Koduotsing ja üürikodu leidmine

Jätan seekord vahele loo, kuidas me perega 11 päevaga 12 riiki läbisime ja lõpuks Hispaaniasse jõudsime ning asun kohe asja kallale. Ehk leian kunagi hiljem aega sellest pikemalt kirjutada. Olen kogu postitamisega kõvasti maha jäänud, seekord siiski väga mõjusal põhjusel - meil ei ole olnud 2 ja pool kuud wifit! Oleme oma piiratud andmesidet hoidnud mapsi, translate'i ja töö/kooli tarbeks. Oleme saanud vahepeal internetivõlusid nautida vaid koolis (ja sealgi on kohutav levi) ning lähimas Ikeas. Viimane on super koht, kus kõik kohalikud wifitud saavad 80 sendi eest refill kohvi osta ja tasuta netti ja kliimaseadet nautida.

Hoiatan kohe ette- tegemist on vääääga pika looga.

Tänaseks oleme juba terve kuu oma korteris elanud ja hakkame vaikselt jõudma seisu, kus erinevad korteriga seotud asjaajamised on aetud.
Aga, see pole mitte lihtne teekond olnud. Järgnev lugu siis õppetunniks või teejuhiks neile, kellel külma ilma või suurte arvete eest plaanis Hispaaniasse pageda.

Hakkasime Eestist sõitma 26. juulil ja kohale jõudsime 5. augustil. Reis oli meelega pikem plaanitud, ilmselt otseteed pidi oleks tugevama pingutuse korral jõudnud 3-4 päevaga.
Kuna Valencia rannik on äärmiselt populaarne suvituskoht, siis on suvekuudeks ja septembriks siia keeruline elamispinda leida. Otsustasime siiski tulla kuu aega varem, et saada ülevaade kohalikest asulatest ja eluolust. Lootus oli ka selle kuu ajaga jõuda korda ajada vajalikud dokumendid ja leida püsivam üürikodu, et 1. septembril tööle minnes oleks juba mingi stabiilsus olemas ja saame tööle keskenduda.
Juunis saime juba aru, et kohe ranna äärde me midagi ei üüri, kuna hotellide ja üürihinnad olid meie jaoks ikka parajalt krõbedad. Leidsime ühe armsa hotelli sisemaal, koolist ja rannikust umbes 50min eemal, Xativas, 500eur/nädal. 
Juba teel Hispaaniasse võtsime ühendust erinevate üürikorterite pakkujatega, vaatasime need välja Idealistast, kohalikust kinnisvaraportaalist. Valikut oli väga palju ja erinevates hinnaklassides, seega me väga ei muretsenudki ja olime üsna kindlad, et selle Xativas veedetud nädala jooksul me midagi leiame. Arutlesime veel omavahel, et kui peaks ka kauem minema, siis otsime järgnevaks nädalaks uue hotelli ja avastame edasi.
Oli mitmeid tegureid, millega me sel hetkel arvestada ei osanud.
Idealistas esmapilgul saadaolevad korterid ei olnudki tegelikult saadaval. Nimelt üürivad kohalikud juunist septembri lõpuni kortereid suvitajatele teise tariifi alusel ning sellel ajal on ka enamik neist täielikult hõivatud. Kõik kohad, kuhu kirjutasime/helistasime soovitasid septembri lõpus uuesti ühendust võtta, et siis oktoobrist päriselt üürima hakata. Kohapealne lühiajaline üüriturg oli selleks hetkeks (augustis) jõudnud punkti, kus airbnb, fb ja bookingu kaudu algasid kõige soodsamad pakkumised 2000 eur/nädal. Ja päriselt, need olid kõige soodsamad pakkumised ning needki meie piirkonnast eemal. Meie jaoks tähendanuks oktoobri "äraootamine" umbes kahte kuud taolist üürimist, ehks siis augustis 8000 eurot kuu ja septembris pidavad olema pisut soodsam. Oli selge, et seda teed pole mõtet meil minna.

Hakkasime usinasti kohalike linnakeste kinnisvarabüroosid läbi käima. Kokku käisime viie päeva jooksul 23es erinevas büroos ja igal pool oli täpselt sama jutt- tulge septembri lõpus tagasi.
Korraks tekkis isegi lootus, kuna üks maakler vastas Kaupo sõnumile ning kutsus korterit vaatama. Kuna tegemist oli kahetoalise korteriga, mille elutuba ei mahutanud isegi väikest diivanit, siis oli üürihinnaks 500 eurot. Kuigi korter oli meile neljale ilmselgelt liiga väike, siis otsustasime, et see on parem kui mitte midagi. Läksime kohale ja olime veel piisavalt julged, et hakata tingima. Maakler helistas omanikule ja andis meie info edasi, omanik vastas aga, et annab selle hoopis oma sugulasele üürile. Proovisime veel teistpidi strateegiat ning hinda hoopis üle pakkuda, kuid see ei õnnestunud. Siit meile õppetund, pole vaja tingida, kui ise nii nurka aetud olukorras oled!
Antud hetkeks oli meil Xativas jäänud veel 3 päeva ja polnud üldse kindel, et kuidas ja kuhu edasi liigume. 

Tagasi Xativasse sõites mõtlesime uue strateegia- paneme mängu ka ostmise kaardi. Esialgu mõtlesime ostmise lükata kaugemasse tulevikku, kui piirkond juba tuttavam, aga olime valmis olema paindlikumad. Olime nii üürimise, kui ka ostmise kohta varem kõvasti uurimistööd teinud, aga ikkagi saime üürituru osas üllatuste osaliseks. Seetõttu ei olnud me ka kindlad, mida ostmise osas peaks veel teadma.
Järgmisse kinnisvarabüroosse läksime juba pisut teise jutuga. Nimelt sisse minnes uurisime, kas Idealistas üleval olevad üürikorterid, mida selleks hetkeks oli kaks, on antud büroo poolt endiselt saadaval. Neiu võttis meid vastu ja uuris täpsemalt, mida korterilt ootame, kus töötame jne jne, tavapärane taustakontroll ja vestlus. Ühel hetkel tuli kuidagi jutu sees välja, et me sooviks neid üürikortereid näha ja kui võimalik, siis võiksid nad meile ka näidata paari müügisolevat maja ja korterit, mille olime varem juba välja vaadanud. Sel hetkel muutus kõik väga kiirelt. Neiu kutsus kohale meesterahva, kes tegeleb ostjatega. Mees oli hetkel veel hõivatud eelmise kliendiga ja palus meil oodata. Tahtsime siis veel üürikorterite kohta mõned küsimused esitada, aga neiu vastas väga konkreetselt, et siit edasi tema meiega enam ei tegele ja seda teeb hr R (kutsugem teda nii, ehk kunagi veel ristuvad me teed, ei soovi kõiki sildu põletada).

Hr R juhatas meid oma kabinetti, liikusime eesruumi plastiktoolidelt tagaruumi nahksetele istmetele. Kabinet oli väga väärikas - suur ümar puitlaud, klassikaline roheline laualamp ja suured maalid seintel. Sellel hetkel mõjusime täielike võõrkehadena oma võimalikult õhukeste maikade ja plätudega, mida kandsime üle 40 kraadises kuumuses linnatänavatel ellujäämiseks. Härra ise oli väga viisakalt riides ja meie olekust ei teinud ta ka välja. Oli vägagi ilmselge, et tema jaoks oli see idaalne olukord- perekond eurooplased, kes on maininud, et soovivad midagi osta ning töökohana on samuti mängu toodud rahvusvaheline erakool (seda oleme siin kõvasti visiitkaardina kasutanud- ja mõjub!).

Ta tutvustas meile kinnisvara, mille kohta olime küsinud, kuid proovis täielikult vältida küsimusi üürkorterite kohta. Ta oli ikka päris kindlaks sihiks võtnud, et oleme ostjad, mitte üürijad. Lõpuks leppisime kokku ühe ridaelamu vaatamise kooli lähedal Barracas ja lahkusime. 
Jalutasime mööda tänavat edasi, et leida veel paar bürood, kuid sisse jäi ikka kõva kripeldamine, et ehk ikka olid need kaks korterit saadaval. Kaupo kindlameelsus viis meid büroosse tagasi ja soovisime uuesti Hr Rga kohtuda, kuna üürituruga tegelev neiu ei võtnud meid endiselt jutule.
Hr R oli silmnähtavalt tüdinud, kui meid nägi, aga sellegipoolest kuulas meid ära, seekord meid VIP ruumi ei kutsutud. Ajasime väljapääsu juures püstijalu juttu.
Härra proovis selgeks teha, et üürikorter, mis on saadaval, kuulub tema heale sõbrale ning kui me pole valmis sõlmima aastast lepingut, siis pole meil mõtet seda näha. Samuti ei soovinud ta muidugi kuulda, et oleme valmis sõlmima aastase lepingu, sest tema eesmärk oli meile ikkagi midagi müüa. Kogu selle vaagimise peale proovis ta meile korduvalt sisestada, et me peame KINDLALT ära otsustma, kas üürime või ostame. 

Mulle tundus kogu see emotsionaalne vestlus soovist olla hea sõber üürileandjale ja meie jõuline suunamine kinnisvaraostu suunas täielikult ebaprofessionaalne. Minu jaoks oli tegemist lihtsa äriga - minul on nõudlus, temal pakkumine. Mina nägin, et tema ülesandeks on näidata meile erinevaid kortereid ja maju ning meie ülesandeks siis nähtu põhjal teha otsus, kas on antud hetkel mõistlikum osta või üürida. 
Meie vaated läksid siinkohal lahku ja kuulasime veel, kui raske on elu ja kuidas me peame ära otsustama, mida tahame. Ilmselt lõpuks sai ta lähemalt tuttavaks eestlasliku jonniga ja mõistis, et ega me uuesti ära ei lähe, kui üürikorteri vaatamist pole kokku lepitud. Nii saimegi juba järgmiseks päevaks vaatamise.

Samal päeval võttis ühendust seesama maakler, kes meile eelmist imepisikest kodu üüriks pakkus ning ütles, et vabanenud on veel üks korter, mis asub meie huviorbiidist küll eemal, kuid tegemist on suure, viietoalise ja konditsioneeriga korteriga. Ainsaks miinuseks oli see, et info oli alles nii värske, et maakler ei olnud ise seda korterit veel näinud, seega polnud ka fotosid. Leppisime vaatamise aja samuti järgmiseks päevaks kokku.

Järgmisel päeval, olgu mainitud, et see oli meie eelviimane päev Xativa hotellis, käisime vaatamas mõlemat korterit. Esimesena vaatasime Hr Ri sõbra poolt pakutavat Alzirase keskuses asuvat neljatoalist korterit. Tegime ringi peale, tegemist oli tüüpilise hispaania korteriga, pisut vintage, palju tumedat puitu, ühekordsed aknad ja kliimaseade puudus. Kliimaseade oli oluline faktor, kuigi proovime olla energia- ja planeedisäästlikud, siis mingil hetkel on hea, kui on olemas valik see sisse lülitada. Xativa hotelli sisetermomeeter näitas öösel püsivalt 38 kraadi ja see oli ikkagi üsna piiripealne olemine. Nädalaga olime juba päris harjunud, kui kliima abil öise temperatuuri 27me peale langetasime, siis hakkas magades külm.
Üürikorterist väljudes nägime, et meil on ka konkurendid. Paarike, keda olime korduvalt erinevates kinnisvarabüroodes näinud, oli samuti tulnud antud korterit vaatama. Jalutasime majast välja ja istusime lähedalasuva pargi pingile ja mõtlesime, kuidas edasi toimetada. Tahtsime veel teist korterit õhtul vaatama minna, aga samas kartsime, et nii kidurates üürituru tingimustes võib juhtuda, et too paarike jõuab meist ette, helistab Hr Rle ja broneerib selle meie nina alt ära. Ja kui õhtune vaatamine osutub katastroofiks, eriti kuna ka maakler ise pole antud korterit näinud, siis oleme sundolukorras. 

Tegime südameks kõvaks ja saatsime Hr Rle sõnumi, et soovime üürikorteri broneerida. Ega enesetunne polnud just super, kuna teadsime, et läheme teist korterit nagunii vaatama ja kui too meeldib rohkem, siis peame esimese broneeringu ära ütlema. Mingit paremat, meeldivamat ja viisakamat varianti me sel hetkel ei näinud. Härra meile midagi ei vastanud. Tunni möödudes helistasime talle korduvalt, ka kõnedele ta ei vastanud. Seega läksime õhtusele vaatamisele ilma igasuguse teadmiseta, et mis seis esimese korteri osas on.
Teine korter oli esimesega võrreldes oluliselt parem: rohkem tube, elutoas oli konditsioneer, aknad oli viisakamad ja toad olid ka täielikult möbleeritud. Stiil oli sama, hispaanialikult vintage. Ütlesime omanikule, et oleme valmis järgmisel päeval sisse kolima ja tema nõustus. Seega leidsime üürikodu täpselt selleks päevaks, kui tuli Xativa hotellist lahkuda, seega ei pidanud vahepealseteks päevadeks asenduskodu otsima.

Saatsime Hr Rle uue sõnumi ja ütlesime, et soovime broneeringust loobuda, teadmata, kas ta eelmised sõnumidki on kätte saanud. Seekord vastas ta väga kiirelt ja oli ootuspäraselt üllatunud ja pahane. Ilmselt lihtsalt kinnitasime tema arusaama, et me ei tea, mida tegelikult tahame.

Sõitsime rõõmsalt oma hotelli, pakkisime asjad uuesti kokku ja olime järgmisel hommikul täiesti valmis kolima. Teadsime, et antud korterisse me kauaks ei jää, kuna see asus koolist liiga kaugel ning pikas perspektiivis ei olnud meil plaanis igapäevaselt pikalt reisida. Samas saime korteri asukoha tõttu super diili- 450 eur/kuu. Arvestades eelpool kirjapandud hindu, oli see super võimalus kuskil soodsalt peatuda ja edasi otsida. Antud summa tuli maksta kolmekordselt: ettemaks, üürimakse, maakleritasu.
Nagu mainisin, siis tänseks elame juba oma kodus, selle leidmise ja ostmise seiklusest kirjutan edaspidi.
Olgu siinkohal mainitud, et kuigi esimene nädal oli teguderohke, siis võtsime eesmärgiks võimalikult vähe stressata ja planeerisime igasse päeva ka rannaskäigu, matka või kohalike basseinide külastused. Tagantjärele tundub ilmselt see nädal stressirohkem kui ise sel hetkel seda kõike läbi elades.

Siin veel kõrvalepõikena üks halenaljakas lugu meie kolimispäevast

Kolimispäeva hommikul oli check-out kl 11 ja selleks ajaks olime oma camper-auto taaskord kokku pakkinud. Uude korterisse saime sisse alles kl 15 ajal, seega otsustasime minna ühte teepeale jäänud külla, kus asub munitsipaalbassein, et seal aega parajaks teha. 

Poisid läksid oma riietusruumi ja meie Maiaga tüdrukuteruumi. Tegemist oli üsna tavalise riietusruumiga, iga külastaja jaoks oli ettenähtud väike vahe riidenagidega, riiulitega ning jalatsisahtliga. Tegemist oli nö avatud kappidega. Vahetasime kiirelt riided, dušši alla ja basseini äärde. Väga palju rahvast seal ei olnud, ümbes kümmekond inimest. Veetsime seal ikka mõned tunnid ja otsustasime siis hakata edasi liikuma, et enne korterisse minemist ja suurt asjade vedamist jõuaks ka kuskil süüa.

Duširuumi uksel keeras Maia ringi ja ütles, et meie asjad on läinud. Alguses arvasin, et ta tegi nalja, aga tõpeoolest, keegi oli kaasa võtnud meie riided. Mina olin õnneks plätudega basseini äärde läinud, aga Maia lippas paljajalu ning jättis ka oma tossud garderoobi.
Lähemal vaatlemisel selgus, et Maia seelikut ja sokke siiski ei peetud varastamisväärseks ning need oli maha jäetud. Nii me siis seisime seal, mina olin bikiinides ja plätudes ning Maia paljasjalgsena varastamiskõlbmatus seelikus. Kogusime end minutikese ja vaatasime kogu riietusruumi läbi, et ehk keegi pani asjad mujale, sest tundus uskumatu, et keegi üldse sooviks varastada muuhulgas meie kantud aluspesu. Kuna me midagi ei leidnud, siis läksime vastuvõttu, seal töötas üks meesterahvas, keda olime juhusikult päev varem ühel laadal kohanud (hoopis teises linnas), ta töötas ka batuutide piletite müüjana. Seletasime olukorra lahti, tema haaras selle peale telefoni ja helistas kellelegi ja palus meil oodata. Paar minutit hiljem tuli sisse üks naisterahvas ning algas kiire ja emotsionaalne arutelu Valenciano keeles, mida me mõistame veel vähem kui Castellano't (nö päris hispaania keelt). Seejärel helistas naine kellelegi ja palus meil uuesti oodata. Vahepeal olid poisid kohale jõudnud ja pidime neile selgitama, mis oli juhtunud ning ka seda, et me tegelikult ei saa täpselt aru, et mis hetkel toimub. 
Mõtlesime edasi liikuda, kuna ilmselt nende mõne hilbu pärast pole mõtet politseid kustuda, aga naisterahvas palus ikkagi meil veel oodata. Varsti kihutas kohale veel üks mees, võttis kaasa esimese mehe ja nad sõitsid ära. Ja uuesti palus naine meil oodata. Seejärel kasutasime translate'i ja selgus, et me pole mitte esimesed, kellel selline asi on juhtunud. Nimelt elavat selles väikelinnas politseinik, kelle abikaasa kipub asju varastama. Osad asjad jätab endale ja teised paneb Marketplace'i müüki. 
Varsti olid mehed tagasi, Maia tossud näpus. Kuna tegemist hetkel noorte seas poppide tossudega, siis jäid need silma ning kaasa nad võetigi! Ometi oli ta valmis need tossud loovutama, aga meie aluspesu mitte?! Kaur laulis terve tee korterisse "Sul pole alsupükse" ja mugis ootamise ajal õuelt korjatud viigimarju.

Maia oma varastamiskõlbmatutes riietes 44 kraadises kuumuses kolmandale korrusele asju kolimas

Kuidas samaaegselt sisse ja välja kolida

Hispaanias on juba parasjagu palju toimunud, aga iga kord kirjutama hakates, põrkun probleemiga, et tuleks mingeid kaugemaid teemasid avada. Seepärast otsustasin, et panen kronoloogiliselt kirja, mis ja kuidas juhtunud, et oleks lihtsam kontektsist aru saada.

Enne Eestist lahkumist leidsime ennast olukorrast, kus ühel pool korterit ootasid kastid ja kotid lahtipakkimist ning teisel pool olid juba uude kohta kolimise asjad valmis pandud. Seega kolisime samal ajal nii sisse kui välja. Endalegi ootamatu olukord, kuna peame ennast Kaupoga võrdlemisi headeks planeerijateks.

Kõik algas eelmise aasta sügise hakul kui ühe erakonna initsiatiivil oli võimalik välja võtta on teise sambasse kogutud raha. Arvutasime Kaupoga edasi ja tagasi, prognoosisime ja võrdlesime varasemat tulu jne ning otsustasime viimaks, et võtame oma sambad välja teeme ise investeeringu. Enne veel mõtlesime läbi erinevad investeerimise võimalused ja jäime kinnisvara juurde. See tundus hea ja kindel variant, kuna toonase eurooplase peas ei olnud siis veel kodude pommitamise hirmu.

Sõitsin iga päev Kauriga Peetrist linna tööle ja teatud kellaaegadel oli see paras nuhtlus. Nii otsustasimegi mu töökohale lähemale kolida ja Peetri kodu üürile anda.
Õige koha leidmine võttis samuti kõvasti aega, igal nädalal käisime peale tööpäeva mitu korda kortereid vaatamas, kuni siis lõpuks leidsime endale sobiva ja taskukohase variandi- ühe Stroomi piirkonnas asuva paneelmaja kolmetoalise. Korter oli üsna heas korras, kuid otsustasime siiski, et kui hakkame seal elama, siis teeme enda maitse ja vajaduste järgi ta ikka päris korda. Alustasime vannitoast, kuna selle ruumi remondi ajal ise korteris elada on ikka üsna keeruline. Nii elasimegi veel paar kuud Peetris ja käisime Stroomis remontimas ja lõhkumas. Lootsime leida ehitaja, kes oskaks meie soovide ja minu jonni järgi seal kenasti kõik ära teha, aga ei leidnud kedagi, kellel oleks lähikuudel aega olnud. Kui olime juba pikemat aega oodanud ja remonti edasi lükanud, võttis Kaupo youtube'i ette ja hakkas ise tegema. Ilma naljata, me ehitasime selle vannitoa videote järgi üles. Tegemist ei olnud väikese ilulihviga, kus värvisime ja kaunistamise pisut, vaid kapitaalremondiga. Võtsime paljaks seinad, vahetasime elektri ja torustiku, valasime uued põrandad, ehitasime uued seinad, plaatisime ja sisustasime. Ja "me" all pean suuresti silmas Kaupot.

Kui vannituba valmis, siis hakkasime asju sisse kolima, et saaks Peetri korterisse koristajad peale lasta ja kinnisvaraportaali jaoks fotod teha. Olgu mainitud, et selleks ajaks oli käes märtsi algus.
Korraks pidime kogu Peetri olukorra pausile panema, kuna ei olnud enam kindlad, kas üürime korterit või anname selle Ukrainast tulnud peredele kasutusse. Toona oli veel ka lootus, et minu pere Ukrainast põgenema saab ja sellisel juhul oleks neile kohe elukoht pakkuda olnud. Paraku nii ei läinud.

Kuna iga nädalaga kasvas pinge idanaabriga, siis otsustasime, et meil ei ole mõtet Eestis kahte kinnisvara omada, eriti kui peaksime olude sunnil lahkuma ja kodud maha jätma. Nii panimegi Peetri kodu müüki ja lootsime, et saame vajadusel mujal alustamiseks "seemneraha" kontodele. Teadagi oli märtsiks ja aprilliks kinnisvara turg hoogu veel juurde saanud ja ostja leidmiseks kulus vaid nädal. 

Lõpuks saime pühenduda uuele kodule. Olime enne plaaninud remondi ja ehituse suuremalt ette võtta, ikka korralikult-seinad maha ja uued teistesse kohtadesse jne jne. Ehitasime eelmisest elutoast avara lastetoa koos rõdu ja garderoobiga ning plaanis oli veel maha võtta sein ühe magamistoa ja köögi vahelt, et saaks avatud köögiga ruumi. Just siis, kui tapeedid seintelt maas ja uute elektrijuhtmestiku tarbeks sooned seintesse freesitud, tuli pakkumine Hispaaniast.
Nonii, järgmine ümberlülitumine. Kui otsus Hispaania kasuks tehtud, tuli tõdeda, et korteri remondiga enam tagasiteed ei ole. Sellises olukorras ei olnud seda võimalik ka niisama kellelegi pakkuda. Samas motivatsiooni "enda" uut kodu ehitada ka enam ei olnud.

Olime sunnitud tegema väikese mõttepausi, "õnneks" oli meil samal ajal käsil veel mitu muud nö projekti, mis vajasid tollel hetkel täielikku tähelepanu ja võtsid suure osa ajast: Maia lõpetas põhikooli ning tuli teda toetada ning natuke ka pidu planeerida, ise töötasin koolis esimest aastat uuel ja vastutusrikkal kohal, samuti vajas korraldamist üks suurem laager 70le lapsele ning et ikka korralikult juhe kokku ajada, siis planeerisime lastele ka lõpetamiste puhul üllatusreisi Disneyland'i.

Lisaks vajas toimetamist kogu Hispaaniasse kolimise ja laste kooli registreerimise bürokraatiline kadalipp. Multitasking on hea asi, aga tollel hetkel läks küll asi käest ära, suutsin jaanuari ja juuni vahel kolmel korral ikka täiesti haigeks jääda.  Kogu juunikuu kokkuvõtteks võiks öelda, et õppetund on käes ja järgmisel korral proovin oma võimeid adekvaatsemalt hinnata.

Juuni lõpuks jäime seisukohale, et kõik, mille oleme maha lammutanud, teeme lõpuni ja kõik, mille terveks jätsime, jätame samaks. Nii jõudsimegi juulikuuga korteri enam vähem viisakasse olekusse nokitseda ja plaanime järgmisel suvel ülejäänud poole ära teha. Motivatsioonile aitas kaasa ka asjaolu, et suutsime kordamööda enne Eestist lahkumist koroonasse jääda ja mis sa muud ikka isolatsioonis teed- remonti! 

Mu õde oli samuti oma kodu ära müünud ning otsis üürikodu, seega saime kiirelt jutule ning meie leidsime üürilise ning nemad üürikodu. Win-win.

Nii ma siis leidsingi suve alguses ennast olukorrast, kus pakkisin alles lahti asju, mis olid Peetrist ära toodud ja otsustasin siis, et kas mõni neist asjadest võiks olla

 Hispaaniaski vajalik ning mis veel tähtsam, kas see asi mahub ka meie auto peale, sest just sellega me kolisimegi. 

Kuidas see jälle juhtus?

Ilmselt kiireim vastus oleks, et see ei saanudki enne päris läbi. 

Esimese Hispaania tiiru ajal olime enne lahkumist täiesti kahevahel. Kinnitasime kapi seinale plakatid, kuhu jooksvalt kirjutasime Eestis, Hispaanias ja tollel ajal laual olnud Inglismaal elamise plussid ja miinused.
Kõikides neis kohtades olid töökohad olemas ja oli vaja teha otsus. Inglismaa välistasime üsna kiirelt, peamiseks põhjuseks elamiskulude kallidus. Sinna kolimine tähendanuks Kaupole palju projekte laevadel ja vähest aega perega.
Nii jäid kaalukausile jäämine Hispaaniasse või Eestisse tagasi kolimine. Lõpuks, peale kahte nädalat vaagimist ja mitut perekoosolekut, otsustasime, et seekord läheme Eestisse.

Tööpakkumine oli toona parem, võimalus kodu soetada suurem ja Kaurile võitsime lapsepõlve juurde (Hispaania lapsed lähevad kooli kolmeselt).
Eestis läks kõik täpselt nii nagu me ei planeerinud- vahetasin töökohta peale esimest päris tööpäeva eelpool mainitud töökohas. Ja üldse mitte sellepärast, et seal oleks midagi halvasti või valesti olnud, vastupidi, kohtusin selle lühikese aja jooksul meeletult ägeda värske koolidirektor-visionääriga, kelle tegemistel siiani silma peal hoian ja salamisi fännan. Ilmselt võiks avalikult ka, aga pooleldi olen ikkagi eestlane ju.
Asusin tööle meie suurimasse rahvusvahelisse kooli, kuna tundsin ikkagi puudust sellest teatud saginast ja põnevusest, mida rahvusvahelisus endaga kaasa toob. Samuti tundus see mulle suures plaanis perspektiivikam töökoht, kust edasi areneda. ja tagantjärele tuleb tõdeda, et just see töökoht ja inimesed muutsid Eestist lahkumise raskeks, parim töökoht, mis mul on olnud! Esimest korda sai töökohalt lahkudes viimasel päeval kõvasti pisaraid valada.

Veetsime Eestis tervelt kolm aastat, igal aastal mõeldes, et peaks ikka tagasi minema, nii mõnus oli ju! Panin ise ka tähele, et teistele toon alati siinseid (oleme juba kohal) tegemisi näiteks, kõige lõbusamad ja seiklusrikkamad lood on siit pärit ja iga kord ikka tekkis suurem soov tagasi tulla. Maia ja Kaupo olid täiesti sama meelt, Kaur on ilmselt terve oma teadliku elu arvanud, et on Hispaaniast pärit, kuna siit on pärit tema esimesed mälestused.

Nende kolme aasta jooksul sai ka palju reisitud, eelkõige läbi kammitud Lõuna-Euroopat ja iga kord oli tunne nagu oleks koju jõudnud, eriti koduselt mõjub see kuumuse lõhn, kui lennukist maha astud.
Igal aastal kandideerisin mõnda Hispaania kooli tööle, kuid sel korral oli tööd raskem saada, esiti covidi tõttu, kuna palgati kohalikke või siin juba elavaid õpetajaid, teiseks olid ka meie nö nõudmised töökohale palju muutunud. Peamisteks kriteeriumiteks olid: lastele tasuta koolikohad erakoolis, mugavad palgatingimused ja merelähedus, kuid selliselt, et turistid päris seljas ei elaks. Tundub, et see polegi nagu väga palju tahetud, aga igal korral oli midagi justkui puudu ning sai nii mõnelegi pakkumisele, mis esmapilgul väga hea tundus, ära öeldud. Kolmandaks keerukuseks oli loomulikult keeleoskus- kohalikke koolidesse siinse süsteemi tõttu kandideerida ei ole mõistlik ning inglisekeelsed erakoolid otsivad inglise keelt emakeelena rääkivaid õpetajaid.

Siiski-siiski, sel aastal võttis ühendust kool, mis oli mu siinne esimene valik, täites meie eelpool olevad nö soovid. Kohtusin nendega veebis ja töövestlus jättis koolist väga hea mulje. Olgu siinkohal öeldud, et see mitte alati nii ei ole olnud. Üks markantsemaid näited oli samas piirkonnas asuvast koolist, kus intervjuu lõpus mainiti, et olen väga hea kandidaat, kuid kõlan liiga britipäraselt, ehk saaksin septembriks oma aktsenti ameerikalikumaks muuta. Selle kooliga väga pikalt läbi ei rääkinud. Praegu ei oska veel uut kooli ei kiita ega laita, kirjutan pikemalt siis, kui olen tööle asunud.

Otsust aitas lihtsamaks muuta ka kiire otsing kinnisvara portaalides, siinsed korterid ja majad on oluliselt soodsamad kui Eestis. Olime just maha müünud ühe oma korteritest ja tundus ideaalne võimalus midagi Vahemere kaldale soetamiseks. Kogu meie koduotsingu ja kinnisvara strateegiast kirjutan ka varsti, see vajab kohe põhjalikku lähenemist.

Lisaks kõigele eelpool mainitule tuleb tunnistada, et nii poliitiline kui majanduslik olukord Eestis andsid veel viimase tõuke, meie naabrite ettearvamatusest rääkimata.

Ühesõnaga, siin me nüüd oleme, taaskord. Eks paistab, kui kauaks seekord.

Semana Santa ja Portugal

Aprilli keskpaigas oli meil töö juurest vaba nädal, seoses ülestõusmispühadega. Kuu alguses tulid meile külla minu õde, Mari-Ann oma poiss-sõbra Aigariga.
Taaskord oli tekkinud olukord, kus mina olin tööl ja Kaupo sai külalistega ringi sõita ja uudistada. Kuigi nädal hiljem oli mul vaba, siis Mari-Ann pidi selleks ajaks tagasi Eestis olema, et jõuda lõpueksamitele.
Koos võtsime vastu Semana Santa ehk püha nädala. Kuigi minu ülemus, Joaquin, oli eelnevalt hoiatanud, et selle nädala tähistamine võib välismaalastele tunduda õõvastav, siis ei osanud ma ennast eesolevaks päris valmis panna. Kuna meie kultuuris räägitakse sellel ajal munadepühadest, kujutatakse mune, tibusid ja armsaid jäneseid, äärmisel juhul kaevutakse sügavamale ja räägitakse Jeesuse ülestõusmisest, siis tuli siinne kultuur ja religioon ikka päris suure üllatusena.
Meie kooli õppejuht andis ühisel koosolekul teada, et on viinud lasteaeda, kus inglise keelt õpetame, mõned pühadega seotud pildid ja sõnavara kaardid, mida võiksime muude tegevuste kõrvalt lastega vaadata. Kuna olin üks esimesi, kes lasteaias tundi andis, siis võtsin sinisilmselt need jäneste ja tibudega pildid välja ja rääkisime ülestõusmispühadest. Suur oli minu üllatus, kui nägin segaduses lapsi, kes pidevalt oma õpetaja poole küsivaid pilke saadavad. Õpetaja kostis, et nendel ei ole kombeks pühi jäneste ja muu sellisega tähistada ning varsti panevad nad üles plakatid ja kaunistused, mis nende kultuuriruumiga sobivad.
Päev hiljem läksin taaskord lasteaeda ja jäin plakati juures tardumusest seisma. Plakatil oli kujutatud rongkäiku, kus liikusid pikkades ürpides inimesed, peas kõrged koonusekujulised mütsid, millesse oli tehtud kaks silmaauku. Päris tõsiselt, see nägi välja nagu KKK koosolek, käes olid neil tõrvikulaadsed esemed. Lastel oli lastud plakatit värvida ning ürbid olid värvitud lillaks, punaseks jne.
Peagi jõudis kohale minu paariline, kes jäi sama "targalt" plakatit ja kaunistusi silmitsema. Googeldasime Semana Santa pilte ja selline vaatepilt tõepoolest avaneski. Selle kohta, et kostüümid oleksid kuidagi omavahel seotud, me infot ei leidnud. Sellele vaatamata oli ikkagi veidi kummaline neid plakateid seinal näha, lapsed ise olid nende üle väga rõõmsad ja mõni neist teadis rääkida, et saab ka peole minnes sellise kostüümi panna.
Hiljem koolis Olgalt uurides selgus, et tõepoolest, ka lapsed kannavad neid kostüüme, kuigi nende nägu täielikult ära ei kaeta. Järgmisel päeval tõi Olga hunniku lapsepõlvepilte, kus ta oma venna ja teiste pereliikmetega rõõmsalt poseeris ja pidustustele teel oli.

Olukorra paremaks selgitamiseks võttis Olga meid Jerezi esimesele üritusele kaasa. Kohapeal selgitas ta, et igal kirikul on isiklikku värvi kostüümid ja linnas on ära jagatud, kes mis päeval paraadi teeb. Meie käisime kõige esimesel paraadil ja see oli kõige tagasihoidlikum, kuigi mulle tundus see päris suurejooneline. Kesklinn oli suletud ja teede äärde olid suuremateks paraadideks paigaldatud pinkide read, et oleks mugavam vaatemängu jälgida.
Paraad nägi välja järgmine- kõige ees liikusid punaste koonusmütsidega kostümeeritud tegelased, kes nägid küll pisut hirmuäratavad välja, kui olid väga sõbralikud ja suhtlemisaldid ning jagasid väikesi Jeesuse pildikesi, käes olid neil pikad küünlad, mille rasva lastele paberi peale tilgutati. Lapsed korjasid rasva kokku ja "sidusid" eelnevalt kogutud vahaga kokku suuremaks palliks, mis pidi tulevikus õnne tooma. Nende järel liikus alusel kuju, mis kujutas Jeesust ja 12 apostlit ning viimast õppetundi alandlikkusest paasapüha ajal. Tegemist oli suure alusega, et mitte öelda kastiga, mille sees olid koguduse mehed, kes kandsid alust õlgadel.

Nad olid selleks harjutanud alates uuest aastast ning proovinud sammu ühte rütmi saada samal ajal välja selgitades, mis järjekorras peaksid mehed "kastis" olema, et tasakaal oleks sobiv. See oli päris oluline, kuna alusel põlesid ka küünlad. Kõige lõpus liikus orkester, kes terve marsi kaasa tegi. Kogu paraaad oli meeleolukas ja huvitav. Olga teadis rääkida, et igal õhtul Semana Santa ajal toimub paraad erineva kiriku poolt, kelle ülesandeks on alusel oleva altarikaunistuse kaudu jutustada Jeesuse lugu edasi, kuni ristimiseni.
Sevilla pidi olema Semana Santa  mitteametlik pealinn, kuhu tulevad kokku inimesed üle kogu riigi. Seda nägime ka ise, kuna sealset paraadi kantakse üle ka televisioonis. Ürituse olulisus on sarnane meie vabariigi aastapäeva paraadiga.

Igal õhtul me siiski paraadil ei osalenud, kuna Mari-Anni ja Aigari külastusega ning algava vaba nädalaga seoses otsustasime minna Portugali lõunarannikut avastama. Esialgu oli plaan isegi suurem, oli mõttes alustada reisi reedel, kohe peale minu tööpäeva lõppu, külastada Portugali ja seejärel saata eestlased pühapäeval Sevillas lennukile ning jätkata oma reisi mööda Portugali läänerannikut põhja poole ning sealtkaudu teha ring ümber Hispaania ning nädala lõpuks jõuda tagasi Jerezi. Plaane tuli muuta eeskätt ilma tõttu, kuid sellest hiljem.
Plaani järgides alustasime reedel, Kaupo võttis mu töö juurest peale ja sõitsime läbi Sevilla Portugali poole. Linnulennult on riigipiir meie kodule lähedal, kuid kuna meie vahele jääb märgala, kus puuduvad autoteed, siis tuleb sõita ringiga läbi Sevilla. Sõit piirini kestis umbes kolm tundi.
Esimeseks peatuseks oli üks tankla, mille kõrval pisike söögikoht. Kinnitasime keha ja sõitsime Lagosesse. Sõit oli üsna mugav, kuna läksime mööda kiirteed. Portugalis on huvitavalt läbimõeldud kiirteede maksustamise süsteem, kus riiki sisenedes tuleb läbi sõita nö automaattuvastussüsteemist, kus tehakse pilt auto numbrimärgist ning registreeritakse krediitkaart. Hiljem toimub kiiruskaamerale sarnaselt auto tuvastamine ning krediitkaardilt läheb automaatselt raha maha. Hinnad olid küll võrdlemisi väikesed (0,7-2,5 EUR), kuid maksustamine toimus väga tihti.

Esimese öö veetsime Lagoses ja olime mõnusas hotellis. Hommikul vaatasime pisut ringi ja suundusime Albufeirasse, kus ootas meid väike paadisõit mööda kohalikku rannaäärt. Minu eesmärgiks oli ära näha Benagili koopaid. Õnneks just sinna meid sõit viikski ja saime kogu koobastiku ja rannajoonega väga mõnusa elamuse. Ilm oli väga soe, kuid õnneks oli taipu jakid kaasa võtta, sest kiirpaadi miinuseks oli väga tugev tuul.
Oli ka neid reisijaid, kes tulid t-särgi väel ja neist oli küll jube kahju. Mingil hetkel jagas laevameeskond välja ka tuulejopesid, mis natukenegi olukorda leevendasid.
Erinevate koobaste juures oli kohati isegi palav, sest paat liikus vaikselt ja giid rääkis koobaste vanusest ning tekkest. Liikusime koobastesse sisse ja võlvide vahelt läbi.

Tuuliseks läks olukord siis, kui hakkasime ookeanile liikuma, et näha, kas kohtame ka delfiine või vaalu. Tol päeval kahjuks väga suurt õnne sellega ei olnud.
Alguses märkasime küll üht delfiini, aga paraku tuli kohale päris mitu vaatluslaeva ning vaene loom oli päris hirmul. Giid otsustas looma huvides edasi liikuda ja vaadata, et ehk leiame veel mõne isendi. Veidi aja pärast kohtasime veel üht delfiini ja saime teda pisut silmitseda. Kaur ja Maia olid ülirõõmsad ja seega oli linnuke kirjas.
Paadisõidu suureks eeliseks oli ka rannajoone nägemine ja panime paar ilusat kohta nö kõrva taha, kuhu paadilt maha minnes kolama minna.
Rannad olid võrratult ilusad, kuid paljud neist olid ligipääsetavad vaid ookeani poolt ning ohtlikest kaljuservadest teid alla ei viinud.

Peale paadisõitu tegime kiire lõunasöögi ning läksimegi randu avastama. Üheks selliseks oli kolme venna rand, kus vendi kujutasid suured kivimoodustised rannavees. Kuigi ilm oli tuuline ja tegemist oli alles aprilli algusega, siis otsustasime päikest võtta ja kohalikku ilu nautida. Leidsimegi ilusa miniranna kaljunukkide vahel seadsime end sisse. Julgemad meist: Mari, Aigar ja Maia otsustasid ka ujuma minna. Üsna kiirelt kadusid nad kaljude taha.
Veidi aja pärast liikusid vee suunas ka kolm meesterahvast, kes siis kannalt tagasi pöördusid, kui varbad vett puudutasid. Üks neist märkas Maiat ja Mari-Anni vees ja uhkus ei andud asu. Näitas testelegi, et tüdrukud lähevad vette ja nemad ei julge. Tema eeskujul liikusid aeglaselt ja kiljudes vette ka teised mehed. Kokkuvõttes oli kogu vaatemäng päris koomiline. Mari-Anni sõnul oli vesi sama soe kui suvel Eestis, seega oli kohalikel raske karastunud tütarlastega võistelda.

Kaupo võttis Kauri kaasa ja nad läksid mööda rannaserva edasi, koopaid avastama. Olin natuke kahtleval seisukohal, kuna mitme koopa juures oli hoiatusmärk, et sinna minemine toimub omal vastutusel ja võib olla varisemisoht.
Mingil hetkel tekkiski olukord, kus olin asjade valvur, kuna osad olid koobastes ja teised ujumas. Samas oli päris mõnus seda puhkehetke nautida.

Pärast rannatamist liikusime piirile lähemale ja sõitsime Monte Gordosse, et järgmisel hommikul saaksime kiirelt üle piiri ning Mari ja Aigari Sevillasse lennujaama toimetada.
Taaskord saime mõnusa hotellielamuse osalisteks ja käisime õhtuses/öises linnas õhtust söömas ja ilma nautimas.
Hommikul pidimegi startima Sevillasse. Kui esialgu oli plaanis, et Kaupo viib eestlased ise lennujaama ning jään lastega veel rannamõnusid ja linna nautima, et saaksime samast kohast reisi jätkata, siis ilmateate kohaselt lubas pilvist ja vihmast ilma kogu meie planeeritud reisi ajaks. Toimus kiire kalkuleerimine ja otsustasime noored lennukile viia ja siis koju tagasi sõita, et uus reisiplaan paika panna.

Kollane allveelaev, mille nägemine nii mõnelgi tuttava viisijupi huulile tõi

Maroko

Nagu öeldud, siis läksime Marokosse otse Gibraltarilt ja kiirustasime laevale, sinna jõudmine läks väga napilt ja sai kogeda pisut närvikõdi.
Laevasõit pidi kestma umbes tunni, kuid tegelikult läks kohalejõudmiseks ikka kaks tundi ja pisut pealegi. Laeval toimus ka passikontroll, kuna vahetasime mannert ja lahkusime Euroopast. Ega me alguses ei saanudki päris täpselt aru, et miks inimesed ühtäkki rivvi võtsid ja kannatlikult ootasid. Arvasime, et ehk mingi kohalik kontroll või muud sellist.
Vaatepilt oli järgmine- laua taga istus meesterahvas, ei kandnud ta mingit vormi ega midagi sellist, mis oleks lasknud arvata, et tegemist võib olla piirivalve või politseiga. Laua peale oli pandud A4 paber kohalikus keeles oleva kirjaga (araabia tähestiku lugemisel ei ole me ka kuigi vilunud).
Kuna kõik seal väga truult seisid ja ootasid ning pabereid täitsid, otsustas Kaupo igaks juhuks küsima minna, et millega tegemist ja kas me peaksime ka antud aktsiooniga kuidagi seotud olema. Tuligi välja, et passikontroll ja kõik peavad oma korda ootama. Läksime teist perekonda ka teavitama, et tuleb kontrolli minna.
Otsisime passid välja ja võtsime siis viie väsinud lapsega rivisse, ei olnud lihtne ootamine. Kaur ja Mila otsustasid veel ümber postide tantsu lüüa ja Kaur viskas mõned breiktantsu liigutused ka sisse. Saime igasuguseid pilke- alates sellest, et küll on armsad lapsed, kuni nende pilkudeni, mis andsid kehakeele ja näoilmetega mõista, et valge inimene ei oska ikkagi last kasvatada.
Kui lõpuks meie kord kätte jõudis, siis pidime väga detailselt lahti kirjeldama, kes oleme, kust tuleme, millega tegeleme ja millised on meie motiivid Maroko külastamisel, samuti pidime teada andma, kus ööbime ja kui kauaks plaanime jääda. Esimese öö jaoks oli Inga-Bel hotelli broneerinud, aga kuna plaanisime kohapeal otsustada, kui kauaks jääme, siis edasise osas ei osanud täpset infot anda. Niisiis improviseerisime ja ütlesime, et tuleme järgmisel õhtul tagasi. Kui meid Aafrika jaoks sobivateks oli tunnistatud, siis saime loa riiki siseneda.

Laevalt maha minnes oli kaks esimest kriitilist probleemi vaja lahendada- teise pere autol hakkas kütus lõppema ja samuti oli vaja soetada kohalik SIM kaart, et pääseks internetti ja selle abil leida üles hotell. Meie külastuseks valitud linn oli Tanger, kuna see asus sadamale kõige lähemal. Reis sadamast esimesse tanklasse oli emotsiooniderohke. Esiteks muutis sõidu keeruliseks pimedus, kiirtee valgustamisele ei olnud suurt rõhku pandud. Teiseks kolasid tee ääres ringi noorte meeste kambad, kes siis tee ääres lihtsalt nö hängisid ja aega veetsid. Vahepeal sattusid nad ka teele, hüppasid üle tee piirete jne. Üsna ruttu saime aru, et teisele autole kütuse leidmine on väga oluline ja siin tee äärde jääda kindlasti ei tahaks.
Esimeses tanklas saime kõigile esimestele muredele lahendused ja sõitsime edasi Tangeri poole, hotelli otsima. Inga-Bel oli sinna varem ka kirjutanud ja aadressi küsinud, kuid täpset vastust ei saanud. See oli rohkem selline üldine asukoht, et Mariane ostukeskuse juures olev hotell. Panime mapsi keskuse nime sisse ja sattusime eramajade piirkonda, kus ühes majas asus samanimeline hambaravi. Hotelli selle juures ei olnud, aeg hiline ja emotsioonid liiklemisest "ülevad".
Liiklus nimelt vajaks täiesti eraldi postitust, mul oli lihtsalt hea meel, et ise roolis ei pidanud olema. Üle kahesuunalise ja kolmerealise kiirtee, mis linna sisse viis, jalutasid inimesed ilma igasuguse hirmuta, mõnel veel väike laps näpu otsas ja teine kärus. Kuigi teekattemärgistus lubas arvata, et tee on kolmerealine, siis tegelikult oli see sisetunde küsimus. Eriti keeruliseks muutis see liiklemise ringteedel, kus tuli sõita lihtsalt seal, kus tundus, et võiks autojagu ruumi olla või kuhu tundus, et oli võimalik autojagu ruumi teha. Ringteelt väljumine oli samuti riskantne, suurema osa ajast hoidsin lihtsalt uksest kinni ja katsin silmi. Olin täiesti kindel, et sellel reisil teeme rendiautodele liiga.
Lõpuks, tee küsimise ja mapsi abil ning natuke teekonda meenutades, jõudsimegi hotellini, selgus, et siin täpseid aadresse hoonetel ei olegi. Ka tänavanimetusi ning majanumbreid ei ole kombeks hoonetele kinnitada.
Hotelli jõudes selgus, et uksed on lukus ja keegi sõnumitele ei vasta, telefoninumbrit Inga-Belil samuti ei olnud. Lapsed olid autos selle aja peale juba magama jäänud ja olid tekkide sisse keeratuna meil kaenlas.

Maja ees jalutas aga edasi-tagasi üks kodutu meesterahvas, kes pisut prantsuse keelt rääkis, õnneks oskas seda ka Inga-Bel. Tuli välja, et tegemist ongi mitteametliku hotellitöötajaga, kes aitab väikese jootraha eest külastajatel parkida ja omanikuga ühendust võtta. Nii võttiski mees oma mobiili välja ja helistas majarahva kohale. Seega pisut ootamist magavate ja poolmagavate lastega hotelli ees ja saimegi sisse. Olime sellest kõigest juba nii tüdinenud, et toale mingeid kõrgeid ootusi ei olnud.  Majja jõudes selgus, et midagi oli ka tubadega segamini läinud ja et ühte me siiski kõik ei mahu. Inga-Bel alla ei andnud ja näitas broneeringu ette. Saime siiski lõpuks õige toa. Tuppa jõudes tekkis täielik pingelangus, oli väga mugav kahetoaline, köögi, söögitoa ja pesuruumiga korter-tuba. Kõik oli meie jaoks valmis ja ruumi rohkemgi kui vaja. Kuna olime päris näljased, siis käisid mehed ka süüa toomas. Tagasi tulid nad hunniku banaanidega, sest kõik muu peale puuviljapoe, oli juba suletud või liiga keeruline korraldada. Niisis sõime kõhud banaani täis ja läksime magama. 

Hommikul läksime lubatud hommikusöögile, all baaris selgus aga, et seda teenust justkui ei pakutagi. Inga-Bel võttis taas broneeringu lahti ja selle peale toodi toidud lauda.
Olime end enne reisi Maroko kohta lugedes pisut ette valmistanud ja proovisime end teiste kogumustele toetudes valmis seada.
Üheks selliseks teadmiseks oli naisterahvaste riietumine. Kuigi ilm oli märtsi alguse kohta väga soe, siis panime selga pikemad riided ja võtsime kaasa sallid, millega vajadusel pead katta. Maiale oli vaja päris palju meelde tuletada, et ta tänaval ei eputaks ja tähelepanu ei tõmbaks. Alguses toimus ikka silmade pööritamine ja kuulsin paaril korral ka tagasisideks, et ma pingutan sellega üle.
Üsna kiirelt jõudis Maiani ka arusaamine, et see ei ole riik, kus saab ennast vabalt tunda. Meesterahvad ei olnud väga tagasihoidlikud ja Maia otsustas päris kiirelt, et oma blondid tuules lehvivad kiharad tuleb krunniks keerata.
Selle päeva üks esimesi eesmärke oli leida pangaautomaat ja võtta välja kohalikud dirhamid, et üldse linnas ja turul toimetada oleks võimalik. Eelmisel ööl sai Inga-Bel ühe kohalikuga tanklas diilile ning vahetas osa eurodest dirhamiteks, nii saime esimesed esmavajalikud toimetused tehtud.
Läksime kõrvalasuvasse ostukeskusesse raha välja võtma, meie Maiaga läksime automaadi järjekorda, Kaupo võttis Kauri kaasa ja läks keskust avastama. Esimese viie minutiga oli selge, et meil Maiaga kahekesi jääda ei olnud just kõige arukam tegu. Meesterahvad tulid juurde ja hüüdsid igasugu asju, nii palju nad inglise keelt siiski olid omandanud. Pangateller tegi Maiale musisuud ja minu pahase pilgu peale jagas seda ka minuga. Vaatasin abiotsivalt turvamehe poole, kes samuti telleri aktsiooniga liitus. See oligi hetk, kus saime aru, et naisel ei ole seal riigis mingit õigust ega häält. Ütlesin turvamehele, et Maia on alles 13, millele sain vastuseks, et 13 on juba hea küll. Kui
Kaupo tagasi tuli, tundsin end kohe turvalisemalt, sealtmaalt edasi me enam laiali ei läinud.

Otsustasime päeva alustada kohalikult turult, mis osutus üllatavalt rahulikuks ja viisakaks kohaks. Erinevalt ülejäänud linnast, ei olnud seal näha kerjuseid ja kodutuid ning kogu olemine ei olnud üldse pealetükkiv. Ise just pelgasin turu keskkonda.
Kuigi ka seal oli näha osasid "poode", kust ilmselgelt meietaolistelt turistidelt varastatud riided, mobiilid jms müügil olid. Päeva edenedes saime omal nahal tunda, kuidas asjad üldse sinna poodi jõuavad.

Vaatasime turul ringi ja proovisime erinevaid riideid. Enamjaolt olid müügil erinevad nahast tooted, mokassiinid ja meeste ürbid (ei tea nende täpset nimetust). Meestemoodi tutvustas laeval ka üks ajakiri, aga mulle tundus, et pigem on vist tegemist rahvariietega. Kohapeal olles oli näha, et suurem osa meestest tõesti kandiski neid riideid igapäevaselt. Ka Kaupo proovis üht ja teist kostüümi ja oli neist päris huvitatud, kuid kui esmane emotsioon lahtuma hakkas, siis taipas isegi, et ilmselt tulevikus need riided enam kasutust ei leiaks. Kaurile võtsime ühe printsiliku pleeditaolise ülerõiva, mis minule tundus pigem praktiline ja ilus rannarätik. Hispaania kevadet ja suve silmas pidades võib sellest veel kasu olla.
Mokassiinid tundusid ka kõik liiga ilusad, et neid sinna jätta, aga seekord me siiski neid ostma ei hakanud. Maia leidis sõpradele kingitusi ja oli oma ostude üle väga rõõmus.

Üsna varsti selgus põhjus, miks turg ülejäänud Tangeri linna kõrval nii rahulik koht tundus. Olime ühe poekese juures uudistamas, kui sinna tuli üks kerjuspoiss, kes näitas mingil põhjusel meile oma passi ja palus almust. Müüja palus tal korduvalt lahkuda, aga poiss oli väga järjekindel. Lõpuks maksid poeomanikud ise poisile, et too lahkuks ja kliendid rahule jätaks. Kerjusest lapsi oli tänavatel väga palju, ühel puhul nägime tervet vaatemängu, kuidas kerjamise süsteem on üles ehitatud. Ootasime ühes parklas ja nägime, kuidas üks noormees räbalates poisid ja tüdrukud parkla peale "lahti lasi" ning neid siis kaugusest käeviibete ja peanoogutustega juhendas, et kelle juurde minna. Lapsed said mündid kätte ja viisid mööda parklaserva liikudes vaikselt noormehe kätte, kes samuti  need ilmselt oma ülemusele toimetab. Taolist süsteemsust oli mitmel korral näha.

Kui olime piisavalt turul olnud, otsustasime veel linnas ringi vaadata ja leida söögikoht. Vaevalt saime turult välja, kui meile lähenes üks vanemas eas meesterahvas ja selgitas, et sellel väljakul on restoran paraku suletud, aga ta võib meile ühe normaalse restorani asukoha kätte näidata. Ta jõudis vaevu oma lause lõpetada, kui meenus, et just taoliste "abistajate" eest ühes reisiblogis ka hoiatati. Ütlesin ka Kaupole, et see on nüüd meie mitteametlik giid ja ta ootab selle jalutuskäigu eest tasu. Omal armsalt naiivsel kombel oli Kaupol siiski inimkonda rohkem usku ja ta otsustas mehe abi vastu võtta.

Jalutasime mööda tänavaid, mis nägid samuti väga turutaolised välja, ja jõudsime lõpuks restorani. Seal sai vanahärra sooja vastuvõtu osaliseks (eks ikka suurepärase pikaajalise koostöö eest), meid juhatati teisele korrusele ja jäime menüüd ootama. Tuleb tunnistada, et restoran oli väga-väga ilus ja täpselt selline nagu ma oma olin soovinud. Hinnad olid samuti mõistlikud, ühe inimese viiekäiguline lõuna maksis 16 eurot. Otsustasime jääda ning saime suurepärase toidu ja teeninduse osaliseks.
Nagu ette võis ennustada, siis vanahärra (edaspidi: giid) ei tahtnud kuidagi lahkuda, andsime talle pisut raha ja tänasime abi eest.

Umbes kümme minutit hiljem oli giid tagasi ning jalutas restoranis ringi ja varsti kutsus mind ja ringijooksvat Kauri katusele vaadet nautima. Olin sel hetkel väga kahe vahel, tundus kahtlane, aga samas nii avalikus kohas ei oleks tohtinud muret justkui olla. Ütlesin Kaupole ja teistele ka igaks juhuks, et liigume katusele. Üles jõudes selgus, et polnud kahtlast midagi, ka seal istusid ühed saksa turistid, kelle giid oli kohale toimetanud. Vaade oli tõesti eriline- kole ja samas justkui ilus ka. Kohutavalt vaene ja rikas linn samal ajal.

Restoranist välja jalutades oli giid meid kenasti uksel ootamas ja tema käitumine jättis mulje nagu me oleks tõepoolest omale eragiidi palganud ja see, et ta meiega kaasas käib, on täiesti loomulik päeva osa. Jalutasime muudkui edasi ja puiklesime väljapressijatest müüjate vahelt läbi. Vahepeal hüüdis giid, et läheme vales suunas ja et ühes või teises tänavas on palju huvitavamaid asju, mida näha. Ühel hetkel jõudsime omavahel kokkuleppele/arusaamisele, et järgneme siis giidile. Kuna ta oskas ka väga palju ajaloo ja eluolu kohta rääkida, siis oli tegelikult väga huvitav "tuur". Kolasime ringi piirkonnas, kus ööbivad paljud kuulsused, kui Tangeris käivad ning vaatasime üle maja, kus Mick Jagger omale korteri sai, kuulasime kuulujutte kohaliku kuninga ja tema naise lahkuminekust (mis oli tegelikult suur saladus, sest moslemid ei lahuta). Samuti rääkis mees oma perekonnast ja sellest, kuidas pojad käivad tal koolis, aga tütar on juba 14 ja tema enam kooli ei vaja, vaid peab ema kõrvalt kodutöid õppima, et varsti mehele minna.

Kohalikku eluolu oli võõrastav näha, tänavad olid üsna räpakad, kodutuid loomi liikus väga palju ja pisiksesed, kaurivanused põnnid jooksid ilma igasuguse järelvalveta lihtsalt tänavatel ringi.
Vahepeal hakkas tunduma, et oleme rumalad turistid, keda veetakse läbi kitsaste tänavate, et neid oleks lihtsam röövida. Mõlemal pool tänavat seisid giidi noored sõbrad, kes kampadena aega veetsid ja teda rõõmsalt tervitasid. Osad neist sõpradest "koperdasid kogemata" mulle korduvalt seljakoti otsa. Õnneks olin jõulude ajal saanud uue koti, mida reklaamitakse vargakindla seljakotina. Tõesti pean ütlema, et olenemata kõikidest püüdlusest, ei õnnestunud kellelgi mu kotist midagi kätte saada. Tobedaks muutis kogu olukorra ka see, et noormehed liikusid kambakesi ja ka Kaupo ei oleks saanud suurt midagi aidata ja parandada, kui suuremaks tüliks oleks läinud. Kuna olukord oli suhteliselt pinev, siis oli mul lihtsam pidevalt vabandada, et oma suure ja kohmaka olekuga kõigile koguaeg ja korduvalt ette jäin.

Ühel korral nägin ka pealt, kus üks umbes kaheksane poiss proovis Maia käekotist midagi kätte saada. Kuna kandsin tol hetkel Kauri süles, siis ei saanud kiirelt muud teha, kui talle jalaga tagant "koputada" ja jooksu ta pistiski. Maia oli sellest väga häiritud ega leidnud enam oma telefoni, see varjutas kogu tema päeva veelgi. Hiljem siiski selgus, et ta oli selle autosse jätnud.
Vürtsi lisas ka see, et giid tahtis hirmsasti väikseid põnne sülle võtta. Pidevalt oli tunne, et nüüd võtab ühe põnnidest sülle ja annab kellelegi lahtise ukse vahelt sisse, kellel kiiremad jalad. Ilmselt tundub ülepingutatud, kuid kogu päeva pingelisust arvestades pole ime, et sellised mõtted pähe tulid. Eriti kuna meie nööbid on Maroko mõistes ikkagi väga blondid ja erilised.
Tuuri lõpus tuli giidile maksta, nagu ette ennustasimegi. Andsime siis oma äranägemise järgi tasu, millega giid rahul ei olnud ja vihjas, et teised maksavad kaks korda sama palju. Ilmselt selline lause, mida ta kõigiga kasutab. Kaupo hakkas hiljem sealsete inimestega suhtlemise kohta nimetama seda suhtluseks, kus kogu aeg taksomeeter jookseb. Nii oligi ja seda ei saa pahaks panna, kuna on selle kultuuri osa ning nii on nad harjunud elama. Andsime endale aru, et kuna meie oleme külalised kellegi teise riigis ja kodus, siis ei ole mõtet oodata, et seal kehtivad meie reeglid ja kombed.

Otsustasime veel linnast veidi välja sõita ja vaadata kohta, kus nö saavad kokku Atlandi ookean ja Vahemeri ning kuhu kuulu järgi oli uppunud Atlantis. Lisaks kolasime veel Heraklese koobastes ning puhkasime oma pinges närve.
Kogu päev oli pehmelt öeldes emotsioonideküllane ja kui oma tuuri lõpetasime, siis otsustasime, et läheme ööseks tagasi Hispaaniasse ja sellest seiklusest meile täiesti piisas. Ilmselt oleks see olnud teistsugusem kogemus, kui oleksime läinud vaid täiskasvanutega, kuid põnnidel ja teismelistel tuli ikka intensiivselt silma peal hoida. Kuna otsustasime tagasi minna, siis võtsime arvesse, kui napilt eelmisel korral laevale jõudsime ja plaanisime hakata liikuma kaks tundi varem, et jõuaks vajadusel bürokraatiaga tegeleda.

Taaskord saime õppetunni, kuigi olime sadamas oluliselt varem, siis tekkis ikka olukord, kus meile anti teada, et oleme vales järjekorras ja tuleb leida teine koht, kust meie laev väljub. Kuna sadama ala oli väga suur ja seal liikumine võttis aega, siis leidsime end olukorrast, kus hakkasime taaskord vaikselt hiljaks jääma. Kõige tipuks "võeti meid maha" veel enne taaskordset katset sadamasse siseneda. Kaupo ja Jarmo käsutati autodest välja võeti rutates kuhugi kaasa. Jäime lastega ja Inga-Beliga segaduses ootama, et mis sai ja mis veel saama hakkab. Ootamine oli väga pingeline, laev hakkas väljuma ja mehi kuskil näha ei olnud. Järsku nägime neid nurga tagant välja jooksmas, paberid käes. Kaupo hüppas autosse ja selgitas, et neile öeldi, et laevapiletid, mis tagasisõiduks olid ostetud ei sobi ja neile tuleb nüüd kiirelt juurde maksta, muidu laevale ei saa. Maksime 60 eurot pere kohta juurde ja see pidi tagama pääsu laevale. Kaupo meelest oli tegu siiski altkäemaksuga, mis oli meil sadamasse sisse sõites esimesel korral jäänud tasumata. Samas ei olnud kellegi poole selle murega võimalik ka pöörduda, kuna protsessi juhtisidki kohaliku piirivalve inimesed. Ilmselt oli tegemist skeemiga, mis aitab turistidelt raha välja petta. Maksmata jätmise korral poleks aga üldse laevale saanud.

Et seiklused ikka liiga vara ei lõppeks, siis oli järjekord sadamas väga aeglane. Autosid polnudki palju, kuid kõik protseduurid võtsid kohutavalt aega. Pidime mööda sõitma mitmest putkast, iga koht kontrollis või küsis midagi (ilmselt eesmärgiks töökohtade olemasolu). Viimaks juba tundus, et saamegi laevale, kui jõudsime viimasesse järjekorda, kus toimus autode röntgenkontroll, mis võttis päris palju aega. Laeva väljumise ajast oli  juba 10 minutit möödas, kuid meid ikka võeti veel vastu. Jäime lootusrikkaks, et ehk selle lisatasu eest oodatakse meid ära.  Niisiis kupatati pered autodest välja ja autod läksid kontrolli. Seisime siis sadamas reas, viis last kaasas ja ei osanud enam muud teha kui naerda.

Lõpuks jõudsime laeva järjekorda ja selgus, et see on endiselt sadamas, suur hulk autosid veel samuti peale laadimata. Parkisime oma auto laeva sisse ära ja ootasime väljumist. Oodates saime aru, et me ei olnudki tegelikult hiljaks jäänud, sest kuigi laeva väljumisaeg oli 21:30, siis tegelikult väljus see alles 22:45. Inimesed magasid maas ja vahekäikudes, ka Inga-Belil õnnestus lapsed puhkama saada. Meie Kauriga jalutasime kogu kaks tundi laevas ringi, kuna temal veel mingil imekombel jätkus energiat. Jõudsime Hispaaniasse kella ühe ajal öösel ja nii suurt kergendust ei olnud ammu tundnud.

Vaabruar- külalised ja Gibraltar

Ilmselt on näha, et kui maikuus kirjutan veebruari tegemistest, siis on pikk vahe postitustele sisse jäänud. Kirjutamist ma päris kõrvale ei jätnud, tegelesin blogi asemel magistritööga ja veel viimaste ainete sooritamisega, seega on täiesti võimalik, et sel aastal õnnestub praktika kõrvalt ka ülikool lõpetada.
Nüüd siis esimene hingetõmbehetk üle pika aja- istun siin läpakas süles, päike paistab, üks laps teeb kõrval toas eesti keele tasemetööd ja teine on vaigistamiseks nutitelefonis  ja vaatab, kuidas kilpkonnad munadest kooruvad (Aasta Emadel see koht vahele jätta!). Olen kaustadesse ära sorteerinud mitme kuu fotod ja valmis postitusi "vorpima".

Kaur abistab Milat puu otsa ronimisel

Veebruar siis- see oli aeg, mida väga pikalt ootasin, kuna meid külastasid esimesed sõbrad Eestist. Tegemist oli perekonnaga, kellega tutvusime neonataalosakonnas, kui Kaur sündis. Beebid (Kaur ja Mila) veetsid koos aega imikute intensiivis ja meie Inga-Beliga ootasime kõrvalpalatis, millal beebid "valmis saavad" ja meiega liituvad.
Inimestele ikka meeldib küsida, et miks üks või teine asi nendega juhtub, nii ka mulle. Kauri sündides mõtlesin pidevalt, et miks just meil enneaegne laps sündis. Nüüd siis teame - me poleks muidu kohtunud nende ägedate perekondadega  ja oleksime hulga sõprade võrra vaesemad.
Ja üks neist perekondadest oli piisavalt hulljulge, et võtta kaasa oma kolm last ja end meie poole teele seada.
Kuna külalised peatusid meie kodus, siis oli siin ikka paras Segasummasuvila.
Kokku oli korteris seega viis täiskasvanut (arvestame sisse ka majanaaber Humberto) ja viis last, vanuses 13, 10, 3, 3 ja 1. Suurema osa päevast kolasime mööda Lõuna-Hispaaniat ja ümberkaudseid linnu ringi, kuid õhtuks tulime üldjuhul tagasi. Koos tähistasime vabariigi aastapäeva ja tegime eestipärast toitu. Kui suure osa ajast olin mina ikkagi tööinimene, siis õnneks jäi nende külastusaja sisse ka pikk nädalavahetus, mil otsustasime võtta lapsed ja minna Gibraltarile ja Marokosse.

Erinevalt eelmisest Gibraltri reisist, olid seekord passid kaasas ja ettevalmistus hea. Plaanisime võtta vabalt, et kui ühe päevaga ei jaksa pudinad tippu vurada, siis ööbime kaljul ja kolame järgmisel päeval edasi. Optimistlik plaan oli aga jõuda pealelõunal tippu ja seejärel tagasi alla ning autodega laevale ning üle väina Marokosse. Enne Gibraltarit käisime veel läbi Algecirasest, et osta laevapiletid ette ja olla igaks juhuks valmis. Mina ja Inga-Bel jäime lastega kolama, kuni mehed käisid pileteid ostmas. Õnneks selgus, et piletid on kehtivad aasta jooksul ja mõlemale suunale. Seega ei olnud oluline, millal otsustame välja sõita. Samuti ei pressinud meid ajagraafik Marokos, saime soovi korral ka sinna kauemaks jääda.

Kuna olime varem Girbraltaril käinud, siis teadsime üht head parkimiskohta, kuhu mahuks kenasti mõlemad autod ja mis on looduspargile piisaval lähedal. Kohale jõudes selgus, et kogu piirkond oli suures ulatuses üles kaevatud ning parklat ega seda ümbritsevaid maju enam ei olnud. Kaupo sõitis endale kohase enesekindlusega ehitusplatsile laiutas natuke käsi ja kohe suunatigi meid edasi elanikele mõeldud parklasse. Tegime näo, et teame täpselt kuhu läheme ja mida teeme. Saimegi autod ära pargitud, titekärud lahti pakitud ja väike toidumoon kaasa ning seiklus võis alata.
Veebruari kohta oli ilm suurepärane, liiga palavgi. Õnneks oli kalju otsas tuuline ja see jahutas päris hästi. Ise kõndides polekski ehk väga hull olnud, aga kuna kaasas oli kolm põnni, siis tähendas see vahetustega kärude lükkamist ja kukil kandmist, mis järsust mäest üles kõndimise päris korralikuks treeninguks muutis.

Minul oli Gibraltari külastuseks kaks eesmärki: vallutada SkyWalk ja külastada rippsilda.

Mõlemaga saime hakkama. SkyWalki jaoks pidin ennast eelnevalt ette valmistama, kuna tegemist on klaasist vaateplatvormiga, kust kenasti näha Aafrika ja Gibraltar kogu ilus. Kuna ma ei julge üldjuhul Teletorniski nende klaasist ümmarguste ringikeste peale astuda, siis tundus vaateplatvorm täiesti võimatu missioon. Kohale jõudes oli aga veri nii käimas, et hirmu polnud enam üldse, erinevalt oma tavapärasest kanaemadusest, võtsin isegi Kauri ja Maia endaga kaasa. Ühel hetkel märkasin, et üks vaateplatvormi osa oli suletud, kuna klaaspõrandas oli pikk pragu- aga ei mingit hirmu. Isegi täpselt ei tea, miks suurt hirmu ei tekkinud.
Kaur oli esialgu veidi ettevaatlik, aga hiljem ronis kärust välja jooksis ringi.
Enne vaateplatvormile minemist selgus, et teisel pereisal, Jarmol, oli kõrgusekartus ja tema otsustas siiski alla jääda. Sellele vaatamata oli temast päris julge samm ette võtta matk kalju otsa.


Mööda Gibraltari külge viib alla järsk sikk-sakk trepp, mida sõja ajal liikumiseks kasutati, selle nimi

on Mediterranean steps. Otsustasime teha proovi neist alla minna. Inga-Bel, Jarmo ja nende lapsed võtsid kärud ja liikusid tuldud teed tagasi, meie pere hakkas treppidest liikuma. Treppide kalle oli päris talutav, kuid liikumise muutis raskeks killustik, mis oli piknikualadelt trepile valgunud. Lisaks sellele, et jalad olid saanud päris tugevat koormust ja all värisesid, tuli silmas pidada ka ahve, kelle agressiivsuse eest hoiatavaid silte nägime. Siinsed ahvid on üldjuhul üsna sõbralikud, kuid teatud kalju osades on nad pisut keerukama iseloomuga ja seetõttu on välja pandud hoiatused. Kõrvalt on näha, kuidas Möödume hoiatusest, samas ahv istub sildi juures.

Kui muidu on ahvid suhteliselt sõbralikud ja inimestega harjunud, siis tasub toiduga olla ettevaatlik. Näiteks esimestel kordadel me ei teadnud, et ahvidele puuviljade andmine on keelatud ja trahv 3000£.
 Ühel korral juhtus ka nii, et Kaur oli Kaupo kukil ja sõi banaani, kui suurem ahv siis kuskilt kaugelt hoogu võttis ja Kaurilt banaani ära võttis. Kauril oli minirüselusest tükk aega põsel sinikas ja ahve ta enam nunnuks ei kutsu.
Jäätise ning muu kraamiga ei tasu samuti ringi jalutada, kuna need võetakse lihtsalt käest ära. Samuti tuuseldavad nad prügikastides ja söövad kõike, mida leiavad.

Teel alla otsisime üles ka silla, kuhu plaanisime varasemalt minna. Ilm oli väga tuuline, aga sild oli minu eelnevast ettekujutusest oluliselt stabiilsem. Alguses ei julgenud Kauri sinna peale lasta, aga lähemale jõudes oli näha, et silla külgede alumine pool oli võrguga kaetud.
Saime tolleks päevaks oma kõrguseelamused kätte ja hakkasime tagasi alla minema.
Parklasse jõudes olid jalad nii väsinud, et vaevu kandsid mind ja olime valmis kohe alla sõitma ning laevale minema. Paraku kaotasime ära oma sõbrad, keda ei õnnestunud ka telefonitsi kätte saada. Pisut aega oodates, otsustasime siiski edasi liikuda ja kuskil söömiseks peatuda. Alla jõudes aga ei suutnud me kuskilt parkimiskohta leida ja seetõttu seadsime end järjekorda, et "Inglismaalt" taas Hispaaniasse pääseda. Järjekorras olles saime lõpuks kätte ka sõbrad, kes meist küll veidi tagapool ootasid. Kalkuleerisime aegu ja marsruuti ning mõistsime, et kui ikka väga-väga hästi läheb, siis õnnestub laevalegi jõuda.
Suure kiirustamise peale jõudsime lõpuks laevale ja olime valmis Aafrikasse minema.

Teenager ja threenager

Vahepeal on nii Kaur kui Maia aastakese vanemaks saanud.

Kohutavast kahesest on saanud threenager. Nagu ühes varasemas postituses kirjutasin, siis sattus Kauri sünnipäev kolmekuningapäevale, mil linnas toimus suur paraad. Sünnipäeva kurvemaks pooleks oli haigestumine enteroviirusesse, mis naelutas ta 39+ kraadise palavikuga paariks päevaks voodisse, hiljem tekkisid kätele, näole ja jalgadele villid, mis olid samuti päris valulikud ning arsti sõnul tuli anda endast kõik võmalik, et need katki ei läheks ning uusi ville juurde ei tekitaks.

Kuna villid olid jalgade all ja sõrmede vahel, siis oli see päris keeruline.

Sünnipäeva õhtuks oli paistetus vähemalt nii palju alla läinud, et jalatsid mahtusid jalga ja saime paraadile minna. Lisan veel juurde, et see viirus on ikka päris kole, võtab maha ka küüned ja on igati pikk ja piinarikas. Õnneks naisterahvaid see üldjuhul ei nakata ning pääsesime Maiaga puhta nahaga.

Kuna Kaupo oli sel ajal Rootsis tööl, siis pidasime hommikuse peo kolmekesi ega julgenud kedagi nakkusohu tõttu külla kutsuda. Sellele vaatamata tulid enne paraadile minemist külla Kauri hoidjatädi ning korteriomanik, pidasime siis ka teise peo kohe otsa, õnneks oli hommikust piisavalt torti alles. 

Kaur ise sai alles esimest korda sünnipäeva tähendusest aru ega jõudnud ära oodata, millal teda tordi ja lauluga äratatakse. Öö jooksul ärkas ta mitmeid kordi üles ja tuli ütlema, et on vist aeg. Lõpuks võtsin ta enda tuppa magama, et natukenegi rahu saada. Tema reaktsioon äratusele oli lihtsalt hindamatu.

Õhtune paraad oli temavanustele täielik paradiis- jalakäijatest sõitsid mööda erinevates kostüümides multika- ja muud tegelased. Samuti oli suurte aluste peale ehitatud linnu ja muid atrakstioone, millel olevad tegelased lapsed kommide ning kingitustega üle puistasid. Päris alguses ei saanud me paraadile väga lähedale minna ning nägime vaid kaugelt kommirahet, kuid päris kiirelt tehti Kauri nähes teed, et ta komme korjata saaks. Et tulemus oleks maksimaalne, siis anti meile veel kilekottki näppu ning meie ümber olevad inimesed aitasid komme kotti koguda. Kaurile oli see täielik imedemaa. Peale paraadi saime vanalinnas kolleegidega kokku ja sõime Kauri auks väikese koogikese. Koju jõudsime päris hilja ja lapsed lapsed läksid suhkrupauku arvestades üllatavalt kiiresti magama. Järgmisel hommikul oli Kauril esimese asjana meeles kilekott kommidega.
Nädal hiljem tulid  sünnipäeva pidama ka akadeemia õpetajad, kes ta siis kingitustega ära hellitasid.

Kaur on siinset elu kõige seikluslikumalt elanud, eks see on tingitud ka vanusest.

Mäletan, et Eestis olleks rääkis mulle üks sõbranna, et tema laps oleks justkui teadnud, et saab kolmeaastaseks ja ulakustega tuleb lõpparve teha. Üleöö, kolmeseks saades, sai temast paipoiss. Selgitasin ka Kaurile, et nüüd saab ta kolmeseks ja tuleb hakataka suureks poisiks ning kolmesed ei ole Pätud (nii nimetab ta ennast, kui on midagi korda saatnud). Ilmselt minu selgitustöö ei olnud piisavalt hea, kuna meil käivad asjad ikka samamoodi, kui enne 5. jaanuarit. Annan talle veel paar kuud aega, ikkagi enneaegne laps. 

Siin mõned näited tema suurepärastest tegemisest Hispaanias.
Üheks suureks huviks on Kauril katsetused vedelikega, saan ikka paar korda päevas mopiga ringi käia või mänguautosid (ka patareidega) veeklaasist või punniga kinni pandud kraanikausist päästa. Ühe eriti "hea" üllatuse tegi ta siis, kui otsustas külmkapist võetud piima jalatsite sisse kallata. Jalatseid pesime korralikult mitu korda läbi, haisesid ikkagi kohutavalt, jalga polnud eriti midagi panna. Lõpuks kallasid pesuvahendit otse jalatsite sisse ja jätsin pea nädalaks "tõmbama" ja pesin siis uuesti, tulemus oli rahuldav. 

Samuti suutis ta head hetke kasutades lukustada end korterisse ja meid Maiaga korterist välja. Tulin nimelt rattaga poest, kaasas oli ka Kaur. Maia nägi seda aknast ja otsustas tulla mulle lifti juurde vastu, et saaks poekotid sisse aidata. Pusserdasime liftide juures ja Kaur jooksis selle ajaga lahtisest korteriuksest sisse, hästi treenitud lapsena pani ukse enda järelt kinni ja see lukustus automaatselt. Kuna Maia oli kodus, siis ma võtmeid kaasa ei võtnud ja kuna Maia jättis ukse lahti, siis tema seda samuti ei teinud. Nii me siis olimegi kahel pool ust ja proovisime Kauri juhendada uksenupu keeramisel, ei õnnestunud. Kuna pidin juba ka tööle ruttama, siis helistan korteriomanik Rosale, kes oli teel Sevillast tagasi Jerezi.

Terve ootamise aja proovisime Kauri ukse läheduses hoida, et ta korterist muud põnevat tegemist ei leiaks. Kõige enam tegi mulle muret köök, kuna Maia mäletamist mööda jäi selle uks lahti. Seda on meil ka varem juhtunud.
Näiteks paar päeva enne jõuluks Eestisse lendamist tõin poest võrguga apelsine ja läksin oma tuppa riideid vahetama. Kuna unustasin paar asja vannituppa, siis pidin minema läbi koridori. Seal märkasin Kauri, kes oli köögist midagi kätte võtnud ja pigistas seda siis kahe käe vahel nii kõvasti, et terve magamistubadevaheline koridor ja elutuba olid punast mahla täis. Minule polnud ta nõus näitama ka, et mida ta seal peidus hoiab.

Natuke temaga "maadeldes" sain aru, et käes ei ole midagi ja mahla asemel on tegemist verega. 

Kuna ta oli ise ka päris šokis, siis ei lubanud kätt vaadata, krabasin vannitoast rätiku ja sain käe esialgu sinna sisse keerata ja kinni hoida. Kauri rahunedes lubas ta vaadata, mis käel täpsemalt viga on. Vasaku käe nimetissõrme kõverduskoht oli läbilõigatud ja haav väga sügav. Sõrm oli õnneks kenasti küljes. Tegin esimese kiire esmaabi ja helistasin kiirabisse, sealt inglisekeelset abi ei saanud ja oma hispaania keele tasemega ei suutnud ka olukorda selgitada. Seejärel helistasin oma koolijuhile, kes läheduses elab ja selgitasin, mis oli juhtunud. ta tuli kohale vaid mõne minutiga ja viis meid laste erakorralisse. Temast oli ka kohapeal palju abi, kuna vastuvõttu oli tööle võetud autistlike joontega noor meesterahvas, kellel läks meie registreerimisega päris kaua aega. Seni saime juba arstikabinetti ja tuimestuse peale, et saaks õmblema hakata. Arstid olid väga toredad ja rõõmsameelsed, võtsid kiirelt pingeid maha. Lisaks levis sõna, et majas on punapäine poiss  lastehiaglas kiirelt ja kogu visiidi aja käis meid külastamas mitmeid arste, õdesid ja praktikante, kes soovisid seda ilmaimet oma silmaga näha. Üks praktikant oli sellest nii vaimustunud, et ootas meid ära ja viis meid kes-teab-mis-osakonda, et näidata Kaurile suurt mängukarude bussi.

Kõige hämmastavam oli aga see, et vaatamata tohutule verevalamisele ja Kauri lappimisele jäid mu valged tööriided täiesti plekituks (mis ei olnud eesmärk omaette). Koju jõudes hakkasime täpsemalt uurima, mis oli juhtunud. Kaur oli minu toodud apelsinivõrgust võtnud välja ühe aplesini ja kuna koor oli liiga tugev, siis võttis köögist appi noa, mille kasutamisel jäi noa tera ülespoole, nii vajutaski ta tera omale kätte. Noa kasutamine iseenesest ei ole talle võõras, kuna ta on meil köögis toimetamisel pidevalt abiks, kuid ilmselgelt vajab see järelvalvet. 

Kuna käe ravimist võeti siin täie tõsidusega, siis pandi lisaks õmblustele käsi ka lahasesse, et ta sõrme liigutada ei saaks. Lahase sees oli metall-plaat, mis lennujaamas samuti eraldi tähelepanu sai, käisime koos kätt skännimas ja andsime püssirohuproovid. 

Eestisse jõudes tuli leida ka laiade varrukatega kombekas ja suurem kinnas, mis kätt mahutaks. Lahas võeti ära enne tagasilendu, seega saime lennujaamas kiiremini hakkama.

Kui Kauriga on meil päris palju sahmerdamist ja sekeldusi, siis Maia on üllatavalt kiirelt  täiskavanuks saanud ja on Kauriga tegelemisel pigem suureks abiks. Täpselt kuu aega peale Kauri 3. sünnipäeva, sai Maia 13. Meie kohalike inglastest sõprade seas on see suur asi, kuna nüüd on lapsest saanud teenager (thirTEEN). Kuigi suures osas tundub, et teismeeaga kaasnevad raskused on meil juba läbitud, siis vahel ikka tuleb uusi "faase"- hetkel oleme meikimise ja enese sättimise faasis. Kui pool aastat tagasi oli roosa värv täiesti out, siis praegu pole paremat värvi kui roosa.

Erinevalt siia saabumise ajast on tänaseks Maial suur soov Hispaaniasse edasi elama jääda- seda teemat puudutab ta iga päev. Suuresti kujundab seda soovi siin loodud sõpruskond ja hea kliima.
Tundub, et koduõppe valik osutuks heaks, kuna Maia ei saanud liiga suurt kultuurišokki ning sai trennide, akadeemia ja tuttavate kaudu rahulikult kohaneda. Samas on teatud hetkedel olnud koduõpetamine ka keerulisem, näiteks kiiretel aegadel töö juures on raske kätt pulsil hoida ja Maia teeb suure osa ära iseseisvalt, minu ülesandeks on leida aeg kontrollimiseks.

Sünnaks kõrvaaukude tegemine

Näen, et see on temas iseseisvust väga suurel määral kasvatanud ja samuti oma õppimise eest vastutuse võtmist. Lisaks on selle poole aasta jooksul omandanud ta hämmastaval määral kokkamisoskusi, valmistades vajadusel ka kõik toidukorrad päevas. Lisaks on saanud temast oma vanuse kohta hea ajaplaneerija ja lapsehoidja.
Inglise keele tase on samuti märgatavalt tõusnud, sellele on tähelepanu pööranud mitmed akadeemia õpetajad, kellega algusest peale oleme iganädalaselt läbi käinud. Päris kenasti julgeb ta purssida ka hispaania keelt ja põhiasjad saab aetud. Kuna hetkel oleme kaalumas siia jäämist, siis tuleb võtta ka keeleõpetaja, kes kogu perele suudaks intensiivkursused läbi viia. Kui siia jäämine peaks õnnestuma, siis läheb Maia uuel õppeaastal kohalikku kooli. Ootame nädalavahetusel külla minu assistenti, kes meid koolidesse sisseastumise (omapärase punktisüsteemiga) kurssi viib, et oskaksime paremini kooli valida. Kuna lastel algab siin koolitee 3-aastaselt, siis peame ka Kaurile kooli leidma. Aga sellest kõigest pikemalt siis, kui ise ka targemaks oleme saanud.
Samuti oleme korterite ostmise osas silmad lahti ringi käinud ja mõnda korterit ka vaatamas käinud. Kuna aga kooli sissesaamisel annab suurima osa punktidest elukoha asukoht, siis ootame ja vaatame veel ning ostuga ei kiirusta. Oleme astunud esimesi samme, et uurida siia jäämise võimalustest ka tööturul. Märtsis on plaanis minna kahele tööintervjuule ja oma akadeemiasse jäämise võimalust olen samuti kaalunud.

Eks varsti paistab, kas õnnestub ka järgmised laste sünnipäevad siin maha pidada. Sünnipäevade pidamine on siin võrdlemisi odav, kookide tellimine ja muu sünnipäevanodi on Eestiga võrreldes suuresti odavam ja valik väga suur. Maia peo tarbeid valisime päris kaua, sest mööda poe vahekäiku edasi liikudes muutus pidevalt ka peo "teema".
Erinevalt Kauri sünnipäevast, sai Kaupo Maia tähtsal päeval kohal olla (kuigi ka tema siia jõudmine oli äärmiselt seiklusrikas- sellest samuti mõni teine kord). Ka Maia sünnipäevale sai kutsutud minu kollegid, lisaks Maia sõbrannad kergejõustikust. Tänaseks on ta ka skautides osaline ja kirub, et võinuks nendega liituda juba varem, et oleks sealseid sõpru samuti saanud sünnipäevale kutsuda.