võrdlemisi odav, kookide tellimine ja muu sünnipäevanodi on Eestiga võrreldes suuresti odavam ja valik väga suur. Maia peo tarbeid valisime päris kaua, sest mööda poe vahekäiku edasi liikudes muutus pidevalt ka peo "teema".
Erinevalt Kauri sünnipäevast, sai Kaupo Maia tähtsal päeval kohal olla (kuigi ka tema siia jõudmine oli äärmiselt seiklusrikas- sellest samuti mõni teine kord). Ka Maia sünnipäevale sai kutsutud minu kollegid, lisaks Maia sõbrannad kergejõustikust. Tänaseks on ta ka skautides osaline ja kirub, et võinuks nendega liituda juba varem, et oleks sealseid sõpru samuti saanud sünnipäevale kutsuda.

Jõulud Jerezis

Blogitamise jaoks aja leidmine on olnud terve pühadele eelneva aja ja jõulude ajal väga keeruline. Sain alles novembris-detsembris aru, et ülikooli lõpetamine välispraktika kõrvalt võib olla pisut suurem amps kui jaksan närida. Üldjuhul sain suure aja- ja närvikuluga vajalikud tööd esitatud, kuid ühe aine osas olen endiselt äraootaval seisukohal. Seega polegi veel täiesti kindel, et sellel aastal lõpetada saan.

Kogu jõulude nautimise ja kohapealse toimetamise tegi keerulisemaks ka asjaolu, et Kaupo oli taaskord pikemal tööreisil. Norrast tagasi tulles pidasime novembris maha minu sünnipäeva ja varsti peale seda sõitis ta edasi Rootsi. Plaan oli taaskohtuda jõulude ajal Eestis ja üheskoos Hispaaniasse tagasi lennata. Laeval olles õnnestus tal aga nakatuda enteroviirusesse ja nakkusohu tõttu tuli laevalt lahkuda ja Eestis pelgupaik leida. Pärast nädalakest isolatsioonis sai ta uuesti ringi toimetama hakata. Kokkuvõttes jõudis Kaupo Eestisse paar nädalat plaanitust varem ja seetõttu otsustas sel ajal hoopis Taxify teenust osutada ja meie jõudmiseks ettevalmistusi teha.

Samal ajal toimetasime meie oma rutiini järgi edasi ja proovisime erinevatest kohalikest jõuludega seotud üritustest osa võtta. Nagu ka varem kirjutasin, siis eriti populaarsed olid Zambombad, mida eri kohvikud ja söögikohad korraldasid. Pean tunnistama, et karge põhjamaalasena ei seostunud sealsed laulud ja olustik minule mitte kuidagi jõuludega. Tundus pigem selline rõõmus ja suvine õhustik, flamenko ja hispaania rahvalauludega. Ka meile harjumuspärase jõulurahu õhustiku asemel olid tänavad pigem tavapärasest lärmakamad, kuna Zambombale on kombeks kaasa võtta tamburiinid. Nii võiski tänavatel kohata inimesi, kes mõne veini kaasabil korraldasid omaalgatuslikke Zambombasid, nendega liitusid järgmised rõõmsameelsed pidulised ja lõpuks korraldati kuskil vanalinna tänavanurgal 50 pealine jõulupidu.
Kuna ma sellest kombest suurt midagi ei teadnud, siis tegin selle vea, et läksime keskväljaku jõulupuud vaatama käruga. Zambobade vahel liiklemine ja neist "läbi pääsemine" oli paras katsumus, kuna pidulistele jäid Kaur ja Maia oma välimuse poolest rohkem silma ja tuli ikka päris mitmel korral rääkida lugu, kuidas meiesugused Jerezi sattusid ja kuidas meile siin meeldib.

Tänavad olid siin väga ilusad, harjumatu oli muidugi näha jõuluehteis palmipuid, aga samas põnev ka. Maia jaoks oli suurimaks pettumuseks linna jõulupuu- kuidagi oma harjumuspärases ettekujutuses arvasime, et tegemist on kuusepuuga, tegelikkuses lihtsalt valgustatud koonusega. Kohale jõudes hakkas loogika tööle ja saime ise ka aru, et ega siin piirkonnas see kuuse hankimine just kõige lihtsam ei ole. Maia sai õnneks ruttu pettumusest üle ja kulutasime oma 15 minutit fotosessioonile.

Pühadehooajaks avati keskväljakul ka uisuplats, päris jääga. Soojade ilmade tõttu oli seda keeruline korras hoida, eriti libe ja lagane nägi see välja peale koolirühmade lahkumist. Ise me seda katsetada ei jõudnudki, kuid minu kolleegid käisid ühel hommikul uisutamas ja jõudsid pealelõunal tööle suurte sinikatega.
Pühadega seoses tekkis mul oma assistendiga arutelu selle üle, et mis tekitab jõulutunnet. Teema arenes sellest, et julgesin öelda, et mul ei ole Jerezis jõulutunnet peale tulnud, kuigi detsembri keskpaik juba käes.
Olga nimetas põhiliseks jõulutunde tekitajaks kastanite röstimise lõhna ja suitsuvinet tänaval ning lisaks veel südalinna tamburiinipidusid. Üsna ruttu sai selgeks, et minus need kaks asja jõulutunnet ei tekita ning et jõulutunde "trigerid" on kultuuriti väga erinevad.
Ka päkapikkudest ei olnud kohalikud midagi kuulnud, Santa Claus on tuttav nimi ja tore vanapapi, aga ei midagi rohkemat. Siin on kingituste toojateks kolm kuningat, kes siis jõuludele joone alla tõmbavad.

Ka akadeemias pidasime töötajate jõulupidu, kutses seisis: Christmas BBQ. See oli samuti uus kogemus, pidada jõulu-aiapidu. Täpsemini võiks isegi öelda, et vegan-jõulu-aiapidu, kuna koolijuhid ja arvestatav osa töötajatest on kas taimetoitlased või veganid. Ka meie otsustasime sel korral vegan toidu kaasa teha. Seekord siis piparkoogid, mille tegemine oli samuti paras seiklus, kuna ahju meil ei ole. Saime need seekord ühe akadeemias õppejuhina töötava leedulanna köögis valmis küpsetada. Lõhn oli päris piparkoogi moodi, maitse ehk pisut leebem. Samas pean tõdema, et Maia tegi taigna esimese korra kohta päris hästi. Piparkoogivormid ja taignarulli soetasime samal küpsetamise hommikul Tigerist, saime armsa mini lastekomplekti (mis ilmselt oli mõeldud voolimismassi jaoks).

Jõulupeo tarbeks tegime ka loosipakid. Eriti meeldis mulle idee selle poolest, et tegija ei tohtinud pakile oma nime lisada, selle asemel tuli sinna kleepida oma lapsepõlve pilt ning saaja pidi selle järgi arvama, kes talle paki tegi. Pakkide avamise protsess oli päris äge- see, kelle pilt oli pakil (ja tegija ära arvatud), sai paki järmiseks avada.

Jõulupühad veetsime perega Eestis, aasta lõpuks tulime lastega Jerezi tagasi, kuna pidin juba 2. jaanuaril taas tööl olema. Planeerisime osaleda kiriku aastavahetuspeol, mille tarbeks tegime suurema hulga salatit ja muud head-paremat. Paar tundi enne peole minekut jäi silma, et Kaur ei tunne ennast väga hästi. Kraadides selgus, et tal oli tekkinud üle 39 palavik. Pidasime kolmekesi väikese aastavahetuspeo ja pakkisin seejärel toidud Maiale kaasa, kes soovis meie puudumisest hoolimata väga peole minna.

Kuna ta oli jõulukinkideks saanud erinevaid meigiasju, siis tuli mul kiirelt ka esimene meigikatsetus läbi viia. Ise oli ta tulemusega õnneks väga rahul.
Meie Kauriga jäime koju ja vaatasime lastefilme. Südaööks jõudis Tuhkatriinu ka koju ja läksime koos maja katusele ilutulestikku vaatama. Katuselt avaneb vaade kogu linnale ja see tundus parim koht, kuhu minna. Jõudsime katusele mõned minutid enne südaööd ja imestasime, et keegi veel ei pauguta. Ootasime pea 10 minutit, kuna hakkasime kahtlema, kas siin on üldse kombeks ilutulestikku lasta. Esimesed raketid lasti õhku umbes 20 minutit peale südaööd- olime unustanud, et siin on kombeks teha 12 viinamarja söömise talitus ja alles seejärel hakatakse õue minema. Õnneks toimus rakettide laskmine mõistlikkuse piires ja pool tundi hiljem oli linn vaikne ja sain haige lapse kiirelt magama panna.
Järgmisel päeval selgus, et Kaur oli saanud sama nakkuse, mida Kaupogi paar nädalat varem põdes, ilmselt siis Kaupolt endalt.

Üheks uue aasta kombeks on siin süüa vahukoorekooki- nime jään kahjuks siinkohal võlgu, kuna kohe ei meenu. Terve nädala on koogiriiulid valikust tühjaks tehtud ja selle asemele on tekkinud ümmargused, hiid potšiku kujulised vahukoore ja kreemiga täidetud koogid. Vaatepilt on sarnane Eestis vastlapäeva aegu poes avanevaga.

Koogi sisse on peidetud üks kuninga kujuke ja üks "uba". esimese saaja saab terve päeva kanda koogiga kaasa tulevat krooni ja teda ootab ees õnnelik aasta. Oa saaja peab aga järgmisel aastal samale seltskonnale uue koogi välja tegema.
Pildil minu paariline, Olga, kes sai suurepärase aasta omanikuks.









Veel üks omamoodi üritus on jõuluaja lõpetamise paraad. Kolmekuningapäeva hommikuks tuleb välisukse taha jätta nii mitu kingapaari, kui majas elanikke, et kolm kuningat teaksid, mitmele inimesele on vaja kingitused tuua. Koolis lastelt ja tuttavalt uurides selgus, et siin on populaarne kinkida riideid ja mänguasju.
Päeval toimus linnas paraad, kuhu plaanisime lastega minna. Kuna Kaur oli veel üleni täpiline, siis otsustasime panna soojad riided ja kindad kätte, et ta "väga nakkav ei oleks" 😂.
Olime riided selga saanud ja juba välisuksest väljumas, kui uksel tulid vastu meie lapsehoidja ja korteriomanik, kes tulid Kaurile sünnipäeva puhul õnne soovima. Kutsime nad edasi ja tulime ise tagasi ning pidasime mini-sünnipäevapeo.

Hiljem viis Rosa meid kesklinna paraadi lõpp-punkti seda vaatama. Kaurile oli paraadi tipp-hetkeks kolme kuninga ja nende abiliste saabumine suurtes alustele ehitatud "linnades", mida vedasid traktorid. Kuningate abilised viskasid lastele komme, meid hoiatati ka ette, et kott tuleb kommide korjamiseks kindlasti kaasa võtta. Tänavad olid kommidega üle puistatud ja kleepuvad, aga meeleolu ülev. 



Siin pilt minu saabastest, kui olime koju jõudnud, neid pidin pärast kuumas vees leotama.

Jõulualgus

Seda postitust kirjutades olen tegelikult ise Eestis, teen siin mõned postitused enne tagasi minemist.
Minu esimene jõulukogemus hispaania stiilis algas tegelikult ühe tobeda õnnetusega- kaotasin ära oma telefoni. Üks itaallasest kolleeg, kelle isa töötab Disneys tootenäidistega (valib siis pakkujatelt sobivad välja), tõi lastele kraami, et saaksin neid jõuluajal susside sisse panna. Kraami üleandmine toimus otse kooli ukse ees, kuna aga seda oli terve suur kotitäis, siis ladusin kõik oma seljakotti ning selleks puhuks tõstsin kotist märkmiku, rahakoti ja telefoni välja. Ja nagu arvata võib, siis telefoni ma kotti tagasi ei pannud.
Kooli sisse jõudes märkasin, et telefon on puudu, aga kohe ei meenunud ka intsident uksel, arvasin, et ilmselt jäi vist koju. Kodus mõistsin, et seal seda ka ei ole. Google track näitas telefoni asukohaks üht küla, mis asub Jerezist umbes 10 km eemal. Kolleegidest ei tahnud keegi minuga sinna kaasa tulla, kuna piirkond ei ole just väga korralik ning tagasi telefoni nagunii ei saa.
Minu mõte oli vähemalt proovida ja küsima minna, kuna kaotada pole nagunii midagi. Põhiline keerukus seisneski transpordi ja tõlkija leidmisel, lõpuks tuli minuga kaasa Rosa, meie korteriomanik. Läksime sinna peale tööd, jube pime oli. Rosa sõidustiil pimedas on ka pehmelt öeldes hirmutav, aga lohutasin end mõttega, et ehk saan telefoni tagasi (sinna jäid kõik mu eesti ja hispaania kontaktid, smart id, ka whatsappi polnud ma arvutiga ühendanud, seega istusin info mõttes nö kotis).
Kohale jõudes sain aru, miks keegi ei tahtnud meiega kaasa tulla, see oli päris kole koht- enamjaolt olid seal madalad, väga kehvas olukorras ühekordsed, meie mõttes suvila stiilis majad ja mõned olid lihtsalt kokku klopsitud varjualused, kus elas ka kodutuid. Sellel hetkel sain alles aru, et kottpimedas, 65-aastase prouaga sinna minna ei olnud just maailma parim mõte, eriti kuna me ei läinud sinna midagi viima, vaid tagasi küsima.

Kolasime majade vahel ringi, aga õiget maja siiski ei leidnud, samas olid inimesed väga abivalmid. Ühest majast käisime just aadressi kohta küsimas, selle peale helistas ta naabrid kokku ja proovisime kaardi järgi õiget maja leida, kahjuks pimedas ja segaste numbritega tänaval, me lõpuks õiget maja ei leidnudki. Jätsime oma telefoninumbrid, et nad saaksid info korral ühendust võtta. Otsustasime tagasi sõita. Küla keskuses toimus Zambomba, mis on lihtsamini kirjeldatav kui mustlas-flamenko stiilis jõulupidu, mida peetakse igas kohvikus/baaris, tol päeval oli see siis antud küla peamises kohvikus ja kontingendist tingituna väga mustlaslik ja meeleolukas. Rosa arvas, et oleks hea plaan minna sisse küsima, ehk keegi teab, kus meie otsitav maja asub. Ta läks ise sisse ja jättis mu korraks autosse ootama. Hetke pärast oli ta uksel ja viipas, et läheksin sisse. Ohh, seda õnnetunnet, lootsin, et midagi selgus. Läksin sisse ja seal käis tohutu peomöll, Rosale oli tellitud juba esimesed šerrid ja snäkid. 

Liitusime siis peoga ja selgus, et joogid/snäkid tegi välja baari omanik. Istusime Rosaga maha ja paaril korral mainisin ka, et Maia ja Kaur ootavad kodus ja õhtusöök on veel tegemata. Samas ei tahtnud väga pressida ka, kuna inimene oli õhtul hilja välja tulnud abistama. Veetsime seal pisut aega, inimesed olid supertoredad, omanik rääkis lugusid, mis selles kohas on aastakümnete jooksul toimunud ja kuidas tema vanaisa antud söögikoha rajas ja tema isa selle üle võttis ja siis tema. Vaatasime fotosid ja maitsesime nende talust tulnud toite, mida kohapeal ka müüdi. 

Kell oli juba kümme läbi ja veidi kõhe oli mõelda, et peab hakkama šerritanud Rosaga tagasi sõitma hakkama. Sõidu ajal kartsin hullemat, kuna nagu öeldakse, parimat karta pole mõtet. Sõidu ajal suutis Rosa veel ka Messengeris videokõnet pidada. Peale Jerezi vahel ringi  ekslemist jõudsime lõpuks koju, telefonitult. Kuni Eestisse jõudmiseni tuli hakkama saada vana telefoniga ja sellesse sisestatud hispaania numbriga, vähemalt saime Maiaga selle abil Messengeri kaudu helistada. Eestis olles sai Kaupo mulle juba uue simi sebida ja nüüd olen kontakti mõttes tagasi.

Peod ja külalised

Oleme Jerezi tulles võtnud eesmärgiks, et me ei võta käesolevat seiklust ette selleks, et istuda kodus telefonides või tehes kõike nii nagu Eestis tegime.
Oleme kutsunud mitmeid külalisi ja seeläbi erinevate kommetega tutvunud. Pean tunnistama, et minu töökohast tulenevalt ja Lõuna-Ameerika rahvale sobiva Jerezi asukoha tõttu oleme pigem suhelnud rahvusvahelisema seltskonnaga kui "pärismaalastega".
Siit siis mõned erinevused meie ja kohalike vahel.

Kõige esimene erinevus on jalatsite kandmine toas. Iga kord, kui keegi külla tuleb, peame paluma jalatsid ära võtta. Enamasti on see neile lihtsalt veider, mõnele teeb nalja ning mõned võtavad seda kui eestlastega suhtlemisel kaasnevat paratamatust. Paaril korral oleme saanud kulmukortsutust ja kerget pahameelt tunda.
Aga, ühel korral tekkis sellest väikesest palvest pikk ja kummaline diskussioon. Nimelt käis meil külas üks kohalik Hispaania/Kuuba perekond, kus on sirgumas neljaaastane tüdruk ja üks beebi peagi tulemas. Just nimelt lapseootust toodigi põhjuseks, miks jalatseid ära võtta ei saa- nimelt ütles pereema, et raseduse tõttu ei saa ta endale taolisi ebahügieenilisi kombeid lubada. Minu jaoks oli see täiesti jalustrabav kogemus, ma pidasin siiani ebahügieeniliseks jalatsitega toas ringi käimist, eriti kuna siinsed koeraomanikud ei näe just väga palju vaeva, et oma lemmikutest pudenevat ära koristada ning tänaval kõndimine võib kohati meenutada miiniväljal ringi liikumist. Seda arvestades oleme ise ikka jalatsid ära võtnud. Kauri tossusid peame pea iga nädala tagant uuesti pesema, kuna tema tänavates miinivälja ei näe. Tookord andsin viisakusest järele ja lasin külalisel jalatsid jalga jätta, kuid kummaline oli siiski näha, kuidas tema tütar kõhuli põrandal mängis ja ema seal jalatsiga ringi patseeris.

Sama perekonnaga tabas mind veel ka teine ja kolmaski üllatus. Teine erinevus seisnes toitumisharjumustest. Siinkohal ei oska ma kommenteerida, kas tegemist on eestlastega üldiselt või meie pere kombega, kuid tavatseme toidu kõrvale juua tavalist vett. Siin küll peame seda erinevalt Eestist enne filtreerima, kuid mõte jääb samaks. Oleme tervise mõttes vältinud mullijookide ja suhkrumahlade joomist, vaid vahel väljas olles lubame seda endale. Lapsed armastavad piima juua.
Kui külaliste toodud kraami ja enda toite nö serveerima hakkasime, viisin veekannu lauale ja küsisin, kas nende laps sooviks piima. Pereema tegi selle peale suured silmad ja ütles, et nemad eelistavad ikka mahla. Kuna meie suhtluskeeleks oli Spanglish, ja seegi kohutavalt vaevaline, siis oli päris keeruline neile selgitada, et eelistame vett ja paraku limpsi või mahla meil ei ole. Kui olin oma pika jutu kehakeeles ja kõikides teistes minule teadaolevates keeltes ära rääkinud, proovis külaline mulle selgitada, et Hispaanias on poodides müüa sellised pakid, vahel ühe- või kaheliitrised, kus sees on mahl ja need on tegelikult küllaltki odavad. Ta lubas mulle teinekord näidata. Loobusin pikemalt ennast vaevamast ja tänasin info eest. Kuna olime külla ootamas veel üht külalist, kes pidi enne meile jõudmist kodust läbi minema, siis helistati talle ja selgitati kentsakat olukorda ning paluti midagi joodavat tuua. Külaline saabuski sidrunijoogi ja cokaga.

Nüüd siis kolmas erinevus- mingil minule selgusetul põhjusel on siin väga oluline, et külalistele kaetud laual peab kindlasti olema laudlina. Meie siinnne söögilaud on korralik puidust laud, mida katab klaas, olen seda ikka väga praktiliseks pidanud, Kauri järelt on väga hea koristada. Kui hakkasime toitusid lauda viima, siis tekkis külalistel kohe küsimus, et kus laudlina on. Nagu juba varem kirjutasin, siis tulime siia elama üks kohver ja üks käsipagas inimese kohta ja laudlina ei olnud mul kahjuks eluks vajalike asjade seas kaasa võetud.
Kui ütlesin, et lina pole, siis oli juba külalistegi näost näha, et mis seal ikka, eestlaste värk vist. Arvestades seda, millised nägid välja Kauri ja väikese peretütre söögikoht peale söömist, siis mul oli väga hea meel, et lina ei olnud.
Laudlina kohta on ka teised külalised hiljem küsinud, seega tundub see tähtis asi olevat.

Ja veel, mulle suureks üllatuseks on meie siinses tutvusringkonnas päris palju taimetoitlasi ja veganeid. Kedagi külla kutsudes tuleb enne kõik välja selgitada ja selle järgi toidud teha. Minu jaoks on see päris keeruline, kuna ma ei oska kohalike toodete pakenditel toiduainete sisaldust välja lugeda. Seega käib nende jaoks poodlemine Goole Translate'i abiga ja võtab aega. Leidsime Maiaga paar head vegan retsepti ja oleme nende seljas siiani "ratsutanud".
Näiteks suutsime teha kogu Halloweeni õhtusöögi menüü täielikult vegani, kuna meid külastasid minu kooli abikaasadest juhid, kelle kogu viieliikmeline pere on naise tervisehädade tõttu otsustanud veganluse kasuks. Antud perekonnaga olemegi siin rohkem suhelnud, kuna tegemist on inglaste/hispaanlaste perega, siis on suhtlemine oluliselt lihtsam.
Halloweeni pidu otsustasime teha pigem sellise "nunnuka", pidamata ei saanud seda jätta, kuna Jerezis on see üks väga suur pidu (nagu kõik pühad). Meie lapsed said samuti kostüümid, Maia otsustas roosa ükssarviku kasuks ja kuna Kaur poiste oskonnas hirmust nuttis (Hulk, Spiderman ja Batman võivad rängalt mõjuda), siis saime tüdrukute osakonnast musta kiisukostüümi. Pean ütlema, et siinsed vanemad tegid oma lapsed ikka päris hirmsaks.

Ma ei olnud päris kindel, kas Kaur julgeb kooli minnagi. Üldiselt ei ole me Halloweeni pooldajad, meile meeldivad kadrid ja mardid, kuid siin elades võtame sellest kultuurist osa. Üks perepoegadest, 13-aastane Joaquin läks Kauriga trepikotta komme pommima, viie minuti möödudes olid nad tagasi, ämber komme täis. Nunnumeeterile vajutamine oli mõjus.
Mõned näited minu klassidest.

Lisaks on käinud külas mitmed minu kolleegid (kaaspraktikandid), kes on siin õnneks sama segaduses kui mina. Eestis olles oli lihtne enne külaliste tulekut Selverist läbi käia, kringel võtta ja selle kõrvale siis teed/kohvi pakkuda. Siin kahjuks värskeid pagaritooteid poest ei leia. Võiksin praegu osta tordi, mida Maia sünnipäeval, 5. veebruaril külalistele pakkuda saaksin. Need säilivad kohutavalt kaua ja maitsevad samamoodi. Meie maja alumisel korrusel on ka kondiitripood, kuid siinsed tordid on väga-väga magusad, teist korda ei ole neid ostma läinud. Pagaripoodides müüakse enemasti saia, kringleid mitte.

Üheks suureks plussiks, mis muud erinevused hajutab on kohalike toit, mida nad hea meelega külla kaasa võtavad. Kui restoranides on tavaks pakkuda friikartuleid ja liha, siis kodudes valmistatakse väga mõnusaid toite. Olen saanud külaliste toodud toitudest mitmeid häid retsepte, mida oleme proovinud teha. Siiani ei ole keegi veel tulnud poest ostetud toiduga, tuuakse oma valmistatud hõrgutisi. Kuna meil siin ahju ei ole, siis jäävad toidud vahel ühekülgseks, hea kui keegi vahel meid hellitab.

Mul õnnestus siin ka aasta vanemaks saada. Meil on peres olnud kombeks, et sünnipäevalaps äratakse tordi, küünalde ja lilledega üles. Seda selgitasid Maia ja Kaupo ka Kaurile. Kui Kaur varahommikul ärkas, siis oli Kaupo veel trennis ja Maia magas. Laps tegi nagu kästud, äratas mind tordiga. Ärkasin selle peale, et Kaur viskas mulle tordi voodisse (õnneks küll pakendis) ja andis valjuhäälselt teada, et mul on sünnipäev ja oleks aeg seda torti temaga jagada. Sahmerdamise peale ärkas ka Maia ja proovis Kauri ruttu kööki meelitada, et "õige" äratus korraldada, mulle anti korraldus edasi magada või seda vähemalt teeselda. Õnneks jõudis ka Kaupo koju ja sain oma traditsioonilise äratuse ka. Torti lahtilõigates küll selgus, et tegemist oli šokolaadikooriku all oleva jäätisetordiga, mis teadmatusest tavalisse külmikusse sattus, armas oli see hommik ikka. Hiljem sai ka töökaaslastega pidu peetud, seltskond oli küll rahvusvaheline (rumeenlane, itaallane ja mitmeid inglasi), kuid tollest korrast suuri kultuurilisi erinevusi silma ei jäänud (peale jalatsite äravõtmise muidugi).

Kaur

Kaur on endiselt kahene, on suurimaks eeskujuks kõikidele "kohutavatele kahestele" ja igati selle nime vääriline.

Hispaaniasse kolides sai tema muutusest kõige vähem aru, oli ikka koos perega ja läks elu seiklustele vastu nagu alati. Umbes kuu möödudes hakkas ta aru saama, et see ongi meie uus kodu, millest olime talle juba pikka aega rääkinud.  Siiani ei ole ta aru saanud sellest, et me ei saa kohe täna minna vanaemale külla või kutsut vaatama. Õnneks saame teha videokõnesid ja see leevendab igatsust päris hästi.

Üheks suurimaks murekohaks oli siia kolides Kaurile hoidja leidmine. Alguses olime arvestanud minu noorema õega, kes plaanis meiega kaasa tulla ja aastakese hoidjana toimetada, kuid asjaolude muutudes tulime siia temata.
Hoidja leidmiseks kuulutasime otsingud välja FB Hispaania rühmades, rääkisime tutvusringkonnas jne. Saime FB kaudu tuttavaks ühe eestlannaga, kes samuti Jerezis elab. Temaga kohtusime ka augustis, enne väljalendu. Kuna meil ei olnud sellel ajal veel elamispinda, siis ei osanud me temaga täpsemaid kokkuleppeid sõlmida. Korterisse kolides selgus, et tema elukoht on pisut Jerezist väljas, El Puerto de Santa Marias, mis asub meie elukohast päris kaugel, lisaks ei ole tal ka autot ning sõita tuleks nii rongi, kui ka bussidega. Seega jäi suure aja- ja rahakulu tõttu temaga "diil" pooleli.
Kohtusime Jerezis ka ühe ukraina perekonnaga, kes on siia sattunud Grimmi konflikti põgenikena. Pereema oli Kauri hoidmisest küll huvitatud, kuid paraku saab nende toetamise programm kuu aja pärast läbi ning tal tuleks selleks ajaks leida ametlik ja kindla sissetulekuga töökoht. Hoidjana oleks ta meile hästi sobinud, kuna oskab inglise keelt, et Kaupoga suhelda ja vene/ukraina keeles saaksin mina temaga suhelda.

Korteri omanik soovitas aga oma tutvusringkonnast üht tuttavat, kellega tegime paar proovipäeva ja saimegi temaga kokkuleppele. Tegemist on Dominikaani vabariigist pärit 46-aastase naisterahvaga, kes kolis Hispaaniasse 5 aastat tagasi. Alguses oli ta väga vaikne ja tagasihoidlik, saime korteri omaniku jutust aru, et inglise keelt ta ei räägi. Nüüd, kus ta on olnud Kauri hoidja tervelt kuu, ütleksin, et saame inglise keeles suheldud küll, Kauriga räägib ta hispaania keeles ja vastused saab eesti keeles.

Esimesel kuul oli Kaupo kodus ja hoidja järgi vajadust ei olnud. Minu töölkäimine oli alguses Kaurile päris raske, läksin igal õhtul tööle nii, et Kaur jäi kisades koju. Siis aga läks olukord tema jaoks veelgi hullemaks, ta sai aru, et ka Kaupo, kes oli üle viie kuu järjest kodus olnud, peab samuti tööle minema. Ta oli harjunud, et oleme kogu perega kodus, keegi tööl ei käi- nii olime kolm viimast kuud elanud. Nii otsustas ta end Kaupole kaasa pakkida.

Ja et olukord veelgi hullemaks läheks, tuli minu tööle minnes veel ka hoidjatädi. Hoidjaga ei ole Kaur veel tänaseni päris rahul, kuigi vahel suuremas jonnihoos käsib mul kaugele tööle minna ja hoidja kutsuda. 

Viimasel kolmel nädalal on meil õnnestunud Kaurile ka lasteaeda tutvustada, töötan keskmiselt kahel ennelõunal nädalas lasteaias inglise keele õpetajana, annan kolm 30 minutilist tundi järjest. Kaur saab valida, kas soovib kolme inglise keele tundi või liitub lastega mänguväljakul. Viimast varianti on ta kasutanud kahel viimasel korral, teatud ajaks. Mina eelistaksin samuti, et ta teistega mängib, kuna esimeses kahes tunnis suudab ta veel kuidagi vastu pidada, kuid kolmandas täpselt samas tunnis hakkab tal igav ja siis hakkab ta ringi jooksma, mööda riiuleid ronima, kraanikausis veega mängima, mänguasjakastist kraami välja tõstma või lihtsalt mõne lapsega võitlema. Olen lasteaias teisipäeviti ja neljapäeviti ning samadel päevadel on Kauril ka akadeemias inglise keele tunnid. Keele osas on ta siin tõesti palju arenenud, isegi osad mängud, mida ta omaette mängib on inglisekeelsed. Lisaks on siit sirgumas tulevane nursery rhymes'ide spetsialist.
Lasteaed on pisike ja armas. Kaur kutsub seda loomaaiaks, loodan, et seetõttu, et seal on puurides loomad ja linnud.

Põhilised kohad, kus Kauriga käime on kodulähedane Altillo park, maja ees asuv (nüüd uuendatud) mänguväljak ja suur laste mängulinn.
Oma punase pea ja alla keskmise tagasihoidliku olekuga tõmbab ta siin päris palju tähelepanu. Vanematele inimestele meeldib ta juukseid sasida ja bussis/tänaval juttu puhuda, õnneks noogutab Kaur terve jutu aja viisakalt vastu.
Üldiselt on Kaur Hispaaniaga hästi kohanenud ja tundub, et talle meeldib siin. Eriti meeldib talle süüa ja erinevaid uusi asju maitsta.
Siin üks näide Kaurile tellitud 1/2 kanapraest. Meie arvasime, et 1/2 tähistab poolt praadi, selgus, et poolt kana.

Maast leitud puhkepäevad

Avastasin kooliaastat ja meie selleaastaseid rännakuid planeerides, et siinne tähtpäevade tähistamise süsteem on pisut erinev. Nimelt on lisaks tavapärastele koolivaheaegadele, mitmeid teisi vabu päevi. Vaheajad toimuvad sarnaselt eelmise Eestis kasutusel olnud süsteemile, kus on 4 veerandit. Eriliseks muudab aga pühade tähistamise see, et kui püha satub neljapäevale, siis on ka reede vaba. Kui aga peaks püha sattuma nädalavahetusele, siis saab vabaks ka esmaspäeva.  Ehk siis saame selle kooliaasta jooksul nautida 14 vaba päeva, mis venitavad mitmed nädalavahetused 3-4 päevasteks. Kokku on vabu päevi aastas kahe töönädala võrra rohkem, kui Eestis antud õppeaasta jooksul.
Oma esimese pika nädalavahetuse saime ära kasutada juba septembri lõpus ja uus taoline on tulemas oktoobri alguses.
Eestlastele kohaselt ei tahnud me ootamatult tekkinud minipuhkust raisku lasta ja otsustasime esimest korda ilma autota minna avastama Cadizi saart ja selle randa. Vaatasime järgi (hispaaniakeelsed) rongi- ja bussiplaanid ning plaanisime Cadizi jõudes rattad rentida, olime samas kohas juba veebruaris käinud ja saime väga hea teenuse osaliseks.
Rongijaama jõudes selgus, et peame piletid lunastama piletiautomaadist, kuid iga sihtkoha jaoks oli oma automaat ning mingeid selgeid silte neil ei olnud, et milline võiks Cadizi oma olla. Õnneks on kohalikud väga abivalmid ja näitasid olulisema info kätte ning et eksinud nägudega turistid väga kauaks rongijaama ei jääks, võeti lausa näppu ja näidati ka koht ette, kust rong väljuma peaks. Rongisõidule kulus pere peale 24 EUR (sellele lisandub pere kohta veel bussiõit 6,6EUR), mis ei ole küll väga suur summa, aga arvestades, kui lähedal saar Jerezile on, tundus pisut krõbe. Hakkasin juba kahetsema, et autot ei ole- 24 EURga oleksime saanud autoga minnes mitu korda saare vahet sõita (sinna viivad sillad, praamipileteid ei ole vaja).
Meiega liitus ka üks minu kolleeg, Maria.
Rongisõit oli väga meeldiv ja kiire. Cadizi jõudes jalutasime kohe tuttava rattalaenutuse juurde ja selgus midagi, millega hakkame juba kohanema, see oli suletud. Siin ei ole mõtet Google Map'si sisestatud kellaaegu uskuda, ka kodulehtedelt uurides on mõistlik kellaaegade osas skeptiline olla. Kui ikka töötajal või omanikul ei ole sel päeval võimalik tööle tulla, pood/kohvik avada, siis jääb see lihtsalt tegemata. Kohalike jaoks on see ok- nad kasutavad isegi kõnepruugis kahtlevat tooni: "Kas läheme peale tööd La Pepasse istuma, kui see avatud on?"
Mitmetes kohtades on kellajad ustel kirjas, jõuad õigel ajal kohale (kuna autot pole, siis jalutad u 3 km kohutavas kuumuses koos lastega) ja ennäe imet, koht on suletud.
Cadizi rattarendis juhtub seda vist tihemini, kuna nemad on oma ukse vastavalt ka illustreerinud (kirjeldab hästi üleüldist suhtumist):

Ühesõnaga- rattaid me sealt ei saanud ega ka kolmest järgmisest kohast, kuhu Kaupo otsima läks. Samas oli jalutada ka päris tore- leidsime otsitava ranna ja veetsime seal super päeva. Ilm oli täiesti võrratu ja lained üüratud. Piltidele jäänud lained olid pigem minid, Kaupol ja Maial õnnestus päris hiiglastega rinda pista. Maiat tuli küll hiljem pisut turgutada/lohutada, kuna laine osutus temast  tugevamaks. Samas oli see kogemus niivõrd põnev, et varsti kippus ta juba tagasi.
Maast leitud vaba päev möödus kiirelt ja juba varsti põrutasime rongiga kodu poole.

Nagu sügisel ikka, pidin keetma ka õunamoosi. Eestis kasvasid meil aias õunapuud ning mahla- ja moositegu oli tavapärane. Siin on olnud üks asi millest puudust tunneme, hea moos, mida hommikul pudru peale panna. Oleme suutnud leida vaid marmelaadi taolisi, väga suhkruseid moose. Kuna õunad on siin soodsad (1kg kotitäis maksab 59 senti), siis mõtlesin ise moosi teha, veidi innustas ka vestlus emaga, kes parasjagu õuna-ploomi moosi keetis ja seda väga kiitis.

Ostsin kotitäie õunu, puhastain ära ja panin keema- kodus oli ainult naturaalset pruuni suhkrut, seega sai moosi värv veidi tumedam. Enne pealehakkamist"kogusime" umbes nädalakese purke (majoneesid, teised moosid, hapukurgid jne) ja lehtrit ei olnud meil samuti köögis olemas (selle meisterdasime Maiaga pakendist, kus oli enne mesi).

Moos sai veidrale välimusele vaatamata päris hea ja tänaseks on see ka juba otsa saanud- tuleb uute õunte järgi minna.

Kohaneme uue eluga

Kaks nädalat tagasi kolisime uude koju ja asusime ümbruskonnaga tutvuma.
Lisaks uuele kodule  tuli hakata ka muutusi tegema transpordiga seotud küsimustes- jäime jalameesteks. Viisime oma rendika tagasi ja proovime esialgu hakkama saada ilma autota, selleks tegime juba Viimsis ettevalmistusi ja harjutusi. Kui oma aastat Jerezis plaanisime, siis mõtlesime kohe ka sellele, et ilmselt autot me siin kasutama ei hakka- vähemasti proovime.
Esimene samm autovabaks eluks sai tehtud siis, kui Kaurile käru ostisme. Otsisime midagi suuremate ratastega, kuna elasime tol hetkel vanalinna piirkonnas ja sealsed teed on nö vihmavarjukatele läbimiseks liiga keerulised, ometi nägime linnapildis just väikeste ratastega kärusid.
Nüüd, kus oleme käruga ringi liikuda saanud, hakkab selguma, miks kohalikud teistsuguseid kärusid eelistavad. Nimelt on meie kärul õhkkummid, mis ei sobi siinsesse piirkonda loodusliku eripära tõttu. Teedele ja teeservadele kukuvad väikesed okkad ja taimede osad, mis on kohutavalt teravad ja tugevad- nii ongi Kaupo saanud käru rehve korduvalt lappida ja parandada.
Selleks ajaks, kui liikumisvõimetu käru toanurgas parandust ootab, sai  Kaurile ostetud jooksuratas. Kohalikus taaskasutatud asjade poes, Cashconverteris, maksis see 12 eurot ja erinevalt Eestis olnud kordades kallimast puidust jooksurattast on see oluliselt töökindlam. Nüüd, kus Kaur on vabaduse maitse suhu saanud, on päris raske veenda teda kärusse istuma. Samas on jalakäijana jooksuratta tempoga oluliselt keerulisem sammu pidada, eriti langustel.

Maia liigub suurema osa ajast rulaga, mille samast kohast soetasime- nimelt käib ta trennides ja vajab liikumisvahendit.
Samuti avastame kohalikku bussimaailma, selgus on meie maja juurest käib kaks Jerezi põhiliini, mida oleme nüüd usinasti kasutanud. Bussid on suhteliselt mugavad ja eesti bussidest kohati isegi paremini varustatud, eriti just käru ja ratastooli kasutavatele inimestele. Pildil on Kauri reakstioon bussijuhi sõidustiilile ilmselge liialdus.

Veel vajab harjumist meie ümberpööratud päevaplaan, kuna alustan tööpäeva kl 16 ja väljun kodust tavaliselt 15:30.
Esmaspäevast neljapäevani teeme hommikuti Maiaga koduõpet, õpikud ei ole veel siia saabunud, kuid opiqu keskkonnast leidsime mitmete tema õpikute digivariandid, mida on väga hea kasutada. Proovime neis ainetes pisut ette jõuda, et ülejäänud ained õpikute saabudes järgi teha. Õhtuks oleme plaaninud trennid ja ringid.
Kehalise osa teeb Maia kohalikus kergejõustiku trennis, see toimub kolm korda nädalas ja 1,5 tundi järjest- asja võetakse täie tõsidusega ja talle see väga meeldib. Sealt on ta saanud ka mitmeid tutvusi kohalikega, kellega siis õhtuti Instas suheldakse.
Kahel päeval nädalas käivad nii Maia kui Kaur samal ajal inglise keele akadeemias (seal, kus töötan).
Maiale otsime veel kohalikku kitarriõpetajat, kuid kui see ei õnnestu, siis teeme videokõne teel Mooste Rahvamuusikakooliga tunde edasi.
Selleks ajaks, kui mina olen tööl ja Maia trennis, otsime Kaurile ka hoidjat. Kohaliku seaduse järgi ei tohiks me lasta ka Maial ja Kauril kahekesi järelvalveta olla. Nimelt võib last järelvalveta jätta alates 14. eluaastast, seega peaksime ka Maiale hoidja vaatama, kes saadaks teda trenni ja läheks vastu.
Meile tundub see päris veider, kuna oleme teda harjutanud iseseisvalt ringi liikuma juba esimesest klassist alates. Seitsme-kaheksa aastaselt toimetas ta Viimsi kohalike bussidega ringi ja jõudis kenasti trennidesse/kooli, arvestas busside graafikuid jne. Aasta hiljem liikus juba ka Tallinna vahet. Seda arvesse võttes tundub naeruväärne, et Kaupo jalutab temaga trenni, keelekooli jne.

Siinsed vanemad võtavad asja aga äärmiselt tõsiselt- nad tõesti sõidutavad oma lapsi kõikjale.
Toon näite: minu töökohas kestab tund 50 minutit, vanemad toovad oma lapse kl 15:55ks akadeemiasse, ootavad üldjuhul maja ees pinkidel, mänguväljakul või autodes terve tunni ja võtavad siis lapsed peale tunni lõppu vastu. Minu üheks tööülesandeks ongi tunni lõppedes lapsed üles rivistada, ukse juurde minna ja ükshaaval laste nimed välja hüüda ja vaadata, et nad jõuaksid oma vanemani. Kuna mul on kokku 113 õpilast, siis on päris keeruline nende nimesid meelde jätta, samuti ei tea ma, kes on nende vanemad- seega loen kehakeelt ja vaatan, kas laps ja täiskasvanu on ema-vähem sama nägu. Tänaseks oleme lastega juba nädala töötanud (siin algas kool 12. septmbril) ja ühtegi last veel kadunuks kuulutatud ei ole, seega tulen vist toime.
Kord on laste üleandmise osas väga karm.
Siin näide minu töökoha uksetagusest lasteootamisest, näeb pisut välja nagu red carpet event :)

Olen ise ka nüüd vaikselt uue tööga harjumas. Annan küll rohkem tunde, kui esialgu oli planeeritud, kuid õnneks pole see midagi kontimurdvat. Olen õpetaja ja alates oktoobrist ka koolijuhi abiline inglise keelt õpetavas akadeemias It Sounds Fun- ingles para ninos. Käisin kooli ka veebruaris külastamas, et näha, mida see endast kujutab ja juba siis tundus see põnev koht, sel ajal olid õpetajad graafiku alusel tööl kolmel päeval nädalas, kuid sel aastal oli huvi kooli vastu suurem ja oleme tööl viiel päeval nädalas. Kuna meie praktikalepingutes oli ka kirjas, et töökoormus võib olla kuni 20 tundi nädalas, siis oli see vastuvõetav. Kokku annan nädalas 16,5 tundi, klassijuhatamist ei toimu paberimajandust ei ole, koduseid töid ja kontrolltöid ei ole samuti, mis tähendab, et üldjuhul ei jää ka midagi parandada, lastevanematega suhtleb sekretär või õppejuht (vanem peab vähemalt nädal ette teada andma, kui soovib õpetajaga kohtuda ja rääkida).

Kõige selle juures on Erasmus stipendiumi ja koolipoolse lisahüvitisega "palk" sama, mis Eestis täiskoormusega õpetajal, kes juhatab klassi. Veelgi enam- ära jääb tülikas aastaplaani ja tunnikavade tegemine, et need on kooli poolt juba kõik olemas. Iga tund läbi kogu aasta on planeeritud- minu vaevaks on enne uut töönädalat kodus Drive lahti võtta ja tunni materjal üle vaadata. Mugavamaks muudab õpetamise ka see, et klassis on 26 lapse asemel max 15 (ühes klassis on mul vaid 5 last) ja klassis on ka hispaanlasest assistent, kes laste haldamise, töövihikute parandamise ja muuga aitab. Kõik kooli töötajad kannavad vormi. Siin näide suvisest vormist- siin on suvi täies hoos, eile oli üle 40 kraadi.
Lapsi käib sellest aastast akadeemias üle 900 ja populaarsuse põhjus seisneb osati ka selles, et uue seaduse järgi peab ülikooli astuja oskama inglise keelt B1 tasemel ja lõpetama vähemalt B2 tasemel. See on aga kohalikku inglise keele taset arvestades ulmeline nõue. Suures hirmus, et üldhariduskool ei suuda keskkooli lõpuks B1 taset pakkuda, pannakse lapsed nüüd juba teist aastat varakult akadeemiatesse keelt õppima. Lisaks enda töökohale, olen linnas ringi liikudes näinud veel nelja samalaadset keeltekooli. Õpetama hakatakse üldjuhul teisest või kolmandast eluaastast, otsustasime ka Kaurile tunde võtta, nii saab sotsialiseeruda. Siiani on ta olnud nö koduse pesa muna ja lasteaias käinud ei ole. Üheks eesmärgiks on leida ka lasteaed/hoid, kus ta saaks paaril hommikul nädalas mängimas käia. Igapäevaselt teda sinna viia ei plaani, kuna sellisel juhul on ta päeval lasteaias ja õhtul hoidjaga (olen tööl), meie kohtumised hakkavad muidu toimuma vaid uneajal ja nädalavahetustel.

PS! Vormide kandmine on siinkandis väga popp, pea kõikidel huviringidel, trennidel, koolidel, poodidel, haiglatel, pankadel jne, on oma vormid.
Maial on samuti kergejõustikus oma vorm-siin näide sellest (laps küll pisut õnnetu olemisega, kuna vana vigastus lõi trennis välja).